Vikerkaar 6 2020. 6 2020

Ton oli meelitatud, ehkki sai aru, et nood võivad kirjutada kümnetele. Ja miks mitte. Jah, mina igatsen sinu järele ka. Ja see oli muidugi õige. Kui ta mõtles maailmale pärast karantiini, hiilis ta näole ülbe, iseteadva kõutsi muie.

      Ta oli paar korda peaaegu e-seksi norima hakkamas, aga kartis, et keegi kolmas paneb videole käpa peale. Veel rohkem kartis... ühesõnaga, see oleks kuidagi kohmetu ja pingutatud, nagu noorukese tegevjuhi korraldatud ajurünnak või ühine võimlemine enne lõunapausi. Parem mitte.

      Ton mõtles välja skeeme, kuidas oma päeva paremini sisustada, millal puhata, kuidas keskenduda. Ma olen seda mängu võitmas, mõtles Ton.

      Inimesi jäi tänavatel järjest vähemaks. Uudistes ei olnud midagi – kõik kestab, aga surijaid ei ole palju. Inimesed püsivad paremini kodus, majandus on teisenenud, saab hakkama. Ega siis raske olukord ei tähenda, et peaks aru kaotama. Kui maja põleb, siis mõni jookseb seni paanitsedes ringi, kuni sisse põleb. Peaks hetkega otsustama, mida saab ja tasub päästa, ja tegutsema. Ei mingit paanikat.

      Videovestlustest keeldus esimesena Anne. Sa ise ütlesid, et ei tohi juuksurisse minna, ütles ta. Siis kui veel sai minna. Ma ei taha, et sa mind sellisena näed. Mul aega on, kirjutame, ütles ta. Anne kirjutas alati. Vastas kiiresti, pikalt. Parasjagu pikalt. Soojalt. Kirjutas mõnikord ise esimesena. Vist peaaegu pooltel kordadel.

      Ühel neljapäeval kella kahe ja kolme vahel käis Ton poes ega kohanud ainsatki inimest. Kõrvalised tänavad, jah. Aga ikkagi. Isegi turvameest ei paistnud. Iseteeninduskassa töötas. Ton oli õnnelik. Nii hästi valitud hetk. See, et ta ei näinud kedagi, mitte kedagi, meenus hiljem. Ta kahtles selles tükk aega. Äkki ta lihtsalt ei jätnud meelde. Väga võimalik.

      Ta kirjutas Helenile, et saame kokku, mitme meetri pealt, lihtsalt tahaks sõpra näha. Helenil oli tegemist. Lapsed koduõppes, täielik jama. Ain ka kodus, kuidagi armukade. Varem ei olnud. Näita ennast siis kaamerast, anus Ton. Oh, ole nüüd, mul käib siin kogu aeg mingi mürgel.

      Kauplused pandi kinni. Pakirobotid. Ton ostis netist ja oli tegelikult rahul. Ühel päeval jalutas ta kolm tundi oma korteris. Ta pani taimeri, et ei tekiks kiusatust kõrvale kalduda, liiga tihti kella vaadata, midagi muud teha. Oli otsustanud kolm tundi jalutada, siis jalutabki. Mõtted uitasid, nagu jalutades peabki. Keskendumisvõime üha paranes. Ton läks vannituppa ja naeratas oma peegelpildile. Siis pühkis peeglilt kuivanud vee jäljed.

      Aire ei olnud nõus kokku saama. Ütles, et on lihtsalt väsinud. Ehk pärast karantiini. Üldse, ta võtab seda tõsiselt. Mis siis, et kolme meetri pealt, üks varumeeter, miks see siis nii oluline on, nad saavad siin ka rääkida. Kolme meetri pealt peab juba karjuma. Imelik.

      Ühe päeva istus Ton akna all. Mitte kedagi ei läinud mööda. Kui ta vetsus käis, kiiresti, tundus tagasi jõudes, et keegi vilksatas, kadus just nurga taha. Ton jooksis välja, lidus toasusside väel võõrale järele. Kadunud.

      Ton märkas, et on viimastel nädalatel ühendust võtnud ainult naistega. Proovis teisiti. Märten. Henrik. Pikk-Henrik. Sama. Kõik püsivad kodus. Saab siin ka rääkida. Ei, milleks video.

      Ton läks Anne ukse taha. Kahtlane valik, Anne oli abielus, aga samas sai ta temaga kõige paremini läbi. Vallalised pruudid, see on muidugi vale sõna, elasid üldse teises linnas. Uksekella plastmass nupu ümber oli kollakaks tõmbunud. Ton, olgugi kinnas käes, tundis selle vajutamise suhtes vastikust. Mõtles, et küllap on asi võõrasse koju tungimises. Sellisel ajal. Ei sobi. Ta ootas. Tasahilju läks pimedaks. Tuled Anne akendes ei süttinud. Ton saatis Messengeris sõnumi.

      Mis teed?

      Kodus. Hakkame sööma just. Pärast räägime.

      Kolm kuud hiljem ilmus Annel raamat. Tuled tema korteris ei süttinud kunagi. Ton käis päris tihti vaatamas. Kodus. Mängime lauamänge. Anne loobus raamatule videoesitlust korraldamast, ehkki Ton püüdis teda ümber veenda. Ton tellis raamatu endale koju. Ei, pühendust, mis? Praegu ei hakka sellega jantima. Kui pärast karantiini kokku saame, siis. Ta ei olnud kolm kuud ühtegi inimest näinud, ainult vanadelt videotelt. Tekstiuudiseid laekus veebi kogu aeg. Kord läks hullemaks, siis jälle paremaks, eriolukorda lõpetada ei saanud, päris katastroofi ka ei olnud.

      Aga Messenger töötas, sõnumeid sai saata.

      Sõnad olid alles.

      MARI-LIIS MÜÜRSEPP

      Jäävad ainult silmad

      Oli kahtlemata ime, et Berta praegu siin võis istuda. Restoran oli ime. Ettekandja. Ja eriti muidugi see, et menüüs veel tavapäraseid roogi leidus. Pärast linnaga juhtunut oli Berta otsustanud elada täiel rinnal. Rünnakud käisid lainetena, need võisid iga hetk korduda ning Berta ei soovinud surra teadmisega, et on end oma viimastel päevadel millestki ilma jätnud. Seepärast istuski ta praegu linna ainsas restoranis koos üksikute ellujäänud inimestega, oodates toitu, mis pidi talle üheaegselt pakkuma nii kõhutäidet, maitseelamust kui ka kinnitust selle kohta, et elu läheb edasi.

      Väikesel kaheinimeselaual seisis juba punutud korv erinevate maitseainetega. Punasesse salvrätti keeratud kahvel ja nuga. Mineraalvesi klaasis hulpiva sidruniviiluga. Aga endiselt ei pakkunud asjadele seltsi see, mis oleks pidanud: Berta luksuslik eine. Järjest toodi kõrvallaudadele mitmesuguseid grillitud, praetud, suitsutatud ja keedetud kehaosi, mille lõhn naise soolikad veelgi enam kortsu tõmbas. Anuvate, kuid siiski võimalikult vaoshoitud kiunatuste saatel andis kõht märku, et selline narrimine pole talle sugugi meelepärane. Berta võttis lonksu. Hea, et vett tellis, ennast tuleb ju siiski vormis hoida. Oma pikkade punaste küüntega õngitses ta nälja peletamiseks klaasist sidruniviilu ja sõi selle ära. Siis vaatas Berta veel pisut ringi, kuni ta palvetele viimaks vastati. Eemalt lähenes noor ettekandjanäitsik, käsivarred eri roogi täis laotud. Vilunult libistas tütarlaps Berta ette taldriku hiiglasliku seapeaga – „Head isu!“ – ja kiirustas edasi.

      Siga oli Berta lemmikroog, aga pead polnud ta varem söönud. Huvitav, mõtles ta toidu kohale kummardudes. Nii suur. Ja täitsa sea moodi. Õhukesed lontis kõrvad. Töntsakas kärss kahe auguga, mille kaudu loom oli kunagi hinganud. Surnu kohta veidralt kelmikas asendis suu, mis lasknuks arvata, et seal on pooleli mõni tore mäng. Ja need silmad… Sea tardunud pilk oli kuidagi paeluv. Berta vaatas lähemalt, puurides oma laineriga ääristatud sinised silmad sügavale sealaiba tillukestesse klaasistunud silmadesse. Nii vahtis naine mõnda aega poolikule loomakorjusele otsa, kuni talle meenus, et tegu on siiski ta lõunasöögiga. Nõndaks. Kahvel ühes, nuga teises käes, lõi Berta söögiriistad lihasse.

      Siga maitses jumalikult. Tavaliselt pööras Berta suurt tähelepanu sellele, mida temast arvati, kuid taldrikul seisvat oivaliselt maitsestatud, auravat ja mahlast lihatükki endasse ahmides ei hoolinud ta enam ümbritsevast. Suured, hammaste vahel lohakalt peenestatud lihatükid vajusid pehmelt mao suunas, vürtsikasmagus lõhn hellitas sõõrmeid ja rasv paitas Berta lõuga.

      Ei läinudki kaua, kui taldrikule jäigi ainult paar väikeseid tardunud silmi.

      Oli seitsmes päev pärast Kuuendat rünnakut.

      *

      Möödusid nädalad. Pärast elu parimat söögikorda polnud Berta suutnud seda unustada. Muidugi oli naiivne loota, et restoranis endiselt midagi sellist pakutaks. Imesid nii sageli ei juhtu. Sealiha oli defitsiit, eriti seal, kus Berta elas, eriti pärast Kuuendat rünnakut. Vähesed inimesed elasid rünnaku üle ja inimestest vähemgi võis ümbruskonnas liikumas näha loomi. Enamik neist võeti linnast põgenedes kaasa, üksikud leitud loomakorjused tehti kiiresti lihaks, mis maksis aga oma harulduse tõttu metsikult palju ning mida said endale lubada vaid sellised naised nagu Berta, kes tegelikult mitte ainult ei saanud, vaid lausa pidi seda tegema. Tal oli kohustus endale loodud standardeid järgida. Temasugune haruldaselt kaunis, nooruslik ja elegantne naine vääris kõike, mis oli sama haruldane nagu tema isegi. Iseäranis nüüd, kui nende maailmast suure tõenäosusega varsti enam midagi alles ei jää. Äkki ikkagi…

      Muidugi ei olnud menüüs enam siga. Ega ka mitte lammast või ükskõik mis teist imetajat, lindu, kala, roomajat – ei midagi, mida võiks liha alla klassifitseerida.