Looming. 12 2019

poisid!

      Kaovad aknalt maa alla tagasi.

      KOOP: Kuhu nüüd?

      ARISTE: Edasi, ikka edasi! Kõik teed viivad ju Rooma! Kuigi tegelikult on see sulavale! Ükstapuha, kust sa alustad, kas enne oli Rootsi või Saksa või Eesti aeg, ikka lõpetad Vene ajas!

      KOOP: Jube pime on. Justkui põrgus.

      ARISTE: Käisid ära?

      KOOP: Käisin. Sain Sõrve sääres kuuli säärde. Hea, et ellu jäin.

      ARISTE: Said Sõrve sääres kuuli säärde?

      KOOP: Just!

      KOPPEL: Ei tea, mis arvatakse, kui meid siit kolmekesi ukerdamas leitakse. Kes see usub, et me otsime kohvikut!

      ARISTE: Arvatakse, et jälle üks rektorite vandenõu.

      KOOP: Vanasti oleks sellise asja eest julgeolekus… mis sa kondad siis keldris!?

      Kõik naeravad, nii et kõht kõveras. Koop ja Koppel tulevad aknale.

      KOOP: Me olime vist õiges kohas, justkui peahoone, aga imelikult tühi oli!

      KOPPEL: Ühtegi üliõpilast küll ei näinud!

      ARISTE: Siin! Siin on uks! Ei, see on mingi kontor. Kantselei, muuseum…

      Koop ja Koppel lähevad vaatama.

      KOOP: Rektoraat on vähemasti alles.

      Ariste lõgistab ust. Midagi ei juhtu. Võivad ilmuda juhuslikult aknale.

      ARISTE: Lukus! Kohvik lukus! Arnold, proovi sina, sa oled ju spordipoiss!

      Koop proovib käega, siis õlaga, siis jalaga, aga uks ei avane.

      KOOP: Ma ei taha ust maha ka lõhkuda…

      Mehed on õnnetult vait.

      ARISTE: Ju siis on kinni. Kohvikut ei ole. Ei tea, kas vadja keel on? (Vadja keeles sama küsimus.) Vad´d´a tšeeli on eloz veel? Ma kunagi tahtsin kihla vedada, kumb sureb enne, kas mina või vadja keel…

      Pettunud mehed jõuavad uuesti aknale. Nad on end maa all põhjalikult ära mäkerdanud, nagu džunglisõjast tulnud.

      ARISTE: Imelik. Me olime justkui õige kohas.

      KOPPEL: Ma ei ole kindel. Oli justkui peahoone ja ei olnud ka. Üliõpilasi ei olnud!

      KOOP (juba nõudlikult): Peab uue rektori käest küsima.

      NB! Kui Ariste räägib, ärgu jumala eest hakaku kõnet pidama, las ta pobiseb, nagu ta pobises.

      ARISTE: Ei tea, kas eesti keel ikka on? (Vaatab ringi.) Vist ikka on. Ma siis räägin eesti keeles. Ma tahaks tänada ka neid kahte poissi, kellega me siin kohvikut otsisime. Koppeli-poissi ja Koopi! Mõlemad tegid suure töö ära. Üks ühe võimu ajal, teine teise. Tihtipeale ei olene see meist, me saame ainult üritada. Võimaluste ja võimu piires!

      Ma kohtasin paar päeva tagasi Toomemäel Marjut ja Morgenster­ni. Niisama vestlemas ja veini joo­mas, et mida ühist on füüsikal ja poeetikal. Marjule tegi muret, et ei tehta vahet, mis on tunnetuskeel ja mis suhtluskeel ehk köögikeel. Inimene peab jõudma võimalikult suure täpsuse ja vabaduseni abstrakt­ses keeles ja seoste sõnastamises. Mõtteprotsessi kirjapanek on teaduse osa. Sellest sihist taanduda ei saa, sest see on asja mõte. Selle sihini jõudmine annab taustsüsteemi keelekasu­tuse kõigile teistele valdkondadele. Tunnetuskeel lähtub kõige sügavamal moel emakeelest, mille nüansse tajutakse kõige täpsemalt. Oma keele tundmaõppimine on olnud alati kõige sügavamaid loomeallikaid. Keele vahetamisel on väga rasked tagajärjed. Kui me eesti keele kööki tagasi kupatame, võime end ümber nimetada TarTechiks, mida me ei taha ju. Miks muidu me oleme siin peaaegu nelisada aastat vaeva näinud. Või mis teie arvate?

      Paus.

      ARISTE: Aga vaatame siis „Wer­nerisse” või vanasse kohvikusse?

      Poisid lehvitavad, kummardavad ja kaovad aknalt.

      Linnar Priimägi

      Kuus sammast

      Rahvusülikooli 100. aastapäevaks

      I

      sind jätkub meile jäägitult

      me sinust rikkaks raskume

      su küllust aastasajadki

      ei kahanda ei kopita

      me sinust tuge tunneme

      me sinust kindlust kanname

      su alatise kaitse all

      terve mõistuse turvatud

      ükskõik mis ilmas otsime

      jääd lähtepunktiks tartusse

      kõikide radade algusse

      II

      tunneme su pilku

      tehes oma tegu

      jättes tegemata

      mõndki mõttetut

      sina näed ja kuuled

      mõõdad kaalud lõikad

      tuleviku tarkust

      oleviku olmest

      terasid ja sõklaid

      tuulutades aina

      uusi ahteid maha

      meie tulime tööle

      III

      seaduseks saagu su sõna

      mõistuse vabariigis

      veel pole see kogu linngi

      saati siis terve eesti

      ärgu ent vaibugu kõne

      seaduseks sündida nõudev

      hüüdjal häälelgi kõrbes

      leidus ju kuulja keegi

      kes temast rääkida teadis

      kõla siis kurtide kiuste

      küllap siis kikitub kõrvu

      küllap siis käärduvad käised

      küllap siis süttivad silmad

      nägema riiki kus tarkus

      lehvitab kolmvärvilippu

      IV

      madalad tee oma uksed

      sisse saaks et kummardades

      väljujate tarbeks raja

      uhked võiduväravad

      raske olgu laisa raamat

      kerge olgu targa teadvus

      vali hoolikalt ja valjult

      jaga külluslikult kõike

      oma väljavalituile

      pühendunud jüngritele

      nemad saavad sinu saagiks

      sinu nime saadikuteks

      muudest pole muretseda

      kadujatest kurvastada

      kool sa oled kool ei ole

      laadalõbulaagriplats

      V

      SÜMMEETRIA KVANTITEET

      tasakaalus eelarve

      funktsioneeriv logistika

      täidetud ametikohad

      normaalajaga lõpetajad

      ladusad välissuhted

      milline