Avameri 3. Naerukajaka nutt. Lembit Uustulnd

Loogan. Nii palju kui Mait autost nägema ulatus, keeras Volga Kuldnoka tänava kandis majadevahelisse sisehoovi ja kadus silmist. Mõne aja möödudes sõitis Niva sama teed. Kiiresti väljus major autost, haaras tagaistmelt plastkoti ning toppis sinna kägrutatud ajalehe ja pooleldi tühjendatud Värska pudeli. Ta avas pakiruumi, tõmbas selga vana, aukliku ja narmendava pruuni värvi jope, pani pähe kulunud ja värvikaotanud soni, jalga luitunud Adidase dressid ning lääpatallatud tossud, pistis ette kleeplindiga paigatud prillid. Lukustanud auto, kiirustas mees sinnapoole, kuhu olid eelnevalt kadunud jälitatavad. Jõudnud nurgani, pidurdas major hoogu, tõmbas soni noka silmadele ja liikus nüüd juba edasi vaevaliselt, paremat jalga longates. Olgugi et väljas oli juba varajane suvi, oli major tõmmanud kätte näpuotsteta sõrmikud. Ta võttis suuna prügitünnidele. Kõrvalt vaadates oli tegu kodutu ehk bomšiga ning seda rolli Loogan nüüd ka esitas. Ta liipas esimese prügikonteineri juurde, kangutas kaane lahti, kõõritas silmanurgast ümbrust ja sukeldus sisse vaatama. Tal oli õnne − hall Volga seisis sisehoovi parklas, temast 15 meetri kaugusel, ja kirsipunast Nivat võis näha järgmiste prügitünnide kõrval, kuid autodes polnud enam hingelistki. Mait küünitas ja korjas konteinerist kolm tühja pudelit ning, vaadates hoovis ringi, sulges prügitünni kaane. Üheksakorruselisel hoonel oli neli trepikoda, mis kõik olid varustatud koodlukuga, millel ridamisi korterite numbrid. Mine võta kinni, millises elas doktor Tšernova. Arvatavasti oli kõige tõenäolisem hallile Volgale lähim, vilksas mõte läbi pea. Uuesti piilus Loogan ringi, püüdes mõistatada, kuhu olid džigitid kadunud. Sõeludes mõtteid oma peas, liipas major järgmiste prügitünnideni, mis asusid vahetult kirsipunase Niva kõrval. Samal hetkel avanes keskmise trepikoja uks, lastes välja Maidu igatsetud lõunamaa pojad, kes omavahel ägedalt žestikuleerides auto poole astusid. Loogan avas kolinal järjekordse prügitünni kaane ja sukeldus sisse vaatama. Roiskunud toidu hais tahtis hinge matta, kui ta prügis ringi tuulas. Leidnud tühja pudeli, pistis ta selle plastkotti ning märkas, et džigitid seisavad vahetult tema kõrval ja vaatavad trepikoja poole. Majori kõrvu ulatus venekeelne jutukatke:

      „… jõudsid vaadata, millises korteris see tohtrist lits elab?”

      „Ei jõudnud, raisk. Ma ei saanud ju nende kandadele astuda. Viiendal korrusel kadusid käest, kuid ma kuulsin kuuendal ukse mürtsatust. Korteri number 58 ukse tagant kuuldus krabinat.”

      „Kurat küll, tema kuulis krabinat, võib-olla olid hiired,” vandus teine hääl irooniliselt, „ka postkastide peal olid ainult korterite numbrid kirjas.” Autouksed mürtsatasid ja mootor käivitus. Hoides hinge kinni, kaevus Loogan veel korraks prügitünni rikkalikku sügavusse, kuulates kaugeneva Niva mootori mürinat. Džigittide jutust selgus, et ka nemad tundsid huvi kapten Kraaviku elukoha vastu ja kõigi eelduste kohaselt oli see korter number 58. Kuid milleks neile kapten Kraaviku elukoht, kui mehega oleks võinud kohtuda ka ükskõik kus mujal. Kirtsutades haisu pärast nina, kiskus Mait määrdunud kindad käest, toppis plastkotti ja viskas prügitünni, sulgedes korralikult kaane. Üht koma teist oli ta täna teada saanud.

      Raadio Kaluri Poeg RKK Sink. Roobakul dokk sooritatud, veealune korpus puhastatud ja värvitud, uued protektorid paigaldatud, registri poolt kontroll teostatud, puhtad paberid käes. Lahkusime Luandast, teel Las Palmasesse, jõuame paari nädala pärast. Ootame keskkontorilt täpsustavaid detaile ja meeskonna vahetuskuupäeva.

      KM Volmer.

      „Kalle, tule minu juurde,” kostis selektorist Singi energiline hääl. Karask lükkas dokumendid kõrvale, haaras toolileenilt teksajaki ja valmistus ruumist lahkuma, kui helises telefon tema laual.

      „Kolhoos Kaluri Poeg, peainsener Karask kuuleb,” tõstis Kakuke toru.

      „Kas see olete teie, Kalle Johannesovitš?” päris teisel pool energiline naishääl vene keeles.

      „Mina, ikka mina, kes siis veel,” vastas Kalle samuti vene keeles, mõistatades, kellega oli tegu. Hääl oli tuttav, kuid kuidagi ei suutnud mees meenutada.

      „Kuidas siis elate?” esitas ta umbmäärase küsimuse, sobrades meeleheitlikult mälus.

      „Aitäh küsimast, Kalle Johannesovitš,” naerdi teisel pool lõbustatult vastuseks, „küllap murrate pead selle üle, kes teile helistab.”

      „Ei nojah, esimesel hetkel ei oska küll ära arvata,” kobas peainsener vastata.

      „Hea küll, mis ma teist ikka piinan. Minu nimi on Irina Smirnova, mäletate sellist?” küsiti teiselt poolt. Muidugi Karask mäletas, kuid see mäletamine tõi kaasa kohkumise, kas tõesti oli midagi kolhoosi finantsidega valesti.

      „Irina Jakovlevna,” teeskles Karask rõõmustamist, „kuidas siis Moskvas ka elatakse?” Irina Jakovlevna Smirnova oli kalamajanduse ministeeriumi kalurikolhooside valitsuse finantsosakonna rinnakas, blondiks värvitud peaga valuutasektori juhataja, kelle vanus hakkas jõudma neljandasse kümnesse.

      „Moskvas elatakse tavaliselt, pisut igavalt kahjuks,” venitas pealinna proua vastuseks, „arutasime siin naistega omavahel, et peaks elu huvitavamaks muutma.” Kivi Kakukese hingelt nihkus pisut kõrvale − selline seletus vist ei eeldanud päris lauskontrolli, olgugi et mine sa tea, babiidiga seoses võis kõike oodata.

      „Moskva ju suurlinn, seal peaks meelelahutust leiduma igale maitsele,” jäi Karask neutraalsele pinnale.

      „Aga näete, Kalle Johannesovitš, seda kõike on kogetud, nähtud ja kuuldud. Tahaks midagi muud, midagi erilist,” kavaldati teisel pool. Peainsener ei osanud sellele midagi vastata ja ega temalt vastust oodatudki. „Viimati, kui te Moskvas käisite,” jätkati telefonis, „rääkisite oma saarest ja kodukolhoosist nii värvikalt ja ülivõrretes, et see tekitas meis uudishimu kõike kohapeal imetleda ja samas ka, kui tarvis, võib-olla arvepidamise poole pealt aidata.” Ah vaata, kust kandist tuul puhub, mõtles Karask. Moskvas suusoojaks edastatud küllakutse oli ootamatult teostumas ja peainsener ei teadnud, kas rõõmustada või muretseda, jutust käis läbi finantsküsimuste teema.

      „Ah ikka leiate aega provintsi külastada,” teeskles peainsener rõõmsat üllatust, mõeldes võimalustele, mida huvitavat oleks tal pealinna külalistele pakkuda ja kust tuleks ruttu finantsaruandlust kõpitseda.

      „Kalle Johannesovitš, tegelikult on provints teinekord just see kõige tervislikum, kaunim ja huvitavam paik,” jätkati telefonis. „Noh, kas võtate kalamajanduse ministeeriumi delegatsiooni vastu?” Siin ei tohtinud kahelda, vilksatas mõte läbi Kakukese pea, kui ta endiselt teeseldud rõõmuga vastas:

      „Irina Jakovlevna, kuidas muidu? Suur rõõm oleks teid Saaremaal näha. Just praegu on meil ilus kevad täies hiilguses, rändlinnud on saabunud ning lilli ja rohelust kõik kohad täis. Millal saabute ja kui palju teid on?” Teises otsas naerdi kudrutavalt:

      „Tervet kalamajanduse ministeeriumi me muidugi kaasa ei tassi, kardan, et teie saareke vajuks ühele poole kreeni. Kuid meie kahes osakonnas – varustuses ja finantsides − korraldatud loosimise põhjal oleks delegatsiooni suuruseks 10 naist.”

      „Loosimise põhjal?” küsis Kalle imestunult. „Kas siis provintsi oli soovijaid rohkem?”

      „Oi-oi,” naerdi Moskva pool torusse, „kui te vaid teaksite! Me oleksime pidanud broneerima terve Moskva-Tallinna rongi.”

      „No, Irina Jakovlevna,” muigas Karask niigi sassis juukseid sasides, „nüüd te küll liialdate.”

      „Kalle Johannesovitš, mitte sugugi,” muutus hääl telefonitorus tõsisemaks, „olgugi et oleme pealinnast, on Eestil meie inimeste jaoks läänelik mekk ja see tekitab uudishimu.”

      „Millal tohib teid siis oodata?” päris Kakuke.

      „Kalle Johannesovitš, kui teile sobib, oleksime juba ülehomme Tallinnas. Loodame, et saame sealt kuidagi edasi ka teie saarele.” Saatuse kiirus oli ehmatav, märkis Karask endamisi. Mida sa jõuad nii vähese ajaga ette valmistada ja seda just arvemajanduses. Tajudes peainseneri mõttepausi, päriti telefonis: „Kalle Johannesovitš, kas see on liiga kiiresti?”

      „Ei-ei, mitte sugugi,” ruttas Kakuke muljet