Surma maskid. Dresdeni toimikute sarja viies raamat. Sari "Sündmuste horisont". Jim Butcher

katkise akna poole ja ohkasin. „Kurat küll. Kuhu me siis läheme?”

      Isa Vincent juhendas mind tuimal häälel ja ma keskendusin juhtimisele, püüdes mitte tähele panna, et kõhus puperdab ja käed ikka värisevad. Ma ei tule väga hästi toime sellega, et mind tulistatakse.

      Hendricks. Miks kuradi pärast Marcone mulle löömamehi kallale saadab? Marcone oli Teise Linna kurjade tänavate isand, aga üldjuhul ei meeldinud talle sellist vägivalda kasutada. Ta arvas, et see pole ärile hea. Olin uskunud, et oleme Marconega kokkuleppele saanud – või vähemalt kokku leppinud, et hoiame teineteise tee pealt eest. Miks ta siis sellise käigu peaks tegema?

      Võib-olla olin juba astunud üle mingi piiri, mille olemasolust ma ei teadnud.

      Vaatasin vapustatud isa Vincenti poole.

      Ta polnud mulle veel rääkinud, mida ta tahab, aga oli see, mis oli, see oli küllalt tähtis, et üks Vatikani töötajaskonnast salaja Chicagosse vedada. Võib-olla oli see ka küllalt tähtis, et selle pärast üks uudishimulik võlur ära tappa.

      Oh sa poiss.

      Päev hakkas põrgumoodi vastikuks kiskuma.

      3. peatükk

      Isa Vincent juhtis mind motelli, mis asus natuke O’Hare’ist põhja pool. See oli riigile kuuluv kett, odav, aga puhas, uste rida parkla poole. Sõitsin kulmu kortsutades tänavalt ära motelli taha. See ei näinud välja nagu koht, kus peatuks keegi Vincenti-sugune. Preester oli autost väljas vaata et kiiremini, kui mina seisupiduri peale tõmbasin, ruttas lähima ukse juurde ja lipsas sisse niipea, kui ukse lukust lahti sai.

      Järgnesin talle. Vincent sulges meie järel ukse, lukustas selle ja sättis siis kardinaid, kuni need olid ees. Ta noogutas toas oleva väikese laua poole ja ütles: „Palun istuge.”

      Tegin seda ja sirutasin jalad välja. Isa Vincent tõmbas lahti lihtsa kummuti sahtli ja võttis välja kausta, mida hoidis kinni lai kummipael. Ta istus minu vastu, võttis kummipaela maha ja lausus: „Kirik on huvitatud teatava varastatud omandi tagasisaamisest.”

      Kehitasin õlgu ja ütlesin: „Kõlab nagu politsei töö.”

      „Juurdlus on käimas ja ma teen teie politseiametiga igati koostööd. Aga… Kuidas seda nüüd viisakalt sõnastada…” Ta kortsutas kulmu. „Ajalugu on hea õpetaja.”

      „Te ei usalda politseid,” ütlesin. „Selge pilt.”

      Ta krimpsutas nägu. „Asi on lihtsalt selles, et minevikus on Chicago politsei olnud seotud mitmesuguste allilmategelastega.”

      „Praegu juhtub seda enamasti filmides, padre. Te pole ehk kuulnud, aga kogu see Al Capone värk sai juba ammu läbi.”

      „Võib-olla,” ütles ta. „Võib-olla mitte. Mina püüan lihtsalt teha kõik, mis minu võimuses, et varastatud ese tagasi saada. See hõlmab sõltumatu ja diskreetse detektiivi kaasamist.”

      Ahah. Nii et ta ei usalda politseid ja tahab, et ma salaja tema heaks töötaksin. Sellepärast kohtume odavas motellis, mitte seal, kus ta tegelikult peatub. „Mille ma peaksin teie jaoks üles otsima?”

      „Ühe reliikvia,” ütles ta.

      „Mis asja?”

      „Ühe artefakti, härra Dresden. Iidse eseme, mis on mitu sajandit kirikule kuulunud.”

      „Ah selle,” sõnasin ma.

      „Jah. Ese on õrn ja väga vana ja me arvame, et seda ei säilitata küllalt hästi. On hädavajalik, et saaksime selle tagasi võimalikult kiiresti.”

      „Mis sellega juhtus?”

      „See varastati kolm päeva tagasi.”

      „Kust?”

      „Püha Ristija Johannese katedraalist Põhja-Itaalias.”

      „Päris kaugelt.”

      „Me usume, et artefakt toodi mahamüümiseks siia Chicagosse.”

      „Miks?”

      Ta võttis kaustast kaheksa korda kümnese läikiva mustvalge foto ja ulatas mulle. See kujutas üpris räsitud laipa munakivisillutisel lebamas. Verd oli voolanud kivide vahele ja ka surnukeha ümber lombiks kogunenud. Ma arvan, et tegu oli mehega, aga kindlalt öelda oli raske. Kes iganes see ka polnud, ta nägu ja kael olid sõna tõsises mõttes ribadeks lõigutud, täpsete, sirgete, teravate lõigetega. Professionaalne noatöö. Väkk.

      „See mees on Gaston LaRouche. Ta on end kirikurottideks nimetava organiseeritud vargakamba ninamees. Nad on spetsialiseerunud pühamute ja katedraalide röövimisele. Ta leiti röövijärgsel hommikul surnult väikese lennuvälja lähedalt. Tema portfell sisaldas mitut võltsitud Ameerika isikutunnistust ja lennupileteid siia.”

      „Aga mitte seda mis iganes asja.”

      „Ah, täpselt nii.” Isa Vincent võttis välja veel paar fotot. Ka need olid mustvalged, aga teralisemad, nagu oleks neid mitu korda suurendatud. Mõlemal olid keskmist kasvu ja keskmise kehaehitusega naised, tumedate juuste ja päikeseprillidega.

      „Jälitusfotod?” küsisin.

      Ta noogutas. „Interpol. Anna Valmont ja Francisca Garcia. Me usume, et nad aitasid LaRouche’i varguses, siis mõrvasid ta ja lahkusid riigist. Interpol sai vihje, et Valmonti on nähtud siinses lennujaamas.”

      „Kas te teate, kes on ostja?”

      Vincent raputas pead. „Ei. Aga see ongi see juhtum. Ma tahan, et leiaksite allesjäänud kirikurotid ja võtaksite artefakti tagasi.”

      Vaatasin fotosid, kulm kortsus. „Jajah. Nemad tahavad ka, et te seda teeksite.”

      Vincent vaatas mulle hämmeldunult otsa. „Mida te silmas peate?”

      Raputasin kannatamatult pead. „Keegi. Vaadake seda fotot. LaRouche’i ei tapetud seal.”

      Vincent kortsutas kulmu. „Miks te nii ütlete?”

      „Verd pole nii palju. Ma olen näinud inimesi, kes kisti lõhki ja jooksid verest tühjaks. Verd tuleb kuradi palju rohkem.” Vakatasin ja ütlesin siis: „Vabandage väljendust.”

      Isa Vincent lõi risti ette. „Miks siis laip sealt leiti?”

      Kehitasin õlgu. „Talle tegi otsa peale proff. Vaadake lõikeid. Need on metoodilised. Tõenäoliselt oli ta teadvusetu või uimastatud, sest inimest pole väga lihtne paigal hoida, kui noaga ta näo kallale lähed.”

      Isa Vincent surus käe kõhule. „Ah nii.”

      „Seega on teil laip, mis leiti kuskil keset tänavat, põhimõtteliselt silt kaelas, et kaup on Chicagos. Üks kahest, kas keegi oli uskumatult rumal või püütigi teid siia juhtida. See on professionaalne mõrv. Keegi tahtis, et laip oleks juhtlõng.”

      „Aga kes niisugust asja teeks?”

      Kehitasin õlgu. „Küllap oleks hea teada saada. On teil neist kahest naisest paremaid pilte?”

      Ta raputas pead. „Ei. Ja neid pole kunagi vahistatud. Karistusregistris neid pole.”

      „Siis teevad nad oma tööd hästi.” Võtsin fotod. Piltide taha olid kirjaklambriga kinnitatud väikesed toimikud, kus olid loetletud teadaolevad pseudonüümid ja asukohad, aga ei midagi eriti kasulikku. „See ei käi kähku.”

      „Väärt eesmärgini jõutakse harva kähku. Mida te minult vajate, härra Dresden?”

      „Käsiraha,” vastasin. „Tuhandest piisab. Ja ma vajan selle artefakti kirjeldust, mida täpsemat, seda parem.”

      Isa Vincent noogutas mulle asjalikult ja tõmbas taskust lihtsa terasest rahatasku. Ta luges sealt välja kümme Ben Franklini portreed ja ulatas mulle. „Artefakt on piklik linase riide tükk, pikkus neliteist jalga kolm tolli,