Surma maskid. Dresdeni toimikute sarja viies raamat. Sari "Sündmuste horisont". Jim Butcher

ja kobasin taskus ringi, seal oli mul paar võlurividinat, mida ma enesekaitseks kasutan. Ortega pani käe mu käsivarrele. Polnud märgata, et ta oleks pingutanud, aga ta sõrmed sulgusid mu randme ümber nagu käerauad, küllalt kõvasti, et valujutid mööda käsivart õlani jookseksid. Vaatasin ringi, aga kõik vahtisid rikkiläinud kaamerat.

      „Rahune,” sõnas Ortega tugeva ja ähmaselt ladinapärase aktsendiga. „Ma ei kavatse sind televisioonis tappa, võlur. Olen siin selleks, et sinuga rääkida.”

      „Käed eemale,” ütlesin. Mu hääl oli kile ja värisev. Neetud rambipalavik.

      Ta laskis mu lahti ja ma rapsasin käe eemale. Meeskond veeretas suitseva kaamera tahapoole ja režissööri moodi kõrvaklappidega tüüp tegi ühe käe sõrmedega edasikerimist matkiva liigutuse. Larry noogutas talle ja pöördus Ortega poole.

      „Vabandan selle pärast. Me lõikame selle osa pärast välja.”

      „Sellest pole lugu,” kinnitas Ortega talle.

      Larry jäi korraks vait ja ütles siis: „Tere tulemast saatesse, doktor Ortega. Teid tuntakse kui üht juhtivat paranähtuste analüütikut maailmas. Olete tõestanud, et väga mitmesugused niinimetatud üleloomulikud juhtumused olid tegelikult kavalad hanekstõmbamised. Kas võite meile veidi sellest rääkida?”

      „Muidugi. Olen neid sündmusi mitmeid aastaid uurinud ja pole veel leidnud ühtegi, mida ei saaks piisavalt ära seletada. Näiteks osutusid väidetavad tulnukate viljaringid kõigest väikese Briti talunike rühma lemmikajaviiteks. Muud kummalised sündmused on kindlasti ebatavalised, kuid mitte mingil juhul üleloomulikud. Isegi siin Chicagos oli kohalikus pargis konnasadu, mida nägi pealt tosinaid või koguni sadu inimesi. Ja hiljem selgus, et veider torm oli need mujalt kaasa haaranud ja siia kandnud.”

      Larry noogutas tõsiselt. „Te siis ei usu neisse juhtumustesse.”

      Ortega naeratas Larryle üleolevalt. „Ma usuksin hea meelega, et niisugused asjad on tõsi, Larry. Maailmas on nii vähe maagiat. Aga ma kardan, et kuigi osake meist kõigist tahab uskuda imepärastesse olenditesse ja fantastilistesse võimetesse, on tõde see, et tegemist on lihtlabase ebausuga.”

      „Siis teie arvates on üleloomulike asjadega tegelejad…”

      „Petised,” sõnas Ortega kindlalt. „Ma ei taha loomulikult teie külalisi solvata. Eeldades, et tegu pole enesepettusega, on kõik need niinimetatud meediumid lihtsalt osavad näitlejad, kes on omandanud inimpsühholoogia põhialused ja teavad, kuidas seda ära kasutada. Nad suudavad kergeusklikke lihtsalt petta, panna need uskuma, et suudavad surnutega ühendust saada või mõtteid lugeda või et nad on tegelikult ise üleloomulikud olendid. Tõesti, ma olen kindel, et vähese vaeva ja õige lavakujundusega suudaksin veenda keda tahes siinviibijaist, et olen ise vampiir.”

      Inimesed hakkasid jälle naerma. Põrnitsesin Ortegat, jälle rohkem ärritudes ja suurendades survet summutusloitsule. Õhk mu ümber hakkas soojem tunduma.

      Teine kaameramees kiunatas ja rapsas kriiskavad kõrvaklapid peast, ta kaamera hakkas aeglaselt alusel keerlema, kerides toitekaableid ümber teraskarkassi, millele toetus.

      Eetrisoleku tuled kustusid. Larry astus vaese kaameramehe peale karjudes lavaservale. Kulisside tagant ilmus vabandava näoga režissöör ja Larry koondas tähelepanu temale. Mees kannatas noomimise härjaliku kannatlikkusega ära ja vaatas siis kaamera üle. Ta pobises midagi peakomplekti ja hakkas koos vapustatud kaameramehega rikkis kaamerat minema veeretama.

      Larry seadis käed kannatamatult vaheliti, pöördus siis külaliste poole ja lausus: „Vabandust. Andke meile paar minutit varukaamera valmis seadmiseks. See ei võta kaua aega.”

      „Pole probleemi, Larry,” rahustas Ortega teda. „Me võime lihtsat natuke lobiseda.”

      Larry kiikas minu poole. „On teiega kõik korras, härra Dresden?” küsis ta. „Te tundute veidi kahvatu. Sooviksite ehk juua või midagi?”

      „Mina küll sooviks,” ütles Ortega, pilk minul.

      „Lasen kellelgi tuua,” ütles Larry, marssis lavalt minema ja suundus oma juuksuri poole.

      Mort oli alustanud vaikset keskustelu isa Vincentiga, väga kindlalt seljaga minu poole. Pöörasin jälle Ortega poole, valvsalt, selg kange, ning võitlesin viha ja hirmuga. Tavaliselt on pöörane hirm teatud määral kasulik. Võluvägi tuleb tunnetest ja hirm on käepärane kütus. Aga siin polnud õige koht, kus hakata välja kutsuma tuuleiile või tulesähvatusi. Ümberringi oli liiga palju inimesi ja oleks liiga lihtne kedagi vigastada või koguni tappa.

      Pealegi oli Ortegal õigus. See polnud koht võitlemiseks. Kui ta oli siin, tahtis ta rääkida. Muidu oleks ta mulle lihtsalt siseparklas kallale karanud.

      „Hea küll,” ütlesin lõpuks. „Mida sa öelda tahtsid?”

      Ta kummardus veidi lähemale, et ei peaks häält tõstma. Sisemiselt tõmbusin kössi, aga eemale ei põrganud. „Ma tulin Chicagosse teid tapma, härra Dresden. Aga mul on teile ettepanek ja ma tahan, et te kõigepealt selle ära kuulaksite.”

      „Avanguid pead sa tõesti veel harjutama,” ütlesin. „Ma lugesin ühte raamatut läbirääkimiste kohta. Võiksin sulle laenata.”

      Ta naeratas mulle rõõmutult. „Sõda, Dresden. Sõda teie ja minu rahva vahel on liiga kulukas, meile mõlemale.”

      „Üldiselt öeldes on sõda üpris rumal valik,” sõnasin ma. „Mina seda ei tahtnud.”

      „Aga teie alustasite seda,” ütles Ortega. „Te alustasite seda põhimõtte pärast.”

      „Ma alustasin seda inimelu pärast.”

      „Ja kui palju rohkemaid päästaksite seda praegu lõpetades?” küsis Ortega. „Mitte ainult võlurid ei kannata selle tõttu. Sõjaga tegelemine vähendab meie suutlikkust hoida ohjes oma Koja metsikumaid elemente. Me paneme järelemõtlematut tapmist pahaks, aga meie Koja haavatud või juhita liikmed tapavad tihti ka siis, kui seda pole tegelikult vaja. Kui sõda nüüd lõpetada, päästaks see sadu, võib-olla tuhandeid elusid.”

      „Samamoodi mõjuks, kui tappa kõik planeedi vampiirid. Mis su jutu mõte on?”

      Ortega naeratas hambaid paljastades. Ainult tavalised hambad, mitte pikad silmahambad või muud sellist. Punase Koja vampiirid näevad välja inimese moodi – kuni hetkeni, mil nad moonduvad justkui halvast unenäost välja astunuks. „Jutu mõte on selles, Dresden, et sõda on tulutu, soovimatu. Teie olete minu rahva jaoks selle sümboolne põhjus ning tüliõun meie ja teie oma Valge Nõukogu vahelises riius. Kui teie olete surmatud, nõustub Nõukogu rahupakkumistega ja Koda niisamuti.”

      „Nii et sa palud mul vaikselt kõrvad pea alla panna? Ei ole teab mis pakkumine. Sa peaksid tõesti seda raamatut lugema.”

      „Ma teen teile ettepaneku. Astuge kahevõitluses mulle vastu.”

      Ma ei naernud talle päriselt näkku. „Miks kuradi päralt ma seda peaksin tegema?”

      Ta pilk olid ilmetu. „Sest kui te seda teete, pole sõdalased, kelle ma endaga linna tõin, sunnitud teie sõpru ja liitlasi ründama. Siis ei pea surelikud palgamõrvarid, kelle me oleme palganud, saama lõplikku kinnitust, et tappa mitu klienti, kes on viimase viie aasta jooksul teid värvanud. Kindlasti pole mul tarvis nimesid mainida.”

      Hirm ja viha olid hakanud vaibuma, kuid tulvasid jälle tagasi. „Selleks pole põhjust,” laususin. „Kui sõdite minuga, siis jäägu see nii.”

      „Rõõmuga,” ütles Ortega. „Ma ei kiida sellist taktikat heaks. Astuge mulle vastu Kokkuleppe duelliseaduste järgi.”

      „Ja mis saab pärast seda, kui ma su tapan?” küsisin. Ma ei teadnud, kas suudaksin teda tappa, aga polnud põhjust lasta tal arvata, et ma selles kindel pole. „Järgmine kõva Punane Hertsog teeb täpselt sama?”