Raudpuur. Mart Saareots

istus mõned sekundid liikumatult. Paistis, nagu oleks mõte, mis voogas ta ajus, mõjunud kehale halvavalt. Aga siis tuli ta näiliselt tardunud liikmetesse elu tagasi. Ta käed sirutusid välja ja haarasid tütarlapse kitsad õlad, ta pea pöördus pruunide juuksesalkude vahelt paistva roosa kõrva juurde ja ta huuled sosistasid:

      „See võib olla juba homme! Homme mind ülendatakse ametnikuks, väike. Ma saan oma Virvekese võtta ehk juba mõne kuu pärast jäädavalt enda juurde. Hakkame elama korteris, mis on ainult meie päralt, eks? Ei ühtegi allüürnikku ega vingus näoga perenaist. Ja usu, kui sina oled minu juures, ma võin saavutada palju rohkem kui üksinda olles. Teadmine, et pean oma väikese tüdrukukese eest hoolitsema ja et tahan seda teha kogu hingest, annab nagu rohkem jõudu.“

      „Sina, minu hea poiss! Kui sa oled alati minuga, siis ma juba vaatan järele, et hoolitseksid enda eest rohkem. Viimasel ajal oled jäänud nii kõhnaks. Põsenukid teravad ja silmade ümber rõngad. Jääd viimaks haigekski.“

      „Ära karda! Nüüd ma juba ei jää. Nüüd alles algab elu! Sina —“

      Tuli pikk ja kuum suudlus.

      Vahepeal oli ilm pimenenud. Raekoda lõi üheksa kõva pauku, mis kajasid vastu varemete murenenud võlvidest.

      Samuel ja Virve tõusid ning siirdusid Toomemäelt alla. Virve toetus tugevasti Samueli käele ja saatis iga paari sammu järel ta näole õrna pilgu. Samuel omakorda hoidis peos kitsast, nahkkindas kätt, mis vastas igale pigistusele, nagu tahtes väljendada tummalt ühiseid mõtteid, mis keerlesid homse ümber.

      2.

      Järgmisel hommikul Samuel ärkas vara. Ta riietus ruttu ja väljus, et veeta aega kuni tööleminekuni jalutamisega.

      Ilm oli selge. Tänaval kees hommikune, kirju elu. Mööda konarlikku munakivisillutist logisesid talumeeste vankrid, siin-seal tõttas mõni tööline, leivakomps paberiga kaenla all, naised kandsid käes turukorve, ja tänavanurkadel seisid ülesostjad. Nad piilusid igat möödasõitjat, ja esitasid küsimusi vankril oleva kauba kohta. Kuuldus hääli:

      „Kas kaeru on?“

      „Ei.“

      „Aga võid?“

      „Viin turgu!“

      „Mis? Narr! Anna kuuekümnega, võtan siinsamas kõik ära, pole sul vaja vedada end läbi linna.“

      „Kuuekümnega? Seda ma usun! Aga, jumal tänatud, ma pole veel pea peale kukkunud!“

      „Seda sa just oled, kui ei oska teha head äri.“

      „Hei, palju sa selle lehmakondi eest tahad? Viiskümmend? Ära aja jama! Lihunik ei anna sulle selle kiitsaka eest naharahagi, usu mind!“

      „Pea’nd — pea! Kes siis kohe jooksma pistab? Kaupleme!“

      „Ära tule täismeest pügama! Selle jaoks otsi endale linnavandereid.“

      „Kus mul alles täismees, hapupiimapüti otsas!“

      „Mis sa’s temaga! Kas sa ei näe, et tal Vigala mehe moodi larhv ees? Ennem mine vanakuradiga vägikaigast vedama, kui Vigala mehega maid jagama. Nad on nagu nende vallavanemgi — see õnnis Kördi Märt, kes tahtis kartulipealsetest teha püülijahu.“

      „No kas teed kaks alla?“

      „Ei.“

      „Viimast korda, teed?“

      „Ei. Nõõ —“

      „Käi siis põrgu kõigi oma munadega!“

      Samuel sammus läbi selle kära südalinna poole. Ta tuju oli ülev. Jõudnud üle Kivisilla, ta pöördus Vabaduspuiesteele ja istus jõekaldal olevale pingile. Ta vaatas vastaskaldal reastuvat majade-rodu, mille aknad pani särama veel madalal seisev päike, kuulatas vee loksumist vastu kalda betoonmüüri ja mõtles:

      „Täna mind ülendatakse praktikandist ametnikuks. See on juba esimene samm eluredelil ülespoole. Ja kes teab, võib-olla järgneb teine õige pea. Tarvis ainult püüda edasi, sest tee on lahti. Mul oli õnne. Ainult vähesed keskkoolilõpetanud noortest pääsevad panka praktikandiks; iseäranis veel siis, kui nad ei oma „kaalukaid onusid“, kes soovitaksid. Minul lihtsalt vedas. Nagu vabanesin kaitseväest, nii kahe nädala pärast istusin juba puldi taga. Mis sellest, et kuus kuud tuli ajada läbi kolmekümne krooniga kuus! Mis sellest, et ei saanud lubada enesele peaaegu midagi, välja arvatud, et sõin kehvalt ja magasin toahurtsikus, mille seintel määrdunud tapet ja mille uksed ja aknad logisevad! Nüüd muutub kõik. Ma kolin paremasse korterisse, söön paremini, ostan uued riided, ja siis — Virve! Sina armas! Seni ei ole minu armastus toonud sulle midagi head. Oled saanud mõne tahvli šokolaadi ja see on ka kõik. Mul polnud raha, et teha vahete-vahel väike autosõit, külastada järjekindlalt kohvikuid, teatrit. Oleme ainult käinud kinos. Mul polnud isegi viisakat korterit, kus oleksime võinud segamatult vestelda. Aga ometi ei armasta sa mind selle eest vähem. Sinu sõnad: „Ah, ma ei jõua oodata, millal meie saame olla jäädavalt kahekesi,“ tõendavad seda. Millal me saame olla ühes? Sina hea!

      Ja eile õhtul sa olid nõus tulema mu juurde ka siis, kui teenin ainult kuuskümmend krooni kuus. Tahad ka endale otsida teenistust, et aidata jõudumööda kaasa. Sa tead isegi, mida kuuekümne krooni eest saab, ja mida mitte, aga ometi tahad tulla. Ja siiski, sulle meeldivad uhked riided, sa unistad omast majast, mis oleks ümbritsetud aiaga, kus kasvaks palju lilli, sinu lemmiklilli — roose, sa ei või mööduda ühestki nägusamast autost, ilma et ei vaataks talle järele ega ütleks: „Kui meil oleks niisugune,“ sa loed ajaviite­lehtedest seltskonna­kroonikaid, pead meeles iga seal esineva daami nime, tema tualeti kirjelduse, varjatud mõistaandmised tema suhetest ja mõtled, kui kena oleks leida sealt ka oma nime. Ning sageli oled vaimustusega rääkinud suvitamisest mererannal, kus koos parem seltskond. Ent siiski sa lepid minu kõrval ainult kuuekümne krooniga. Veel enam, sa tahad ka ise teenida, olla kokkuhoidlik majapidamises, et tuleksime kuidagi läbi. Sina väike! Olen ma seda teeninud? Ma ei tea. Aga ma tahan olla su vastu hea, nii hea, kui üldse võimalik, ja töötada, töötada, töötada, et sulle kas või aastategi pärast midagi võimaldada. Nüüd mul on algus käes ja ma lähen edasi. Püüan olla kõigist teistest ametnikest parem, et saada vastutusrikkam koht ja rohkem palka. Ma olen veel noor, kõigest kahekümnekolme-aastane — elu seisab alles ees.“

      Teda äratas mõtetest mootorpaadi põrin. Palju on kell? käis tal läbi pea ja ta tõusis, hakates ruttama panga poole. Pangauksel ta põrkas kokku vana kojamehega, kelle ülesandeks oli pühkida ja tuulutada hommikul ruumid ja avada uksed. Samuel tervitas rõõmsalt ja lõi lahti paberossikarbi.

      „Palun!“

      Kojamees, kes nägi harva niisugust lahkust, ei söandanud sirutada kätt.

      „Võtke, vanapapa,“ julgustas Samuel, „ja pistke ka paar tükki kõrva taha. Ärge häbenege, mul ju teisi terve karp.“

      Vanamees võttiski siis kolm paberossi ja hoides neid ettevaatlikult oma krobeliste sõrmede vahel, kummardas koomiliselt ja ütles:

      „Tänan väga, noorhärrad! Noorhärrad on täna ilusas tujus, meel rõõmus ja —“

      „Jah,“ vastas Samuel naerdes, patsutas vanamehele heatahtlikult õlale ja läks trepist üles. Ta oli tulnud vara, peale tema polnud veel kedagi kohal.

      Ta istus ajaviiteks aknalauale ja vahtis alla tänavale, kus voorisid autod ja tõttasid inimesed.

      Kui kell lähenes kolmveerand üheksale, hakkas tulema teisi. Preili Paarson oli unine ja morn nagu ikka. Ta heitis oma rohelise kübara hooletult puldile, selle asemel et viia garderoobi, ja kohendas ligi veerand tundi peegli ees juukseid, krimpsutades sealjuures pahaselt nina. Härrad Vanajõgi ja Ots tulid kahekesi. Nad olid kogu tee vaielnud inflatsiooni saabumise tõenäosusest, arvestades asunikkude aktsiooni kroonikursi hoidmise vastu, ja jätkasid veel siingi oma targutusi. Vanajõgi algas uuesti:

      „Ma ütlen, niipea kui nad näevad,