Vikerkaar 4 2020. 4 2020

      Eesti Kirjanike Liidu ajakiri. Ilmub alates 1986. a juulist. 35. aastakäik.

      ISSN 2228-0936

      Aprill-mai, 2020. Nr 4-5

      SISUKORD

      Jossif Brodski Ära toast mine välja

      Sveta Grigorjeva Luulet

      Andrei Ivanov Ere leek

      P. I. Filimonov Luulet 26 Igor Kotjuh Luulet

      P. I. Filimonov Mitte väga valusalt ja mitte näkku

      Nikolai Karajev Inimesed kui õunad

      Ilja Prozorov Vananaistesuvi 59 Larissa Joonas Luulet

      Irina Belobrovtseva Oma ja võõras: vene kirjandus Eestis aastail 1946–1953

      Ivan Lavrentjev Eestivenelaste pühad ja kombed

      Tiit Tammaru Eesti ja vene emakeelega inimeste elukohaerinevused Tallinnas

      Nikolai Karajev Illusioonide isandad Eestimaa vitriinis

      Heili Sepp Killustatud kogemuste Narva

      VESTLUSRING

      Elnara Taidre, Tanja Muravskaja, Anna Škodenko Teisesuse koodi murdmine nn eestivene kunstis

      KUNSTILUGU

      Keiu Krikmann Vaiksed manifestid

      PANDEEMIAMÕTTED

      Hasso Krull Looduse kroo; Tõnu Viik Pandeemia kogemus feno- menoloogilises vaate; Aet Annist Viiruselaiune võrk; Jüri Lipping Eriolukord 146; Maarja Kangro Paljas elu, Gaia ja teised; Ringa Raudla Pandeemia ja fiskaalpoliitika;

      Branko Milanović Maailm pärast koroonat; Nicholas Mulder Koroona- viiruse sõjamajandus

      VAATENURK

      Aro Velmet Võta ja nuusuta!

      Boris Veizenen Asünkrooniline nuku- teater

      Aare Pilv Larissa Joonas – tundmatu suurus eesti luules

      Ave Taavet Joonistused

      Kujundus: Jüri Kaarma ja Eve Kask

      Esikaanel: SANDRA KOSOROTOVA.

      Teiste haavad. Töötuba ja pop-up näitus. Digitrükk kangale, erinevad käsitöötehnikad. 2018.

      Tagakaanel: SANDRA KOSOROTOVA. Bananas (Champs-Élysées). Siid, digitrükk. 45×45 cm, tiraaž 3 tk.

      2018. Foto Līga Spunde.

      JOSSIF BRODSKI

      Ära toast mine välja

      Vene keelest tõlkinud Märt Väljataga

      Ära toast mine välja – muidu keerad kõik untsu.

      Milleks päikene sulle, kui võid tõmmata suitsu?

      Väljas kõik on mage, rõõm – eriti mõttelage.

      Käi ainult peldikus, siis kohe tagasi page!

      Oo, ära toast mine välja, taksosõit oleks viga.

      Piirdub ruum voolumõõtja ja koridoriga.

      Kui, suu pärani, kallim külla tulla ei pelga,

      aja minema ta, jäägu riided tal selga.

      Ära toast mine välja, ennast nohuseks väida.

      Mis seintest ja toolist võiks põnevam näida?

      Milleks lahkuda toast, et õhtul sinna naasta

      samana mis minnes – ainult rohkem täis saasta?

      Oo, ära toast mine välja. Bossanoovat vihu,

      king palja jala otsas, mantel paljal ihul.

      Haiseb suusamäärdest ja kapsast eestuba.

      Oled kribanud palju tähti, aitab neist juba.

      Ära toast mine välja. Teadku vaid interjöör,

      kuidas sa välja näed. Incognito, sieur,

      ergo sum, nagu vormile kord käratas aine.

      Ära käi õues – see õu pole sul prantsusmaine.

      Saa teistest teistsuguseks. Hoia toa monopoli,

      tapeedistu näost, anna mööblile voli!

      Barrikadeerigu kapp ja blokeerigu riiv ust,

      tõrjudes Kronost, kosmost, Erost, rasse, viirust.

      SVETA GRIGORJEVA

      mustrid

      see poiss on vaene

      lasnamäe oma majakovski

      siin me oleme

      futuristid

      ilma tulevikuta

      juba kauges

      mineviku lapsepõlves

      uppuv veneetsia

      liuglemas mööda kanalit

      odavate betoonseinte poole

      näen seda poissi

      nii selgelt

      kõik me varjame oma vaesust

      nii hästi

      kui suudame

      näen ju

      ta teeb roppu ja räpast tööd selle

      ilusa jope ja ilusa soni nimel

      ta ütleb tere isa

      bussi peale just istunud bomžile

      heidab viimasele ette istmete määrimist

      ütleb isale

      mina ei istu kunagi

      oma tööriietes bussis maha

      ei määri teiste ilusaid ja puhtaid riideid

      see poiss istub must kaugel

      oleme kõik üksteisest väga kaugel

      aga ma kuulen teda

      ta kõne on selge ja agressiivne

      see on nii kodune ja tuttav turvaline

      mähib mu enda sisse

      nagu pehme pleed mõne vastsündinud beebi

      ta ütleb isale

      pohhui

      las kõik kuulevad

      keegi ei hooli

      vaatab mulle otsa ma vaatan vastu

      vannun – tõsi

      ma ei hooli –

      lasnamäe buss on täis selgeltnägijaid

      aga keegi neid

      televisiooni ei luba

      ma ei ole kunagi eriti hoolinud kellestki peale enda

      aga ma pakun talle pilku ja ma ei paku seda

      kuigi tihti vahel harva

      on tõesti nii vähe vaja et

      saadan imetleva pilguga tema ilusat

      majakovskilikku soni värvilist kallist jopet

      vajutan pehmelt silmadega tema väärkoheldud

      ehk ka vähepuudutatud kehale salajase mustri

      spekuleerin

      mõtlen kas ma muudan su elu oma peas

      nüüd traagilisemaks kui see tegelikult on

      kõik ühe sitase luuletuse nimel

      anna