Looming. 12 2019

Vales kohas oleme, seltsimehed! Marksu majas!

      ARISTE: Minu viga, poisid! Orienteerusin valesti. Aga mis sa teed, ainult käsikaudu tuled, näha ei ole midagi. Ja isegi tundus, et kohvi lõhn! Näed, mis juhtub, kui tahad midagi nii väga! Asjad hakkavad elama!

      KOPPEL: Mis asi on Marksu maja?

      ARISTE: See on pikem jutt, see teine poiss teab vist paremini.

      KOOP: Hea et niigi läks… vähemasti saime aknani. Rahvast on päris palju.

      ARISTE: Meid nad ei näe, meie neid näeme!

      KOPPEL: Mis hea pärast nemad meid ei näe?

      ARISTE (rõõmsalt): Sest meid ei ole! Nemad meid ei kuule, me võime teha, mis tahame, sest meid pole olemas, me oleme vaimud. Ainult ma ei tea, miks meid välja kutsuti. Peab uue rektori käest küsima.

      KOPPEL: No see on ju teada, uue õppeaasta algus, eestikeelne ülikool saab saja-aastaseks. Mind paluti end aknal näidata ja mõni sõna rääkida. Ma arvan, et teiega on sama lugu.

      ARISTE: Aken aknaks, mina tahan kohvikusse!

      Ariste jääb Koppelit põrnitsema.

      KOPPEL: Mis jälle viga on, olen vana, siis olen!

      ARISTE: Ma tunnen sind ju! Sa oled Koppel, eks?

      KOPPEL: Koppel, ikka Koppel…

      ARISTE: Minu nimi on Ariste. Siis olin Berg, Paul Berg, sa ei mäleta? Ma nägin sind rongis, vist kahekümnendal, sa olid siis juba rektor. Me sõitsime poistega rongiga Tallinnast Tartusse, kaubavagunis. Et odavam oleks. Pikk reis oli. Üle kolme tunni. Tapal tulime vagunist välja, ja seal olidki sina! Tartu ülikooli rektor. Tähtis mees! Henrik Koppel ise! Sa andsid mulle veel matrikli kätte, hiljem, kui ma ülikooli tulin. Ma astusin eesti keelde.

      KOOP: Rõõm tutvuda. Koop, Arnold.

      Suruvad kätt.

      ARISTE: Te vist teineteist ei tea?

      Koppel on ikka veel „vanamehe” peale pahane.

      KOPPEL: Õnneks ei.

      ARISTE: Ära pahanda, Koppeli-poiss. Ega ta halvasti ei mõelnud, kui sind vanameheks kutsus, ta kartis, et sul jääb süda seisma. Seda on juhtund küll.

      KOOP: Tõepoolest, siiras vabandus, seltsimees Koppel!

      ARISTE (sosistab Koppelile): No räägi oma jutt ära, kuidas sa tegid selle eestikeelse ülikooli. Aga tee kiiresti, muidu me ei jõuagi kohvikusse, jäämegi siia aknale passima.

      KOPPEL: Mina olin 1919 veel Venemaal, Voronežis, kuhu ülikool oli evakueeritud. Rektoriks määrati mind 1920 veebruaris. Kuraator Põllu arvates vastasin ma rektorile esitatud nõuetele, kuna olin varem ülikoolis professorina töötanud ning Tartus aastaid Eesti asja ajanud. Sel ajal, kui 1. detsembril 1919 Tartus pidulikult ülikooli avati, seiklesin mina läbi Venemaa kodumaa poole. Ma lahkusin Voronežist 23. oktoobril, sealt Harkovisse, edasi Novorossiiskisse, sealt Itaalia laevaga Odessasse ning seejärel Rumeenia, Varssavi ja Daugavpilsi kaudu Eestisse. Nii et kui ma Tartusse jõudsin, oli eestikeelne ülikool juba avatud.

      Kõige suurema töö ülikooli avamisel tegi ära kuraator Peeter Põld. Temaga liitusid kõigepealt laekahoidja, sekretär, majandusnõunik ja kantseleiametnikud. Professorid tulid alles hiljem. Ametnikke oli raske leida, kõik olid sõjas või juba kusagil töös. Eriliselt keeruline oli leida juriste, need olid Tallinnas hästitasuvas töös.

      Kogu 1919. aasta toimus ülikooli avamise ettevalmistus. Juulis 1919 said ametisse dekaanid, siis hakkasid need otsima sobivaid inimesi professoriteks. Koosolekud kestsid sageli hilja ööni või vaimude tunnini. Sealt kujuneski tava, et ka hiljem algasid ülikooli nõukogu koosolekud õhtul kell 6 ja tihtipeale lõppesid öösel kell 2.

      Kuraator Põld pidi pidevalt sõitma Tallinna vahet, et ajada ülikooli asju. Tavaliselt sõitis ta öise rongiga. Tema jaoks pandi vagunis ka teekann tulele, sest sageli tegi ta rongisõidul tööd.

      Välismaal ei teadnud keegi Eestist midagi, kuid hästi tunti Dorpati ülikooli. Et oma ülikooli tutvustada, siis ülikooli avaaktuse eel saadeti ladinakeelne kutse kõikidele maailma ülikoolidele, välja arvatud Venemaa ülikoolidele, kuna selle riigiga oldi sõjas.

      Juba algusest peale asuti õppetööd ja asjaajamist järjekindlalt eesti keelele üle viima, mis sest, et kõik ei osanud eesti keelt ega saanud sellest aru. Näiteks oli saadetud eestikeelne ringkiri ühele sakslasest professorile, kuid see keeldus ringkirja vastu võtmast, kuna ei saanud sellest aru. Teener tõi kirja kantseleisse tagasi saksakeelse vastusega: Ich habe ein estnisches Briefstück bekommen, das ich nicht lesen kann. Aga kirja saadeti talle niikaua uuesti, kuni ta selle vastu võttis. Hiljem olevat ta hakanud eesti keeles loenguid lugema.

      Ariste plaksutab.

      ARISTE: Aplaus! (Pärast aplausi sosistab Koobile.) Nüüd on sinu kord, poiss!

      KOOP: Seltsimehed! Mina, arvestades kõiki asjaolusid, peaks tänama parteid ja valitsust, seltsimees Brežnevit ja Karl Vainot ja Indrek Toomet, ja ma pean tunnistama, et ma olen seda kõike ka kunagi teinud. Aga just äsja käisin ma isiklikult kätt surumas hoopis Johan Skyttel ja Gustav Adolfil, kahel mehel, tänu kellele me saame üldse rääkida Tartu ülikoolist. Seltsimees Skytte ütles, et ta küll juba Tartu ülikooli avamise tseremoonial avaldas lootust, et siin hakkavad kord õppima ka eestlased, aga ega ta sada protsenti selles kindel ei olnud. Ometi see juhtus. Ülikooli kolmesaja viiekümnenda sünnipäeva peo eest Tartus me oleme võlgu professor Helmut Piirimäele, kelle ülikool komandeeris Uppsalasse kuningas Gustavi allkirja otsima. Piirimäe ülesanne ei olnud kergem kui omal ajal Skyttel, kes sai kuninga kätte viimasel hetkel enne toda õnnetut Lützeni lahingut. Professor Piirimäe pidi aga selle allkirja hankimiseks ja kõigepealt ülesleidmiseks laskuma sügavale maa-alusesse arhiivi ja veetma seal kaks kuud! See, et Nõukogude teadlane tohtis Rootsis kaks kuud maa all veeta, oli juba omaette saavutus. Pärast seda naasis ta Tartusse, Gustav Adolfi allkiri taskus. Tolle paberiga õnnestus meil partei keskkomiteed veenda, et taastataks ülikooli ajalugu. See oli suur võit, mis ei tulnud sugugi ker­gelt. Suur osa läbirääkimistest peeti ülikooli Kääriku spordibaasi saunas. Lisaks kuninga allkirjale oli professor Piirimäel veel üks tugev argument Rootsi-aegse ülikooli kasuks. Hobused! Nii Rootsi-aegse kui nõukogudeaegse ülikooli üheks alustalaks oli üliõpilassport, eriti ratsasport. Skytte ajal oli küll loengusse ratsutamine keelatud, aga nii Rootsi kui nõukogude ajal võis Tartu ülikoolis ratsutamise eest saada kehalise kasvatuse arvestuse. Siinsamas lähedal Tähtveres. Ma loodan, et vähemalt selles asjas ei ole midagi muutunud. Nii et meil oli sild olemas! Ja mitte tavaline sild, vaid hobusild.

      Ariste plaksutab.

      ARISTE: Kestvad kiiduavaldused! (Naerab.) Minu üliõpilased pidid kehalise kasvatuse arvestuse saamiseks lausa maadlema. Need olid Linnar Priimägi ja Peeter Olesk. Vist sellepärast, et ratsutada nad ei osanud. Ma ei mäleta küll, kes matši võitis.

      Koobil on näpp püsti.

      KOOP: Sport spordiks! Ka Tartu Levimuusikapäevad olid osa ülikooli juubelipidustuste programmist. On teada fakt, et Jaak Joala, kes käis ka kontserte kuulamas, pidi ansambli Kaseke esinemise ajal seisma püsti, sest isegi tema jaoks vaba kohta saalis ei olnud! Levimuusikapäevi võib pidada üheks eesti rahva olulisemaks muusikasündmuseks pärast 1869. aasta laulupidu, Tartu levipäevadel sündis eesti rahvas teist korda!

      Ariste ja Koppel ei usu oma kõrvu.

      ARISTE: Kuule, poiss, mis aastal sa üldse sealt Peipsi tagant Tartusse jõudsid?

      KOOP: Neljakümne neljandal…?

      ARISTE: Koppeli-poiss pani just sel aastal kõrvad pea alla, kui sina venelastega sisse tulid.

      Jäävad tõsiseks.

      KOOP: Vabandust, seltsimees Koppel, mul polnud aimugi.

      ARISTE: Aga teeme praegu vaherahu,