Avameri 3. Naerukajaka nutt. Lembit Uustulnd

suur tänu! Mul kukkus kohe kivi südamelt,” kiirustas Kalle entusiastlikult vastama, olgugi et tema hapu ilme seda sugugi ei peegeldanud. „Mul oleks veel üks palve, Irina Jakovlevna,” jätkas Karask, „palun saatke faksiga delegatsiooni liikmete nimed, passiandmed ja ametikohad. Nagu te teate, elame meie piiritsoonis ja lubade taotlemiseks nõuab piirivalve kõigi andmeid. Palun saatke mulle ka telegramm, kui hakkate rongile istuma. Mina läkitan siis juba mikrobussi Tallinna.”

      „Teeme nii,” tuli teiselt poolt energiliselt vastuseks, „faksi saate juba täna. Ja kõike kaunist, kohtumiseni, Kalle Johannesovitš.” Kakuke pani telefonitoru käest ja istus potsti! laua taha toolile – pidi nüüd see ka nii järsku kaela sadama. Vaata, mida tähendasid mõtlematult jagatud kutsed. Koputati ja poikvel uksepraost piilus püügiosakonna ülema hallikarva harjasega pea.

      „Kalle, vaada, see vigur ning see asi, sul on nägu peas, nagu oleks vaimu näinud,” nöökis Olev Räim ning poetas end tuppa.

      „Kuule, see on hullem veel,” sasis Karask närviliselt juuksepahmakat, „meid ähvardab mitte üks vaim, Olev, vaid terve vaimude delegatsioon.”

      „Tohoh, mis imeasi see veel on?” usutas Vigur ja istutas end diivanile.

      „Pole siin imet ega midagi,” tusatses Kakuke ning vahtis morni pilguga lauda enda ees, „ülehomme on meil Moskvast terve kontrollkomisjon kukil.”

      „Ei tea mis au pärast?” imestas Olev. „Pole nad viitsinud varem kohal käia, tavaliselt tellitakse ikka madalamaid mehi Moskvasse vaibale.”

      „Kirun enda edevat suumulku,” porises Karask, „viimati Moskvas ise kutsusin ja, ole lahke, ongi kohal.”

      „Oota-oota, kuidas see jutt teil siin oli?” päris püügiosakonna ülem huvitatult. Kalle kirjeldas oma telefonivestlust, mille peale Räim muigas ja käega rehmas:

      „Tead, mida mina arvan? Moskva mamslitel hakkas lihtsalt igav ja nad otsustasid, nagu sa isegi kuulsid, oma elu pisut huvitavamaks muuta. Mõtle ise, kui oleks tahetud korraldada tõelist kontrolli, kas sel puhul oleks siis kontrollitavale helistatud ja hoiatatud, et, mees, pane paprid valmis, me hakkame sind tuustima.” Olev raputas pead ja jätkas: „See vigur ning see asi, ametliku kontrolli korral oleks inimesed selleks määratud, mitte liisku tõmmatud. Kalle, ära pabista! Mõtle parem sellele, milliseid atraktsioone pealinna prouadele korraldada.”

      „Ära pabista, ära pabista,” ägestus Kakuke, „kurat, viimasel ajal on kõige sellega nii hellaks tehtud, et enam ei teagi, kust jälle pirakat oodata.” Olev Räime nägu ehtis kaval naeratus:

      „Üldse, Kalle, sa peaksid hoopis väga rõõmus olema!”

      „Misasja, mis rõõmus? Olev, mis pada sa ajad?” olles muremõtete küüsis, ei suutnud Karask midagi positiivset märgata.

      „Vaada, see vigur ning see asi, kuidas sa, Kalle, siis aru ei saa? See on ju loteriivõit, kui sulle Moskva kalamajanduse ministeerium koju kätte jalutab, selle asemel et sa ise, müts peos, paluja rollis mööda vaibastatud koridore pealinnas ringi tuiaksid.” Peainsener jäi mõttesse. Kontrollide kartuses oli ta selle vaatevinkli unustanud. Räimel võis isegi õigus olla, mõtles mees. Aga kui siiski kontrollid?

      „Peainsener, ma kutsusin sind täna enda juurde,” kostis sisetelefonist kolhoosiesimehe pahur ja kannatamatu hääl, mis rõhutas sõna „täna”.

      „Vabandan, Aivar Albertovitš, kohe tulen, Moskva kõne tuli vahele.” Kalle tõusis ja, kutsudes Olevi endaga kaasa, lahkus kabinetist.

      Aivar Sink istus oma kirjutuslaua taga, kui Karask ja Räim sisenesid. Ta keerutas näppude vahel radiogrammi ja viipas käega, et sisenejad istuksid. Saba püsti, tuli tagakambrist jooksuga Ints, kontrollis külalised üle, astus siis tähtsa sammuga esimehe juurde ja hüppas tema põlvedele, sättides end nurruma. Aivar silitas kassi ja lükkas radiogrammi üle laua.

      „Sain just Roobakult. Mida sa asjast arvad?” päris ta Karaskilt. Kalle võttis radiogrammi, luges ja imestas endamisi. Volmer oli imevend, kuidas see tal küll õnnestus. Ootamata ära peainseneri vastust, lisas Sink: „Jaak Volmer on kolhoosile väga vajalik mees. Kuidas on lood sellega, mida me sinuga, Kalle, arutasime? Millised on väljavaated, et mees saaks kaptenina jätkata? Oled sa asja uurinud?”

      „Seaduses on kindlalt öeldud, et selliste sõitude puhul,” siinkohal näitas Karask näpuga radiogrammile, „peab kaptenil olema kaugsõidukapteni diplom. Volmeril aga on kaugsõidutüürimehe oma.”

      „Merd sõidab mees, mitte diplom,” tusatses Sink, sakutades Intsu kõrvade tagant, mille peale loom pahaselt turtsatas.

      „Me kõik teame seda,” laiutas Karask käsi, „kuid nõuded on sellised.”

      „Nõuded, reeglid, nõuded, reeglid,” porises Sink rahulolematult. „Juba dalai-laama on öelnud: „Õpi põhjalikult selgeks kõik reeglid, siis tead, kuidas neid eirata.” Mida peaks Volmer tegema, et ta kaugsõidukapteni diplomi võiks saada?”

      „Merd sõitma,” oli Karaski lühike vastus, „tal oleks vaja sõita vanemtüürimehena vähemalt 12 kuud, et mereinspektsioon diplomitaotluse vastu võtaks.”

      „12 kuud, 12 kuud,” pomises esimees, „palju tal praeguseks staaži on?”

      „Vanemtüürimehena tuleb kaks kuud Roobaku peal ja see on kõik,” mõtiskles peainsener. „Seaduses on ka lisasäte, et kaugsõidukapteni diplomile võib erandkorras esitada isiku, kellel on vanemtüürimehe staaži ainult kuus kuud ja asutuse tugev toetus, kuid ka see Volmeri puhul ei klapi.”

      „Kuule, Kalle,” vahetus Singi murelik ilme järsku rõõmsama vastu, „ütle mulle, kui palju korjab Roobaku meeskonnal merel oldud päevi kokku vahetuseks Las Palmases?”

      „Mis see meid aitab?” imestas Kakuke ja vaatas küsivalt kõrval istuvat püügiosakonna ülemat, kelle näoilme samuti arusaamist ei väljendanud. Aivar Sink lappas lauakalendri lehti, kritseldas paberile numbreid, tõstis siis võiduka pilgu ja lausus:

      „Minu tagasihoidlike arvutuste järgi peaks Roobaku reisi pikkuseks kujunema 198 päeva.”

      „No ja siis?” ei mõistnud Kakuke endiselt kolhoosiesimehe mõttekäiku.

      „Ja siis, ja siis,” noogutas Sink hoogsalt ning jätkas, „reisi lõppedes peaks Volmeril staaži olema 198 päeva, millest kaks kuud vanemtüürimehena, ülejäänud aga kaptenina. Minu arusaamist mööda on see ikka vägevam amet ja peaks mereinspektsiooni silmis igati heakskiitu leidma. Igal juhul tasub proovida.” Selle arutelu järgi oli Singil täna hea päev ja ergas mõtlemine, pidi Kalle endamisi tunnistama.

      „Jah, tõepoolest, selle peale ma ei tulnudki,” ühmas ta ja vahetas Oleviga pilke. „Tegelikult on meil üks teine asi ka rääkida,” alustas Karask ääri-veeri. Oodates järge, silitas Sink kassi.

      „Ma ei tea, tuleb siin rõõmu tunda või hoopis muretseda,” tegi Kalle pausi, enne kui jätkas, „sain just praegu telefonikõne Moskvast.” Aivar Sink kuulas tähelepanelikult, lausumata sõnagi.

      „Helistas Irina Jakovlevna Smirnova,” jätkas Karask.

      „Valuutaosakonna boss,” ühmas Sink, jätkates kassi silitamist.

      „Ühesõnaga, ülehomme on Moskvast terve delegatsioon Saaremaale tulemas, tahavad tutvuda Kaluri Poja kolhoosiga,” ütles peainsener oma mure välja. Aivar Singi küsivale näole ilmus rõõmus helk:

      „See on ju imetore, Kalle. Moskva tuleb ise koju kätte.” Kolhoosiesimees tõusis hoogsalt laua tagant, nii et Ints oli sunnitud põrandale hüppama ja marssis solvunult, saba püsti, tagakambri poole. Aivar tuli ümber laua ja võttis külaliste juures tugitoolis istet. „Ülehomme, ütled sa?” kordas ta silmi kissitades. „Siis ei ole ettevalmistusteks just palju aega. Paneme nüüd kõik rattad hoogsalt käima, et pealinna prouade ees ei peaks häbenema.”