Vikerkaar 4 2020. 4 2020

minule lähimast

      bussiuksest väljub

      ütleb mu pilk minu kättemaks

      on sinu päralt

      keegi neist

      ei saa mulle ligilähedalegi

      need kes elus saanud kõike

      eliitkoole vabamüürlastest roosiristlastest issisid näitlejatest lauljatest emmesid lacani hegelit kõivu tammsaaret sirpi vikerkaart bretoni psühhoanalüüsi perfoormansseid hapet häppeninge kvaliteetset kanepit valusaid ja kitsaid vitte eksperimentaalseid voodimänge ütleb

      mu pilk

      kuni buss ja mina

      oleme jälle üks neist liigkiiresti

      mööduvaist mittehoolijaist

      uksed sulguvad

      poiss jääb maha nagu kõik mu poisid

      mu pilk sulgub tagasi iseenda perifeeria

      teravmagusasse lõhna

      ratas pöörleb edasi

      buss pritsib juba järgmises peatuses kellegi teise ropu tööga

      teenitud uue mantli ja kingad

      vana mustusega kokku

      mina jään kellegi teise rataste alla juba

      ülejärgmises

      järgmises elus jah

      ehk siis on kõik teistmoodi

      futurism mu

      futurism

      olen jälle iseenda sees kaugel

      ja lukus tegelikult

      tõsi – ma ei hooli

      reinu

      ütleb naist meenutav küborgi

      hääl masinast nagu

      kõiketeadev jumal

      minu kord on väljuda

      uksed avanevad buss jääb tühjaks

      sulguvad

      ma jään maha

      uksed avanevad

      sulguvad uksed avanevad

      sulguvad uksed avanevad

      sulguvad

      tere isa

      ***

      üks päev tulen su juurde

      joonistan näole

      veega mittemahapestava markeriga

      vaese mehe tätoveeringuid

      nagu neil sad suicide noorräpparitel

      hakkame isegi ehk vaese mehe räppe kirjutama

      vastavaid oma majanduslikule olukorrale

      eriti halbu riimivaid

      vähelugenute värsse

      mis tegelt eriti ei riimu

      aga sel on oma veetlus

      muidugi

      meie esimese laulu nimeks saab

      mmmfisodejöfögppad

      see on sotsiaalkriitiline mõmina-mõmin

      mõistetav vähestele

      taskukohane paljudele

      las igavikust luuletavad need

      kel on raha

      kes ei pea mõtlema

      kuidas ots otsaga kokku tulla

      ma veel ei tea mis su näole paksu jutiga

      vean vean kihla et midagi roppu

      kõik atlased joonistasime

      munne täis sinuga

      kaks ainsat hõbemedalisti me klassist

      majanduse klass –

      saatuse iroonia

      sattuda valesse klassi ja majja

      mõnikord ka täis peaga

      tüdrukud, mis te teete siin, miks te lamate õpetajate wc-s

      me puhkame siin veidi oleme väsinud

      elu polnud veel alanud

      (nüüd on?)

      me olime siis juba väsinud

      oleme alati nii kuradi väsinud

      üks päev ma tulen su juurde

      mul on marker sulejopetaskus

      tahan igat su kortsu

      veel tugevamaks

      sisse joonida soonida sisse

      olemasoleva

      joonistada üle äärte ütle

      kui laialivalguv peab olema maailm

      et sealt ei saaks enam ühtki tükki krabada

      lähme lamame jälle tavakooli peldikupõrandal

      ma tean küll, mis teiesugustest tüdrukutest saab

      ütleb mingi leho

      meile kümmekond aastat tagasi

      järjekordne elus pettunud vanamees

      pahandab kahe põhikooli noore

      liigambitsioonika liigedvistava liigsilmapaistva

      plika peale

      teadsajee leho-lehoke

      ükspäev me tuleme jämedate-joonte-munnidega näol

      seda sa ette ei kujutanud

      mis

      ühiskonnale kahjulikud elemendid

      liiga kõrgelt haritud juba enne

      tavakooli astumist

      sad suicide räpparid

      rõõmsamad kui kunagi varem

      sa ei teadnud leho

      mis meist saab

      ükski leho ei tule meile midagi ütlema

      ei siis ega praegu

      me ise ka ei tea veel

      mis meist saab

      aga selle räpi teeme ära

      kuid sina seda laulu ei kuule

      seda meloodiat sa ära ei tunne

      oleme juba teel leho

      lõikame su selle kõrva maha

      ***

      istuma jäänud poisi ema

      hääles raev ja meeleheide

      millegipärast

      helistas ta alati mulle

      et küsida koduste tükkide kohta

      jah

      rääkigu ma mis tahes

      kool sobib mulle

      tean kuidas viisi saada

      kuidas viisi tehakse

      kuidas viisi hoida

      ma laulan harva mööda

      väga väga

      harva alatasa

      mõtlesin miks

      andis poiss oma emale just

      minu numbri