Lähedus, mis teeb valu. Teine raamat. Sophie Hannah

      „Mulle tundub, et ma nägin midagi.” Naomi hõõrus ohates laupa. „Mind valdas ärevushoog. Nii hullu ärevushoogu pole mul varem olnud. Kaotasin tasakaalu ja kukkusin murule maha. Mul oli niisugune tunne, nagu oleksin lämbumas. Tõusin püsti kohe, kui suutsin, ja üritasin ära joosta. Kuulge, ma olen päris kindel, et nägin midagi, okei?”

      „Läbi akna?” küsis Simon.

      „Jah. Kui ma praegu sellest räägin, tekib mu ihule külm higi, kuigi Roberti maja on mitme kilomeetri kaugusel.”

      Kulmu kortsutav Charlie kummardus laua kohale. Kas tal oli jäänud midagi kahe silma vahele? „Mida te nägite?” küsis ta.

      „Ei tea! Tean vaid seda, et läksin paanikasse ja mul oli vajadus põgeneda. Ühtäkki oli kogu mu sealoleku põhjus... pühitud ja mul oli vaja sealt kiiremas korras pääseda. Ma ei suutnud selle maja läheduses olla. Ma pidin midagi nägema. Kuni selle hetkeni oli minuga kõik korras.”

      Kogu see lugu oli Charlie silmis kaugelt liiga hägune. Inimesed kas nägid asju või ei näinud. „Kas te nägite midagi sellist, mis pani teid arvama, et Robertiga on midagi juhtunud?” küsis ta. „Verd, midagi, mis oli katki, mingeid tõendeid taplusest või vastupanust?”

      „Ma ei tea.” Naomi hääl oli pahur. „Ma võin teile rääkida kõigest, mida ma mäletan: punast vaipa, puiduimitatsiooniga laminaatpõrandat, hunnikute viisi erineva kuju ja suurusega mitte just eriti maitsekaid savimajakesi, küünalt, mõõdulinti, klaasustega kappi, televiisorit, diivanit, tooli...”

      „Naomi!” katkestas Charlie naise ärritatud loetelu. „Kas on võimalik, et te eksite, kui arvate, et see ootamatu reaktsioon on seotud millegi salapärasega, millegi tundmatuga, mida te aknast sisse vaadates nägite? Kas see ei võinud olla juba mõnda aega kogunenud stressi puhang?”

      „Ei. Ei usu,” vastas Naomi kõlatult. „Minge Roberti majja. Te leiate sealt midagi. Ma tean, et leiate. Kui ma eksin, siis palun teie aja raiskamise pärast vabandust. Aga ma ei eksi.”

      „Mis pärast ärevushoogu juhtus?” küsis Charlie. „Te ütlesite, et üritasite ära joosta...”

      „Juliet tuli mulle järele. Ta hüüdis mind nimepidi. Ta teadis ka mu perekonnanime. Kuidas ta seda teadis?” Naomi oli hetke täielikus segaduses, just nagu eksinud laps. „Robert nägi suurt vaeva, et oma kahte elu täiesti lahus hoida.”

      Naised on ikka täielikud idioodid, mõtles Charlie, kaasates sellesse solvangusse ka iseenda. „Võib-olla sai ta sellest teada. Abikaasad saavad sageli teada.”

      „Ta ütles mulle: „Teie elu oleks ilma Robertita parem. Olen osutanud teile teene.” Või midagi sellist. See on ju sama hea kui tunnistada, et ta on Robertiga midagi teinud.”

      „Mitte just päris,” lausus Simon. „Ta võis ka mõelda, et ta veenis Robertit teiega suhet lõpetama.”

      Naomi surus huuled kriipsuks kokku. „Teie ei kuulnud tema hääletooni. Ta tahtis, et ma arvaksin, et ta on teinud midagi märksa hullemat. Ta tahtis, et ma kardaksin kõige hullemat.”

      „Võib-olla oli see tõesti nii,” arutles Charlie kuuldavalt, „aga see ei tähenda veel, et kõige hullem ongi juhtunud. Ta on ju paratamatult teie peale vihane.”

      Naomi nägu ilmutas solvumist. Või siis tülgastust. „Kas teie kumbki siis ei tunne kedagi, kes ilmub alati igale poole pool tundi varem, sest ta arvab, et saabub maailmalõpp, kui tema jääb sekundi hiljaks?” küsis ta. „Kedagi, kes helistab ja palub „peaaegu hiljaks jäämise” pärast vabandust, kuigi jõuab kohale viis minutit varem?”

      Simoni ema, mõtles Charlie. Selle järgi, kuidas Simon vajus märkmete kohale kössi, järeldas Charlie, et Simon ise mõtleb sama.

      „Tõlgendan seda jaatusena,” ütles Naomi. „Kujutage ette, et lähete ühel päeval temaga kokku saama ja ta ei ilmu kohale. Ega helista. Te ju teate niipea, kui ta jääb viis minutit hiljaks, isegi ühe minuti hiljaks, et temaga on midagi juhtunud? Noh? On ju nii?”

      „Jätke see meie mureks,” ütles Charlie püsti tõustes. Võib arvata, et Robert Haworth on mõne sõbra juures, ööbib seal põrandal ning kurdab just praegu õllekannu taga istudes, kui uskumatu, et ta tegi niisuguse lolluse ja oli üks neist paljudest meestest, kes jätavad krediitkaardiarve lohakile, nii et abikaasa leiab selle üles.

      „Kas see ongi kõik?” nähvas Naomi. „Kas teil muud polegi öelda?”

      „Jätke see meie mureks,” kordas Charlie kindlalt. „Te andsite meile palju informatsiooni ja me uurime seda asja kindlasti. Võtame teiega ühendust niipea, kui on mingeid uudiseid. Kuidas me teid kätte saame?”

      Naomi sobras torisedes käekotis. Juuksed langesid ta silmadele ja ta lükkas need endamisi roppusi sisistades kõrva taha. See avaldas Charliele mõju: suurem osa keskklassi inimesi üritas politseinike ees mitte vanduda ja kui neil esineski keelevääratus, palusid nad kohe selle pärast vabandust. See oli paradoksaalne, sest enamik politseinikke vandus pidevalt. Inspektor Giles Proust oli Charlie teada ainus, kes seda ei teinud.

      Naomi viskas lauale visiitkaardi ning foto endast ja tumepruunide juuste ja raamideta prillidega mehest. Prilliklaasid olid ristkülikukujulised ja katsid vaevu mehe silmad. Jõulise olemisega mees nägi hea välja ja tundus, nagu ta üritaks kaameraga võidu vahtida. „Võtke! Ja kui te väga varsti minuga ühendust ei võta, siis võtan teiega ise ühendust. Mida ma pean siis tegema, pöidlaid keerutama või? Teadmata, kas Robert on elus või surnud?”

      „Eeldage, et ta on elus, kuni teil on tõsine põhjus vastupidist arvata,” lausus Charlie kuivalt. Jumal küll, no on see naine vast dramaatiline. Charlie võttis visiitkaardi ja kortsutas kulmu. „Silver Brae Luksuslikud Puhkemajad? Omanik G. Angilley?”

      Naomi krimpsutas nägu ja tõmbus pead raputades pisut tagasi.

      „Mina sain nagu aru, et teie teete päikesekelli.”

      „Andsin teile vale kaardi. Üks hetk, üks hetk...” Näost punane Naomi sobras uuesti kotis.

      „Kas te käisite koos härra Haworthiga neis puhkemajades?” küsis Charlie uudishimulikult. Tegelikult lausa nuuskijalikult.

      „Ma ju rääkisin, et käisin Robertiga Traveltelis. Siin!” Seekord lükkas ta Charlie ette õige visiitkaardi, millel oli värviline päikesekella pilt: rohekast kivist kuldsete Rooma numbritega kaldus poolkera, mille keskelt kerkis välja suur kuldne liblikatiib. Kellal oli ka kuldsete tähtedega ladinakeelne fraas, kuid sellest oli näha üksnes pool: „Horas non”.

      See äratas Charlies huvi. „Kas see on teie tehtud?” küsis ta.

      „Ei. Tahtsin, et mu visiitkaart reklaamiks konkurentide töid.” Naomi vahtis talle vihaselt otsa.

      Hästi, see muidugi oligi juhm küsimus. Konkurendid? Kui palju päikesekellade meistreid siis õieti on? „Mida tähendab horas non?”

      Küsimuse peale pahandav Naomi ohkas. „Horas non numero nisi aestivas. Loen üksnes päikeselisi tunde.” Ta rääkis kiiresti, just nagu tahaks sellega kiiremas korras ühele poole saada. Päikeselised tunnid tõid Charliele meelde puhkuse ja Olivia. Ta andis Simonile peaga märku otsad kokku tõmmata ja lahkus ülekuulamisruumist, lastes ukse enda taga pauguga kinni langeda.

      Koridoris lülitas ta telefoni sisse ja vajutas kordusvalimisklahvile. Õnneks vastas õde teise helina järel.

      „Mida?” küsis Olivia, suu sööki täis. Küllap suitsulõhe-kreemjuusturullid, arvas Charlie. Või siis šokolaaditäidisega brioche – midagi sellist, mida saab osta pakendatult ja süüa ilma, et seda oleks vaja mingil moel valmistada. Charlie ei kuulnud õe hääles vähimatki ärevust, kui õde küsis: „Mis uuest ja üldse mitte üllatavast idiootsussaavutusest sa tahad siis ette kanda?”

      Charlie puhkes igati usutavalt naerma, salvestas Olivia küsimusega kaasneva ebameeldiva tunde, et selle üle hiljem järele mõelda, ning