Vikerkaar 6 2020. 6 2020

      Eesti Kirjanike Liidu ajakiri. Ilmub alates 1986. a juulist. 35. aastakäik.

      ISSN 2228-0936

      Juuni, 2020. Nr 6

      SISUKORD

      T. S. Eliot J. Alfred Prufrocki armulaul

      Jüri Kolk Ton

      Mari-Liis Müürsepp Jäävad ainult silmad

      Piret Karro Luulet

      Riste Lehari Särav linn

      Triin Soomets Luulet

      Katrin Pauts Mägedes

      Ingrid Ruudi Eluruum soosuhete mõjutaja ja peegeldajana

      Andres Kurg Maksimaalne suhtlus koos maksimaalse eraldatusega: Nõukogude massehituse aparaat

      Andres Sevtšuk Elu ja äri Londonis ja Annelinnas

      Eik Hermann Pühamud ja argimud

      Miloš Jovanović Luksus ja progress Belgradis pärast Osmaneid ja pärast sotsialismi

      Benjamin H. Bradlow Eluasemepoliitika hoovad

      Saija Turunen, Juha Kaakinen Igaüks vajab kodu

      KUNSTILUGU

      Sirja-Liisa Eelma Karussell – tühi töö ja täidetud aeg

      VAATENURK

      Keiu Virro Koroonaelud ees- ja tagaliinil

      Maia Tammjärv Kõigil on õigus ehk Kuidas (mitte) teotada pühadust

      Brita Melts Vanaisa heitlus ajakirjanikuga

      Vilja Kiisler Loll isane kurg

      Kaisa Ling Me ju ei nõuagi kontrapunkti

      Indrek Mesikepp Selle asja nimi on nuss

      Ave Taavet Joonistused

      Ave Taavet Joonistused

      Kujundus: Jüri Kaarma ja Eve Kask

      Esikaanel: SIRJA-LIISA EELMA.

      S10. Õli, lõuend. 50×55 cm. 2020.

      Tagakaanel: SIRJA-LIISA EELMA.

      Lootos sureb viimasena I. Õli, lõuend. 90×100 cm. 2019.

      Fotod: Stanislav Stepaško.

      Maaliseeriad „Kirjutada oma / sinu nime“ ja „Lootos sureb viimasena“ on valminud näitusele, mis pidi toimuma k.a aprillis Tallinna Kunstihoone galeriis, kuid ülemaailmse pandeemia tõttu lükkus edasi jaanuari 2021.

      T. S. ELIOT

      J. Alfred Prufrocki armulaul

      Inglise keelest tõlkinud Juhan Aru

       S’io credesse che mia risposta fosse

       A persona che mai tornasse al mondo,

       Questa fiamma staria senza piu scosse.

       Ma percioche giammai di questo fondo

       Non torno vivo alcun, s’i’odo il vero,

       Senza tema d’infamia ti rispondo.

      Lähme, käime siis, sina ja mina,

      kui õhtu on laotunud vastu taevasina

      nagu eeternarkoosis patsient lõikuslaual;

      lähme, käime, läbi neid pooltühje tänavaid,

      kus pomiseb üks-teine pelgupaik

      unetutest öödest odavates ühe-öö-hotellides

      ja rämpslokaalidest, milles kleepjad põrandad:

      tänavaid, mis venivad nagu üksluine argument

      täis reetlikku kavatsust, et

      juhtida sind ülekaaluka küsimuseni...

      Oh, ära küsi „Mis see on?“

      Lähme, käime ja külastame.

      Toast naised sisse-välja tõtlevad,

      Michelangelost jutlevad.

      Kollane udu, mis hõõrub selga vastu aknaklaase,

      kollane suits, mis hõõrub koonu vastu aknaklaase,

      limpsas keeleotsaga õhtunurkades,

      viivles lompidel üle kanalisatsiooniaukude,

      lubas oma seljale langeda korstnatetahmal,

      lipsas mööda terrassist, tegi järsu hüppe

      ja nähes, et on mahe oktoobriõhtu,

      keerdus korra ümber maja ning vajus unne.

      Ja tõepoolest kord tuleb aeg

      kollasele suitsule, mis libiseb piki tänavat,

      hõõrudes selga vastu aknaklaase;

      kord tuleb aeg, kord tuleb aeg

      ette teha nägu, vastu nägudele, mis tulevad vastu;

      kord tuleb aeg mõrvata ja luua,

      ja aeg kõigiks töödeks ning päevadeks kätele,

      mis küsimuse tõstatavad ning pillavad su taldrikule;

      sinule aeg ja minule aeg

      ja aeg veel sajaks kõhklemiseks,

      ja sajaks nägemuseks ja ümbertegemiseks

      enne tee ja leivaviilu võtmist.

      Toast naised sisse-välja tõtlevad,

      Michelangelost jutlevad.

      Ja tõepoolest kord tuleb aeg,

      et küsida „Kas julgen?“ ja „Kas julgen?“,

      aeg tagasi pöörata ja treppidest laskuda,

      kiilas peanahk juba keset juukseid –

      (nad ütlevad: „Küll ta juus on hõre!“)

      mu sabakuub, mu krae, mis lõuani kõrge,

      mu lips, peen ning tagasihoidlik, mida hoiab lihtne nõel –

      (nad ütlevad: „Küll on kõhnad ta jalad ja käed!“)

      kas ma julgen

      ilma-avarust tülitada?

      Ühes minutis on aeg

      otsusteks ja ümbertegemisteks, mis kehtetud minutiga.

      Sest olen tundnud neid kõiki juba, tundnud neid kõiki –

      olen tundnud õhtuid, hommikuid ja pärastlõunaid,

      kohvilusikate kaupa oma elu olen mõõtnud;

      ma tunnen neid raugevaid hääli, mis on raugemas

      ühest kaugemast toast kanduva muusika tõttu.

      Siis kuidas söandaksin?

      Ja olen tundnud neid silmi juba, tundnud neid kõiki –

      silmi, mis nabivad sind viimistletud sõnades,

      ja kui olen nabitud, nõela küljes ripakil,

      kui olen nõelutatud ja seinal siplen, siis

      kuidas peaksingi alustama

      oma teede ja tegude põhjapaksu välja puristamist?

      Ning kuidas söandaksin?

      Ja olen tundnud neid käsi juba, tundnud neid kõiki –

      käsi, mis võrudes ja valged ja siidised

      (kuid lambitule viirus näha helepruunid udemed!).

      On see mõne kleidi lõhnast,

      et