Lähedus, mis teeb valu. Teine raamat. Sophie Hannah

lausus ta Gibbsile külmalt. Tal polnud praegu tahtmist Gibbsiga tegelda.

      „Homsest on puhkus, seersant!” hüüdis Sellers valjult, kui Charlie kabinetist lahkus. Selle tähendus oli: „Ära ole Gibbsi vastu nii karm.” No lootku vaid.

      Koridoris jäi Charlie kriminaaljälituse osakonnast turvalisse kaugusse jõudes seisma ja võttis käekotist kompaktpeegli. Räägiti küll kehva soengu päevadest, aga mitte kunagi kehva näo päevadest, ning tundus, et Charliel on just nimelt kehva näo päev. Ta nahk näis kulunud, näojooned inetud. Ta peaks rohkem sööma, võtma midagi ette välja joonistuvate põsesarnadega, katsuma sissevajunud põski turgutada. Ja uued mustade raamidega prillid ei teinud ta ähmaseid silmi sugugi ilusamaks.

      Ja kui vaadata muudki kui nägu, kuigi seda Charlie ei tahtnud teha – ta lühikestes tumedates lainesse hoidvates juustes oli kolm halli salku. Kas see on õiglane, kui ta on kõigest kolmkümmend kuus? Ja ta rinnahoidja ei istunud korralikult, mitte ükski ta rinnahoidja ei istunud korralikult. Ta oli ostnud paari kuu eest kolm rinnahoidjat suuruses, mida pidas õigeks, kuid kõik osutusid talle liiga laiaks ja korvid liiga väikeseks. Tal polnud aega selle osas midagi ette võtta.

      Tundes end ebamugavalt nii oma riiete kui ka välimuse pärast, lõi ta peeglikarbi plaksuga kinni ja sammus joogiautomaadi poole. Koridorid, mis pärinesid veel ajast, mil seal majas asus Spillingi avalik ujula, olid paljaks jäetud punasest tellisest. Sammudes kuulis Charlie jalge all pahiseva vee kohinat. See oli kuidagimoodi seotud keskküttetorustikuga, aga sel oli kummaline mõju, just nagu oleks politseijaoskonna peamine funktsioon endiselt seotud veega.

      Ta ostis söökla ukse kõrvalt automaadist topsi café mocha’t – automaat oli sinna hiljuti paigaldatud nende jaoks, kel polnud aega sisse minna. Ent veidral kombel pakkus koridoris susisev kast märksa vaheldusrikkamat ja isuäratavamat valikut kui tõeliste, väidetavalt vastavate oskustega inimeste valmistatu. Charlie jõi kohvi paari lonksuga ära, kõrvetades seejuures keelt ja kõri, ning läks Simonit otsima.

      Simon näis tundvat kergendust, kui Charlie ülekuulamisruumi ukse avas. Kergendust ja siis piinlikkust. Charlie ei teadnud kedagi teist, kel oleksid olnud nii väljendusrikkad silmad nagu Simonil. Ilma nendeta oleks tal olnud kõrilõikaja nägu. Ta nina oli suur ja ebasümmeetriline ning tal oli lai etteulatuv lõug, mille tõttu ta ilme oli kindlameelne nagu inimesel, kes on otsustanud iga viimse kui lahingu võita. Või siis sellisel, kes kardab, et võib jääda kaotajaks, ning üritab seda varjata. Charlie võttis end kokku. Ära mine siin midagi õrnatundeliseks, ta on üks paras sitapea. Millal sa saad küll aru, et Simon Waterhouse’i moodi inimestele närvidele käimiseks tuleb lausa pingutada ja planeerida? Aga seda Charlie tegelikult ei uskunud. Kui tal vaid õnnestuks seda uskuda.

      „Vabandust. Ma ei saanud tulema,” ütles Charlie.

      Simon noogutas. Tema vastas istus kõhn, kahvatu, teravapilguline naine, kes kandis pikka musta teksaseelikut, pruune seemisnahkseid paksutallalisi tagant lahtisi kingi ja rohelist V-kaelusega sviitrit, mis nägi välja kašmiiri moodi. Ta õlgadeni ulatuvad sirge joonega lõigatud juuksed olid laines, läikivad ja punakaspruunid – see värv meenutas Charliele kastanimunade mängu, mida nad Oliviaga lapsepõlves mängisid. Naise jalge ees maas oli rohelistes ja sinistes värvides Lulu Guinnessi firmamärki kandev käekott, mis pidi Charlie arvates maksma paarsada naela.

      Naine kuulas Charlie vabandust prunti aetud huultega ning surus käed rinnal tugevamalt risti. Ärritusest või ärevusest? Raske öelda.

      „See on uurija seersant Zailer,” tutvustas Simon Charliet.

      „Ja teie olete Naomi Jenkins.” Charlie naeratas taas vabandavalt. Ta oli võtnud vastu otsuse olla ülekuulamistel rahustavam, mitte nii terav. Kas Simon oli seda märganud? „Vaatame, mis meil siin juba on,” ütles ta, võttes laualt A4 paberilehe, mis oli täidetud Simoni väikese ja korraliku käekirjaga. Omal ajal oli ta Simoni kallal selle pärast norinud, küsides, kas ema sundis teda lapsepõlves väljamõeldud maa looma ning kirjutama selle kohta õdede Brontëde kombel nahkköites märkmikesse lugusid. Simonile see nali ei meeldinud. Tal ei olnud lapsena telekat ja ta vanemad olid nõudnud, et ta tegeleks arendavate asjadega. See oli tema jaoks siiani tundlik teema.

      Lasknud kirjapandust pilgu üle, suunas Charlie tähelepanu teistele märkmetele. Need oli koostanud konstaabel Grace Squires, kes oli rääkinud lühidalt Naomi Jenkinsiga, enne kui andis ta üle kriminaaljälituse osakonnale. Märkmetest ilmnes, et Naomi oli nõudnud võimalust rääkida uurijaga. „Võtan olukorra kokku, nii nagu mina sellest aru saan,” ütles Charlie. „Teie siiatuleku eesmärk oli teha avaldus kadunud isiku kohta. Robert Haworthi kohta. Ta on olnud viimase aasta teie armuke?”

      Naomi Jenkins noogutas. „Me kohtusime kahekümne neljandal märtsil 2005. Neljapäeval, kahekümne neljandal märtsil.” Ta hääl oli madal ja kähe.

      „Selge.” Charlie üritas kõlada kindlalt, mitte järsult. Liiga palju informatsiooni võib osutuda sama segavaks kui liiga vähe informatsiooni, eriti just lihtsa juhtumi puhul. Oleks üsna lihtne teha järeldus, et praegusel juhul polegi mingit juhtumit: paljud abielumehed jätsid armukese pikema seletuseta maha. Aga Charlie tuletas endale meelde, et tuleb anda võimalus. Ta ei tohi sulgeda meeli naise ees, kes väidab, et vajab abi; ta oli seda korra teinud ja tundis end sellepärast ikka veel kohutavalt halvasti; mõtles ikka veel iga päev õudse vägivalla peale, mida tal oleks olnud võimalik ära hoida, kui ta poleks teinud kõige lihtsamaid järeldusi.

      Täna kavatses ta korralikult kuulata. Naomi Jenkins nägi välja tõsine ja intelligentne. Ta oli päris kindlasti valvel. Charliel oli tunne, et kui võimalik, siis oleks naine vastanud küsimustele veel enne nende esitamist.

      „Robert on neljakümne kahe aastane veoautojuht. Ta on abielus Juliet Haworthiga. Juliet ei käi tööl. Neil ei ole lapsi. Teil Robertiga on olnud tavaks kohtuda igal neljapäeval kella neljast seitsmeni Rawndesley East Services Traveltelis.” Charlie tõstis pilgu. „Iga neljapäev, aasta otsa?”

      „Meil pole mitte ükski neljapäev vahele jäänud.” Naomi kummardus lauale lähemale ja lükkas juuksed kõrva taha. „Ja me oleme alati toas number üksteist. Toa eest maksab alati Robert.”

      Charlie tõmbus tagasi. Võib-olla kujutas ta seda ette, aga tundus, et Naomi Jenkins imiteerib tema, Charlie kõnemaneeri: võtab faktid asjalikult ja lühidalt kokku. Naine pingutas üle.

      „Mida te teete siis, kui tuba number üksteist ei ole vaba?” küsis Simon.

      „See on alati vaba. Nad oskavad meid oodata ja hoiavad toa vaba. Neil pole kunagi väga palju kliente.”

      „Nii et eelmisel neljapäeval läksite teie nagu ikka härra Haworthiga kohtuma, aga tema ei ilmunud kohale. Ja ta pole võtnud teiega ühendust ega selgitanud, miks ta ei tulnud. Tema mobiiltelefon on välja lülitatud ja ta pole teie sõnumitele vastanud,” võttis Charlie asja kokku. „On nii?”

      Naomi noogutas.

      „Nii kaugele me jõudsime,” ütles Simon. Charlie heitis pilgu teistele märkmetele. Ta pilk tabas midagi, mis tundus ebatavaline. „Te teete päikesekellasid?”

      „Jah,” vastas Naomi. „Miks see on oluline?”

      „Ei olegi. See on lihtsalt ebatavaline amet. Kas te teete neid eraisikutele?”

      „Jah.” Naomi näis pisut kärsitu.

      „Firmadele või...?”

      „Vahel ka firmadele, aga tavaliselt eraisikutele, kel on suur aed. Klientideks on ka olnud paar kooli, mõned Oxbridge’i kolledžid.”

      Charlie noogutas, mõeldes, et nii kena oleks saada päikesekell oma tillukesele majaesisele. Tema majal polnud õnneks aeda. Charlie ei talunud mõtet, et peaks niitma muru või midagi pügama, see oleks aja raiskamine. Huvitav, kas Naomi teeb ka väikesi päikesekellasid?

      „Kas te härra Haworthi kodutelefonile olete helistanud?”

      „Minu sõbranna Yvon, kes on ühtlasi ka minu üüriline, helistas sinna eile õhtul. Roberti abikaasa