Vaid üks suudlus. Triloogia 1. raamat. Susan Mallery

uudishimuga.

      „Homme räägid kõik ära?“ küsis ta.

      „Selge see.“

      Uudiseid jagada oli Fool’s Goldi elulaadis sama tavaline nagu ilmuda lävele pajaroaga, kui majas oli keegi sündinud, surnud või tõsiselt haige. Ta ei pruugi küll tahta rääkida kõiki üksikasju kohtumisest minevikust välja ilmunud mehega, kuid temal polnud siin sõnaõigust.

      Patience läks kähku vannituppa vaatama, ega ta ole mustale T-särgile plekke teinud. Ta vallandas pikad pruunid juuksed hobusesabast ja korraks käis ta peast läbi mõte, et oleks pidanud laskma juustesse triibud teha ning end meikima ja olema midagi põnevamat kui tavaline, kuid ta kehitas õlgu. Ta on, kes on, ja nüüd ei muuda teda enam miski peale tõsisemat sorti iluoperatsiooni ja/või muutumise.

      Ta pani huultele läiget ja pühkis firmasärgi rinnaesise veel kord üle. Kaks minutit hiljem oli tal kott käes ja ta väljus salongist.

      Justice seisis endiselt tänaval. Kogu oma meeter kaheksakümne kaheksa sentimeetrises pikkuses. Ta kandis tumedat ülikonda, säravvalget särki ja suitsuhalli lipsu.

      „Viieteistkümne aasta eest polnud sa sugugi nii stiilne,“ tõdes Patience.

      „Käib tööga kaasas.“

      „Mille peale pean küsima, et mis tööga? Aga see võib oodata.“ Patience vaatas talle otsa, püüdes siduda seda meest poisiga, keda tema oli tundnud ja armastanud. Noh, võib-olla mitte just armastanud, aga poiss oli talle väga meeldinud. Poiss oli tema esimene armastatu. Ta oli tahtnud seda poisile öelda, oli tahtnud, et poisist saaks tema peika, kuid siis oli poiss läinud. „Mis juhtus?“

      Justice vaatas ringi. „Kas võin sulle tassi kohvi välja teha?“

      „Muidugi.“ Ta osutas teisele poole tänavalt. „Seal on Starbucks.“

      Nad läksid sinnapoole. Patience’i peas keerles tuhat küsimust, kuid ta ei saanud ühelgi sabast kinni, et seda esitada. Ta oli ühteaegu tulvil uudishimu ja häbelikkust ning selline kombinatsioon ei soodustanud sundimatut vestlust.

      „Kui kaua sa oled...“

      „Arvasin, et sa...“

      Nad alustasid lauset mõlemad korraga.

      Patience ohkas. „Oleme oma rütmi kaotanud. Nii kurb.“

      „Küll see tagasi tuleb,“ lohutas Justice. „Oota natuke.“

      Nad jõudis Starbucksi juurde ja Justice avas Patience’ile ukse. Patience seisatas enne mehest möödumist.

      „Kas kolisidki siia?“ küsis ta. „Kas jääd vähemalt mõneks ajaks siia elama?“

      „Jah.“

      „Ei kavatse keset ööd haihtuda?“

      „Ei.“

      Patience noogutas. „Ma ei osanud midagi arvata. Ma olin nii kohutavalt mures.“

      Mehe tumesiniste silmade pilk peatus ta näol. „Mul on südamest kahju. Ma teadsin, et sa muretsed. Tahtsin midagi öelda, kuid ei saanud.“

      Patience nägi lähenemas paari vanemat naist ja lipsas sisse. Letile lähenedes võttis ta Starbucksi kaardi, kuid Justice andis märku, et ta selle ära paneks.

      „Mina teen välja,“ ütles ta. „Et juhtunut pisutki korvata.“

      „Muidugi. Selle asemel et mulle vabanduseks steik välja teha, teed sina kohvi.“

      Justice saatis talle naeratuse, mis oli nii tuttav, et Patience tundis, kuidas südames pitsitas. Samal ajal tundis ta nabast allpool kirvendust, mis ütles nagu: „Vau, kui nägus kutt.“ Seda polnud juba nii ammu juhtunud, et tal kulus hetk aega mõistmaks, et tegu on seksuaalse tõmbega.

      Ma olen lihtsalt lootusetu, mõtles ta endale – nagu ikka – suurt vanilli-latte’t tellides. Viimase viie või kuue aasta jooksul oli tal see esimene kord, kus ta oli nii-öelda meesterahvaga väljas. Peaks tõesti end sagedamini tuulutama. Ja niipea kui tekib pisutki aega, kavatses ta sellega tegelda.

      „Suur kohv,“ ütles Justice tüdrukule.

      Patience pööritas silmi. „Väga mehelik. Ma pole isegi üllatunud.“

      Justice saatis talle taas naeratuse. „Kas ma ei näe siis välja selline, kes telliks tee-latte’t sojapiimaga?“

      „Ei, aga ma olen valmis maksma, et näha sind seda joomas.“

      „Niisugust raha pole olemaski.“

      Nad astusid kohvi oodates kõrvale ja läksid siis jookidega nurgalauda.

      „Küllap sa tahad istuda seljaga seina poole, on nii?“ küsis Patience, võttes teise tooli, et Justice saaks tõepoolest sellise koha.

      „Miks sa seda arvad?“

      „Keegi ütles, et sa oled ihukaitsja. Kas see on tõsi?“

      Justice istus ta vastu ja tundus, nagu oleks ta laiadel õlgadel ja tugeval kehal ruumis kitsas.

      „Töötan firmas, mis pakub kaitset,“ tunnistas ta.

      Patience limpsis kohvi. „Sa kohe ei saa niisama lihtsalt jah öelda?“

      „Mida?“

      „Vastus on jah. Kas see poleks olnud lihtsam kui öelda mulle, et töötad firmas, mis pakub kaitset?“

      Justice kummardus laua kohale. „Kas sa olid siis samasugune nuhtlus, kui me veel lapsed olime?“

      Patience’i nägu läks naerule. „Mu keel on aastatega nürimaks jäänud.“ Ta tõstis kohvikruusi. „Tere tulemast tagasi, Justice.“

      Patience’i pruunid silmad särasid lustlikult, just nii nagu Justice mäletas. Patience oli kasvanud pisut pikemaks ja muutunud naiselikult vormikamaks, kuid muidu oli ta ikka endine. Ninakas, mõtles Justice. Teismelisena poleks ta seda sõna kasutanud, kuid nüüd sobis see Patience’ile nagu rusikas silmaauku. See Patience, keda tema mäletas, oli üsna enesekindel ja otsekohene. Tundus, et see pole muutunud.

      Patience vaatas kohvikus ringi ja ohkas. „Selliseid on Ameerikas oma viis miljonit. Tahaks midagi muud.“

      „Kas siis sinule ei meeldi Starbucks?“

      „Ei,“ vastas Patience kohvi limpsides. „Ma jumaldan Starbucksi. Meil on aktsiad ja puha. Aga kas sa ei leia, et Fool’s Goldi suguses linnas võiks olla ka mõni kohaliku atmosfääriga kohvik? Tahaksin oma kohviku avada. On see tobe?“

      „Miks?“

      „See pole ju mingi suur unistus. Unistused peaksid ju olema suured. Nagu näiteks, et tahan teha lõpu näljahädale maailmas.“

      „Inimesel on lubatud ka enda pärast unistada.“

      Patience uuris teda. „Millest sina unistad?“

      Justice polnud eriline unistaja. Tema tahtis seda, mida teised võtsid iseenesestmõistetavana. Võimalust olla samasugune nagu teised. Kuid see pole võimalik.

      „Sellest, et teha lõpp näljahädale maailmas.“

      Patience puhkes naerma. Naise naer viis Justice’i mõtted tagasi aega, kui nad olid veel lapsed. Tema oli sunnitud kogu aeg valet rääkima. Tal soovitati mitte sõbruneda ning mitte sisse elada, kuid tema ei kuulanud, mis talle räägiti, ja sõbrunes Patience’iga. Kuigi ta mõistis juba siis, et on teistsugune, oli tal ikkagi tahtmine kuskile kuuluda. Sõprus Patience’iga oli tema elu ainus „normaalne“ osa. Ta vajas Patience’it selleks, et vastu pidada.

      Tema otsus oli isekas ja Patience maksis selle eest ränka hinda. Kui ta pidi ära sõitma, ei saanud ta Patience’ile öelda, miks ta seda tegi. Ja hiljem mõistis ta, et Patience’i üles otsimine tooks naise tema maailma. Patience meeldis talle selleks liiga palju, et tüdrukut sellise asjaga rüvetada.

      Nii