TeaterMuusikaKino 10 2020. 10 2020

      Oktoober 2020

       Avaveerg

      Rein Agur

      Kilplaste toimetamised

      Vastab

      Helgi Sallo

       Persona grata

      Theodor Sink

      teater

      Oliver Issak

      Millest me räägime, kui me räägime kinnisvarast?

      „Kas te olete oma kohaga rahul” Kanuti Gildi SAALis

      Gerli Mägi

      Optimistlikult stsenograafia jäädvustamisest

      Stsenograafia jäädvustamisest Eestis

      Kärt Kelder

      S*tt, s*tt, s*tt

      „WhiteWash” Vabal Laval

      tants

      Anu Ruusmaa, Evelin Lagle-Nõmm

      Vähem on rohkem

      Mõtteid Marina Kesleri „Anna Kareninast”

      muusika

      Kai Taal

      Koroonakriisist ja Pärnu Muusikafestivalist 2020

      Marju Riisikamp,

      Põhjala perspektiivid Tallinna kontserdilaval

      Ene Metsjärv

      16. Tallinna kammermuusika festival 22.–29. VIII 2020

      Anne Aavik

      Koroonakriisi kultuurivõite — tippsopran Camilla Nylund Tallinnas

      Tiina Õun Festivalipäevik: Pärnu Muusikafestival 2020 live’is ja järelkuulates

      Pärnu Muusikafestival 16.–23. VII 2020 71

      kino

      Hasso Krull Viimased sündmused

      Veiko Õunpuu mängufilm „Viimased”

      „Viimastest”, filmidest ja muust

       Intervjuu Veiko Õunpuuga

      Lauri Kärk Kuidas lugeda filmi II: montaaž I

      Algus TMK 2020, nr 9

      Kolm esseed EKA I kursuse animatsiooniosakonna tudengitelt

      Sigrit Villido Animast animatsioonini

      Kadi Sink

      Hüpe omaenese haua kohal: argielust, absurdist, animatsioonist

      Andrei Bljahhin

      Priit Pärna 1977. aasta animafilmi „Kas maakera on ümmargune?” geograafiline teekond

      KILPLASTE TOIMETAMISED

      Ma protesteerin ja tahan debatti. Üldsus peab saama oma arvamuse välja öelda. Kas ja kellele on nukuteatri kunsti vaja ja kas selle kõrvaleheitmine on Eesti teatrikunsti seisukohalt valutu.

       Olen Nukuteatri nime kaotamise vastu — selle aktsiooni põhjendused ei ole tõsiseltvõetavad. Arusaamatu on see pilt tulevasest teatrist, kus Nukuteatri nimi kaob ja asemele tuleb Noorsooteater, kuigi korduvalt kinnitati, et teatri praktikas muutusi ei tule, et kõik jääb nii, nagu seni olnud. Hämmastav. Kas midagi jäeti ütlemata või läks minust midagi mööda? Milleks siis kõik see sebimine? Nukkudega ühe katuse all ei saa visuaalteatrit teha? Ma ei kuulnud midagi uue teatri uutest ideedest, mis Nukuteatri nime all närtsivad ja Noorsooteatri nime all sinilinnu toovad — vist kandikul! Kinnitati, et Nukuteatri 85-aastane ajalugu läheb sujuvalt üle uuele Noorsooteatrile. Palju õnne! On sündinud tõeline teatriime. Kahekordne pensionär juba enne ilmale tulekut! Kas püha vaimu temp?

       Kunsti ei sünni, kui kunstnik ei armasta oma ala jäägitult, kirglikult, kompromissitult. Käsitöö sünnib madalamal temperatuuril. Kunst sünnib lõpmatus otsingus, lõppematutes nurjumistes, harvades õnnestumistes… ja seda kõike nautides. Ja publik ootab teatrilt imet, tahab üllatusi, soovib kaasa elada. Publik tahab head etendust, mis raputab, vaimustab ja õilistab. Ja toob pisara silma. Katarsist.

       Nukuteatri kunst on Melpomene kapriis. Too küsis näitlejalt: kas tahad jumala sarnaseks saada? Näitleja tahtis. Ta sai saviplönni ja muud kola ning sõnad: mängi nad elavaks, anna neile oma hing! Ja näitleja tegi nukud. Andis igale neist kuldniidi, selleks et nad oleksid mõistvad, ja muud niidid, selleks et nad saaksid elavaks. Hellenid hakkasid kutsuma seda näitlejat neoropast’iks. Niiditõmbajaks. Neoropast valmistas maailma mudeli: kõik on kõigega seotud, keegi sikutab kedagi, niidid lähevad sassi, katki. Harmooniahetked on üürikesed, keegi teeb kellelegi ülekohut ja kusagil keegi kedagi armastab, austab, on õnnelik. William Shakespeare ütles, et maailm on teater ja mehed-naised seal vaid näitlejad. Nad tulevad ja kaovad. Neoropast’ile on maailm nukkude teater. Nad tuuakse ja viiakse. Nukukunst on sellest ajast peale jumalik ja sellepärast paljudele ka kättesaamatu. Lapsemeelsed mõistavad ja vaimustuvad, pragmaatikud jäävad külmaks. Küsivad: milleks see savi ja kola? Tove Janssoni vastus Muumitrolli küsimusele: milleks savi ja kola? Milleks see teater? — Need asjad ja kola näitavad inimestele, missugused me oleme ja missugused me võiksime olla, kui me vaid oskaksime olla, kui me vaid tahaksime olla.

       Mitte kõik draamakooliga näitlejad ei saa nukuga hakkama. Draamalava nõuab draamanäitlejalt maksimaalset kohalolekut — ole nähtav, kuuldav ja ikka esiplaanil, õitse ja sära, ära häbene oma ego ja edevust. Nukunäitlejale on teised nõuded: ole nähtamatu, ära võta publiku tähelepanu enda peale, ole oma nuku teener, tema on staar.

       Nende kahe teatriliigi mängulaadi erinevus on alati olnud probleem nukuteatri kahjuks. Nukunäitlejaid on vähe. Ja häda on inimlikult mõistetav, tõeliselt suuri nukunäitlejaid on ajaloos harva ette tulnud, see on unikaalne anne. Vähe on suuri draamanäitlejaid, kes eelistavad lava asemel kulisse.

       Kahjuks ei ole siis vist praeguses Nukuteatris eriti nukukunsti armastavaid näitlejaid. Ja mitte ühtki seda kunsti arendada soovivat lavastajat. Süüdi ei ole siin keegi. Nukk nõuab näitlejalt paindlikku ja elavat kujutlusvõimet, pöörast fantaasiat ja huumorimeelt. Oma füüsist peab nukunäitleja hästi tundma ja valdama selleks, et anda nukule elu, kasutades oma lihasmälu. Ja eksimatu esteet peab ta olema. Ja muusik peab ta olema ja filosoof peab ta ka olema.

       Nukukunst on puhas kunst. Kõik, mis nukulaval on, on kunsti produkt: kontekst, tegelased, loodus jne. Tõeliseks peavad jääma inimese emotsioonid. Kõik muu on kunstlik. Kõik on tinglik. Ja see kõik on selleks, et tegelda inimestevaheliste suhetega, avada meie hinge salasahtlid, meid raputada, rõõmustada, erutada, õilistada… ühesõnaga, teha meist paremad inimesed. Nukk ei jäljenda inimest, nukk avab inimese olemuse. Kui nukk lahendab inimeste probleeme, siis näeme me inimeste pärast muretsevat ebamaist tulnukat. Nukk ei too endaga kaasa higilõhna, tal pole sassis soengut, ta liigub, ja kui vaja, ka pilvedel. Nukukunst on puhas kunst ja see on poeetide pärusmaa. Kui nukul puudub suur eesmärk, maksab ta kätte sellega, et näitab, kui vilets ja saamatu on tema teener. Nukk maksab kätte.

       Eesti nukuteatril on olnud häid ja halbu aegu, nüüd on aeg halb. Sinilind pole end näidanud. Võib-olla pole teda ka otsitud. Valiti halb tee: tühja need nukud, teeme noorsooteatrit! Noorsooteatri institutsioon sünnitati mittedemokraatlikes süsteemides selleks, et kasvatada süsteemile soodsalt mõtlevaid inimesi. Venemaa on hea näide. Praktika on näidanud, et ealine piiritlemine teatris on kaheldavate tagajärgedega, sest tõeliselt loov natuur ei suuda ausalt tunnistada, kuidas saab mõõta vaatajale mõeldud doose. Kas nii nagu apteegis: suurele tablett, väiksemale pool ja veel väiksemale veerand? Miks mitte siis kaalu järgi: 10 kilo, 12 kilo jne. Lahterdamine kunstis on väärastumine ja antud juhul on see inimvaenulik. Ta soodustab kesise produktsiooni rahulikku müüki: lastele käib küll! Ma ei näe ühtegi põhjust, mis sunniks teatrit seadma piire oma vaataja valikul. Teatrikunst püsib kolmel sambal: tõde, õiglus ja armastus. Ei ole ühtki iga, mil neid kolme ei teataks ega tajutaks. Tita tõstab kisa, kui temast