Raudpuur. Mart Saareots

      1.

      Samuel Kaarep ja Virve Alber jalutasid Toomemäel. Nad läksid varemetest mööda ja istusid mäenõlvakul olevale üksikule pingile.

      Virve päästis lahti mantlinööbid ja võttis kübara peast. Ta helepruunid juuksed langesid nagu kosk õlgadele ja ta täidlane, peenelõikelise suu ja rõõmsate silmadega nägu õhetas palavusest. Ta küsis:

      „Kas sina pole väsinud, Sam?“

      „Vähe küll,“ vastas küsitav ja süütas paberossi, nagu annaks see uut jõudu.

      Muide, ta ei näinud noormehena, keda väike jalutuskäik võiks väsitada. Ta oli pikk ja laiaõlaline, päevitunud, energilise näo ja siniste silmadega. Ta kandis halli suvemantlit, samavärvilist pehmet kaabut, sinist ülikonda ja pruune kingi, mille pealisnahk näitas juba kulumise tunnuseid.

      Virve oli riietatud pruuni. Seda värvi oli mantel, kübar, kingad ja kleit; ning see värv sobis hästi ta veidi lapseliku näo ja väikese, kuid arenenud vormidega kehaga.

      Tükk aega valitses nende vahel vaikus. Samuel puhus aeg-ajalt huulte vahelt peene suitsujoa, mis tõusis sirgena ülespoole. Virve oli laskunud vastu pingi seljatuge, sulgenud silmad ja hingas sügavasti, otsekui kavatseks ta järgmisel hetkel uinuda. Aga korraga ta puudutas Samueli käest ja küsis:

      „Oled sa rõõmus?“

      „Muidugi, väike.“

      „Väga rõõmus?“

      „Jah.“

      Virve pidas väikese pausi, siis ütles edasi:

      „Ka mina olen rõõmus. Tead ju isegi, et ootasin viiendat septembrit sama suure kärsitusega nagu sinagi. Ja nüüd, tähendab, homme, ta ongi käes.“

      „Jah.“

      „Mul on nii hea meel! Nüüd võid varsti osta endale uue ülikonna — ja kaabu. Vana kaabu sul niisugune — ma ei tea mis? Ei leia sõnu. Ostad?“

      „Loomulikult. Arvad sa siis, et mulle ei meeldi olla hästi riietatud? Seni polnud aga kuidagi võimalik muretseda uusi asju. Mis saab kolmekümnest kroonist kuus? Maksa üür, söö, lase pesu pesta, — ja ongi läinud. Homsest peale aga hakkan saama kuuskümmend krooni kuus. Sellega võib juba elada. Saab muretseda üht kui teist.“

      „Kõigepealt pead kolima paremasse korterisse,“ ütles Virve anuvalt. „Praegu elad nagu kuuris: tuba on pime ja väike, ja ma usun, et talvel ta on nii külm, et lumehanged on nurgas.“

      „Nii hull see asi jälle ei ole.“

      „Miks mitte? Akna kõrval, tead, seal, kus kalender ripub, paistab valgus läbi seina. Talvel tuiskab su voodisse öö jooksul lund, ja hommikul leiad end vaiba külge külmununa. Ilmtingimata pead kolima kuhugi mujale. Ka see linnaosa, kus sa praegu elad, ei meeldi mulle. Õhtul seisab tänavanurkadel salkade kaupa allilma tüüpe. Väga hea oleks sul elada kuski Aia või Riia tänava kandis. Pangale oleksid palju lähemal. Hommikul võiksid kauem magada, sest minekule kulub aega vähem.“

      „Sellele ma olen ka ise sagedasti mõelnud. Hakkan nüüd uurima lehest korteripakkumisi. Võib-olla leian sobiva. Ja kui korter käes, hakkan ostma asju — endale ja sinule.“

      „Ei. Minule sa ei tohi osta midagi. Või olgu siis, kui ise oled korras… kui sul on uus ülikond, uued kingad, uus kaabu, palitu, ühe sõnaga, kõik, mis vaja. Muidu ma ei võta sinu käest midagi vastu. Usu!“

      „Mispärast mu väike on nii kangekaelne?“ küsis Samuel ja põimis käed ümber Virve piha.

      See langetas pea tema õlale, riivas ta nägu pehme pilguga ja ütles poole häälega:

      „Sellepärast, et vastasel korral sa ei ostaks endale midagi, — tooksid kõik minule. Tean, missugune paha poiss sa oled.“

      „Sa liialdad! Mis ma sulle siis olen ostnud? Midagi!“

      Virve lõi talle hellitavalt käele.

      „Sina! Peaaegu igal õhtul oled toonud šokolaadi, ja sünnipäevaks — selle eest ma pahandun sinuga eluaeg — ostsid mulle kingad. Sa ütlesid küll, et maksid kõigest seitse krooni, aga ma tean, et niisugused kingad maksavad vähemalt kaksteist. Ja ise ütled, et — — —“

      „Pea! Ärgem sellest enam rääkigem,“ ütles Samuel ruttu vahele. „Vanu asju ei mäletata! Nüüd muutub paljugi. Need kuus kuud, mil ma olin praktikant, ma pidin elama nagu hiir augus. Homme asi muutub. Homme lõpeb praktika ja ma saan ametnikuks. Kui astusin praktikandiks, siis direktor ütles, et olles korralik ja edasipüüdlik, mu palk võib juba mõne aastaga tõusta saja viiekümne kroonini kuus.“

      „Ah!“ tegi Virve ja jäi vaatama kaugusse, nagu oleks ta vaatepiirkonda äkki ilmunud mõni huvitav ese, mida peab teravasti jälgima, sest vastasel korral see võiks märkamatult kaduda.

      „Millele sa mõtled?“ küsis Samuel.

      Virve hääl alanes sosinaks:

      „Ma mõtlen, millal me saame alati olla ühes — elada kahekesi. Sa ei tea, kuis ma seda igatsen! Ah, see oleks nii tore! Sina ja mina. Kujutle! Hommikul ma tõuseksin, keedaksin kohvi ja ärataksin sinu. Siis me sööksime, sina läheksid panka, ja mina, kui saaksin ka mõne väikese koha, läheksin samuti ametisse. Pärast töölõppu käiksime kinos, jalutamas või viidaksime aega kuski seltskonnas. Õhtul meil kummalgi ei tarvitseks minna omale poole, meil oleks mugav korter. Tead, niisugune suurte akende ja madala pehme mööbliga. Ka lilli oleks palju. Kui tuleksime koju, siis mina keedaksin teed ja sina loeksid ajalehte. Tee kõrvale võtaksime moosipirukaid. Armastan neid nii väga. Kui saaksime neid niipalju kui tahan, ma lööksin käega teistele söökidele. Pärast sööki vestleksime, või ma loeksin sulle ehk midagi ette ja siis läheksime magama. Magaksin nii rahulikult, kui sina oleksid minu juures. Nüüd ma kardan pimedust. Tean küll, et midagi ei ole, aga siiski on niisugune jube tunne. Aga sinuga kahekesi oleks tore?“

      „Muidugi, väiksekene! Ole mureta, see aeg tuleb pea. Homme saan ametnikuks ja ma usun, et varsti teenin niisama palju kui teisedki ametnikud. Kõik on minuga rahul. Mul pole kellegagi olnud pahandusi. Alati olen olnud korralik. Ja kui hakkan teenima niipalju, et jätkub meile mõlemale, siis abiellume. Oleme sellest ju nii sagedasti rääkinud. Sul on õigus, et olen sind palunud ikka oodata, aga sa tead isegi, et minu praeguse majandusliku seisukorra juures ei võinud me abiellumisele mõeldagi.“

      „Nii see on tõesti,“ ütles Virve aeglaselt, ent võttis siis nagu uut hoogu ja jätkas: „Aga ega korralikuks elamiseks ei lähegi jumal teab kui palju tarvis! Alul võib ajada läbi ka väiksemaga. Ütleme, et korter maksab viisteist krooni kuus; ei ole ju tarvis kümmet-kahtteistkümmet tuba, aitab paaristki. Näiteks kahetoalises korteris võiksime elada päris mugavasti. Peaasi, kuidas toad on sisustatud! Ja ka seda saab teha väikese summaga. Pole tarvis palju asju: kolm-neli nägusat tooli on kümme korda ette kui viis-kuus suurt puhvetikappi. Peab ainult oskama. Ah, mulle tuli meelde ühe kino ooteruum! Seal on kõvad puutoolid kaetud riidega ja jätavad mulje, nagu oleksid nad pehmed. Enne ei saa aru kui istud. Ka meie võiksime teha nii. See on väga kena, praktiline ja — odav. Siis kuluksid veel mõned lauad, kaks voodit, kapp, mõned vaibad — kui toas on vaipu, on üldpilt kohe teine — siis veel ühte ja teist nipet-näpet, ning kõik olekski korras. Ei läheks palju maksma. Pärastpoole võiksime aegapidi muretseda mööblit juurde. Muide, ma saan ka kodunt üht-teist kaasa. Selle pruuni riidekapi — ta on veel päris uus, kui lasta üle värvida, siis pole häda kedagi; ühe sohvadest — ükskõik kumma; suure peegli; muidugi ka oma tualettlaua ja mõned teised väiksemad asjad. Nii et mööbli suhtes meil ei pruugiks karta midagi. Oot, kuhu ma nüüd oma arvutamisega jäin? Ah jaa, korteriüüri juurde. Nii siis, üür viisteist krooni, söögile kulub — mis sa arvad, kas tuleksime kuus läbi kolmekümne krooniga? Mina usun, et tuleme. Kui mitte süüa söögimajas, vaid valmistada kodus, saab kaks inimest selle raha eest juba hästi süüa; toiduained on odavad. Seega teeks üür ja söök kokku nelikümmend viis krooni. Näed, pole paljul“

      „Tõesti ei ole,“ möönis Samuel. „Kui ma teenin, ütleme, kaheksakümmend krooni kuus, võiksime abielluda.“

      „Sa unustad, et ka mina tahan otsida endale väikese koha — kas või paarikümne­kroonisegi. Sul pole vaja niipalju teenida.“

      Samuel