Arutu õhin. Robert J. Shiller

ine/>

      Originally published: Irrational Exuberance: Revised and Expanded Third Edition / Robert J. Shiller.

      Copyright © 2015 Robert J. Shiller.

      Nobel lecture copyright © 2013 The Nobel Foundation.

      All rights reserved. No part of this book may be reproduced or transmitted in any form or by any means, electronic or mechanical, including photocopying, recording or by any information storage and retrieval system, without permission in writing from the Publisher.

      Tõlkinud Olavi Teppan

      Toimetanud Aivar Õepa

      Korrektuuri lugenud Eva Saul

      Konsultant Ako Sauga

      Kujundanud Janek Saareoja

      Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

      Infot Äripäeva raamatuklubi raamatute kohta saate aadressil raamatuklubi.aripaev.ee või pood.aripaev.ee/raamatud ning telefonil 667 0400.

      © AS Äripäev, 2020. Kõik õigused kaitstud.

      ISBN 978-9949-694-17-4 (köites)

      ISBN 978-9949-694-18-1

      Benile ja Derekile

      Eessõna kolmandale väljaandele

      Võiks arvata, et aastaid pärast 2007.–2009. aasta finantskriisi kaasa toonud spekulatiivsete mullide lõhkemist elame sootuks teistsuguses, mullijärgses maailmas. Võiks arvata, et inimesed on „õppust võtnud” ega torma uuesti uisapäisa laienevatele turgudele, nagu paljud enne kriisi tegid ja tekkivaid mulle seeläbi suuremaks paisutasid. Kuid märgid mullidest on pärast kriisi sagenenud. Aktsiad ja võlakirjad on Ameerika Ühendriikides ja veel mõnel pool kerkinud kõrgele hinnatasemele ning eluasemeturul toimub paljudes riikides kiire hinnatõus. Kõik see toimub vaatamata maailma nigelale taastumisele finantskriisist, järjest pingestuvale rahvusvahelisele olukorrale – laastavad sõjad toimuvad Gazas, Iraagis, Iisraelis, Süürias ja Ukrainas – ning ühiskonda potentsiaalselt lõhestavatele natsionalismimeeleoludele ja poliitilisele polariseerumisele Ameerika Ühendriikides, Euroopas ja Aasias.

      Nende ridade kirjutamise ajal on Rahvusvaheline Valuutafond andnud just eluasemeturu ülekuumenemise hoiatuse Aasiale, Euroopale, Ladina-Ameerikale ning Austraaliale, Kanadale ja Iisraelile.1 Sarnase hoiatuse on väljastanud Rahvusvaheline Arvelduspank.2

      Mullistunud ja pealtnäha ebastabiilne olukord tekitab muret, ehkki üldiselt mitte veel nii sügavat kui selle raamatu esmaväljaandes, mis hoiatas ülehinnatud ja haavatava aktsiaturu eest (vt alljärgnevat eessõna 2000. aastast), või teises trükis, milles avaldati samuti hoiatus ülehinnatud ja haavatava eluasemeturu kohta (vt alljärgnevat eessõna 2005. aastast).

      Selleks ajaks, kui see raamat lugejateni jõuab, võivad turud olla juba hoopis teistsuguses olukorras. Turud võivad muutuda ülikiiresti ja optimistlikke hindu, mida näeme nende ridade kirjutamise ajal (oktoobris 2014), on raske prognoosida. Praegune hinnatase ei pruugi püsida kaua, võrreldes kirjastamise aegluse ja selle ajaga, mis kulub ühe trükise jõudmiseks lugejate lektüüri. Kuid ma kirjutan tulevastele lugejatele, kes aastate pärast loevad turgudest 21. sajandi teise kümnendi keskpaigas kui lihtsalt üht näidet paljudest, mis on selles raamatus esitatud – näidet laiematest tendentsidest ja ebakindlusest.

      Nõnda jääb selle raamatu esmaväljaande temaatika mõningaste värskendustega endiselt aktuaalseks nii praegu kui tõenäoliselt ka tulevikus. Kui selle raamatu esmatrükk 2000. aastal ilmus, püüdsin lugejat kõigiti veenda, et tolleaegne börsimull, mis oli küll erakordselt suur, polnud iseenesest midagi põhjapanevalt uut. Raamatu 8. peatükis „Uued ajastud ja mullid üle maailma” on üksikasjalikult juttu sellest, kui palju kordi on meil olnud sarnaseid, kuigi võib-olla väiksemaid ja vaid ühe paikkonnaga piirduvaid aktsiabuume ja -krahhe. Midagi suhteliselt uut tookord ikkagi oli: aktsiabuum, mis jõudis haripunkti 2000. aasta alguses, nagu me nüüd teame, oli oma ulatuselt ülemaailmne. Esimeses väljaandes nimetasin selle millenniumibuumiks, sest see tekkis just enne uue aastatuhande saabumist. Rahumeeli võime nimetada seda millenniumibuumiks ka nüüd, kus see on möödas. Kuid see buum või mull ei olnud suurem kui 1929. aastal. Sellised ülisuured mullid on haruldased, aga ajaloos ainulaadne nähtus millenniumimull ei olnud.

      Teises väljaandes (2005) peatusin pikemalt asjaolul, et Ameerika Ühendriikides tervikuna oli 1990. aastate lõpus alguse saanud eluasemehindade buum kõigi aegade suurim või vähemalt suurim alates 1890. aastast, millega mu andmed algavad. Kuid sellele väljaandele lisatud uus peatükk kõneles varasematest eluasememullidest ja kui sajandite kaugusele tagasi vaadata, siis ka maatükkide hinnamullidest. Sajandite eest oli kinnisvaraga spekuleerimine kõige tõenäolisemalt investeering maaomandisse – eluaseme rajamiseks sobilikesse põllumajandus- või linnamaa kruntidesse. Teine suur muutus 20. sajandi teises pooles oli eluasemelaenude kriteeriumide laiaulatuslik lõdvenemine. See lõdvenemine ja ülemaailmne ulatus tegid eluasemebuumi (mida võime nüüd, kus hinnad on paljudes piirkondades pärast 2006. aastat kukkunud, täie kindlusega mulliks nimetada) ainulaadseks. Me võime nimetada seda omandiühiskonna buumiks, seostades seda loosungiga, mida kasutas George W. Bush 2004. aastal USA presidendivalimiste kampaanias, kui ta esitles plaani edendada eluaseme-, aktsia- ja muude investeeringute levikut rahva seas. (Praegust börsibuumi, mis on kestnud 2009. aastast kuni nende ridade kirjutamiseni 2014. aastal, nimetan ma uue normaalsuse buumiks, lähtudes mõistest, mida populariseeris Bill Gross (toona PIMCO-st) 2009. aastal.)

      Kuid nendes mullides ei ole tõepoolest midagi uut – mitte midagi fundamentaalselt uut. Ikka kordub ligikaudu sama nähtus: suust suhu levivad jutud uuest ajastust ja tuntav massiline entusiasm ühte tüüpi investeeringute osas.

      Arenev infotehnoloogia võib nende dünaamikat kiirendada. Samuti mängivad rolli muutuvad investeerimismustrid. Viimastel aastatel on tähelepanu pälvinud rahvusvaheliste investorite ja institutsionaalsete investorite kasvav mõju ühepereelamutes. Kuid põhiolemuselt on mullid ikka ühesugused. Tulevikus näeme kindlasti veel suuremaid sääraseid mulle, mis kõik keskenduvad omaenda uuele ja teistsugusele loole uuest ajastust, ning meie peame neile välja mõtlema uusi nimesid.

      Ma ei lootnud kuulda eluasememullidest, kui 2013. aasta keskpaigas Colombiat külastasin. Kuid ikka ja jälle kuulsin seal nende imelisest kinnisvarabuumist. Mind Cartagena kuurortlinna kaldapealsel sõidutades osutas limusiinijuht mitmele tavalise väljanägemisega majale, mis olid hiljuti müüdud miljonite USA dollarite eest.

      Colombia keskpanga Banco de la República kodulehel on kolme suurlinna Bogotá, Medellíni ja Cali eluasemete hinnaindeks. See näitab, et eluaseme reaalhinnad (inflatsiooniga korrigeeritult) on 2004. aastast saadik tõusnud 69%. Selline hinnatõus tuletab meelde USA kogemust, kui S&P / Case-Shilleri kümne linna eluasemehinna indeks kerkis 1997. aasta põhjast 2006. aasta tipuni reaalväärtuses 131%.

      Meie mõjutatavus mullidest nii Colombias kui ka mujal maailmas näitab, et me ei mõista neid nähtusi endiselt. Mis siis ikkagi on spekulatiivne mull? „Oxford English Dictionary” seletab sõna bubble („mull”) kui „midagi habrast, ainetut, tühja või väärtusetut; petlik demonstratsioon. Alates 17. sajandist on seda sageli kasutatud petlike kaubandus- või finantsskeemide tähenduses.” Probleem on selles, et sõnad „demonstratsioon” ja „skeem” viitavad tahtlikule loomisele, mitte ulatuslikule ühiskondlikule nähtusele, mida ei juhi ükski keskne impressaario.

      Võib-olla kasutatakse sõna „mull” liiga kergekäeliselt. Eugene Fama igatahes arvab nii. Efektiivse turu hüpoteesi kõige tähtsam eestkõneleja Fama eitab spekulatiivsete mullide olemasolu. Nobeli auhinna puhul peetud loengus 2014. aastal väitis Fama, et sõna „mull” viitab „arutult tugevale hinnatõusule, mis toob kaasa prognoositavalt tugeva languse”.3 Kui „mull” seda tähendab ja „prognoositavuse” all mõistame võimet määratleda täpset kuupäeva, millal mull lõhkeb, siis nõustun temaga, et mullide olemasolu kohta on vähe vettpidavaid tõendeid. Mina aga mulli niiviisi ei defineeri, sest spekulatiivsed turud pole päris nii ettearvatavad.

      Selle raamatu teises väljaandes püüdsin anda mullile parema definitsiooni, mis oleks kooskõlas selle mõiste kasutusviisiga õpetatud

1

Min Zhu (Rahvusvahelise Valuutafondi peadirektori asetäitja), „Housing Markets, Financial Stability and the Economy” (www.imf.org/external/np/speeches/2014/060514.htm), 5. juuni 2014.

2

„Riikides, kus on aset leidnud ulatuslik finantsbuum, on oht jõuda krahhini, mis võib kaasa tuua pankrotilaine. … Muret tekitavad tähtsad indikaatorid, mis on varasematel aastatel kõnekaks osutunud, nagu laenukäitumine ja kinnisvarahinnad.” (www.bis.org/publ/arpdf/ar2014e1.htm).

3

Eugene Fama, „Two Pillars of Asset Pricing” (loeng Nobeli auhinna vastuvõtmise puhul), American Economic Review, 104(6) (2014), lk 1475.