Vaid üks suudlus. Triloogia 1. raamat. Susan Mallery

vastikust? Kas arvas, et Patience on täielik ohmu, ja tundis nüüd sellist piinlikkust, et ei tahtnud enam Patience’iga rääkidagi?

      Patience läks ärevalt trepist üles. Kui asi on nii hull, siis tahtis ta seda kohe kuulda. Justice peab talle tõtt rääkima, et ta ei loodaks enam. Siis ta süda murdub ja ta saab sellest üle ja...

      Ta seisatas lävel tajudes, et uks on poikvel. Just nagu oleks see kiirustades lahti jäänud. Ta läks murelikul ilmel lähemale.

      „Justice? Kas kõik on korras?“

      Ta koputas ja uks vajus valla.

      Ta oli väikeses majas kümneid kordi käinud. Uks avanes elutuppa, selle taga väike söögituba ja köök. Maja tagaosas oli kaks magamistuba ja vannituba. Ta mäletas diivanit ja paari tooli ning mingisugust lauakest.

      Aga nüüd polnud siin midagi. Elutuba oli tühi, samuti söögituba. Majas polnud mitte kui midagi. Ei ühtki patja ega kasti ega paberilipakat. Tundus, nagu polekski siin üldse elatud.

      Patience käis vaikides maja läbi. Ta hingamine kostis vaikuses valjult. Ta ei saanud aru. Kuidas on see võimalik, et kõik on kadunud?

      Köök oli sama tühi nagu teised ruumid. Kapiuksed olid lahti, riiulid tühjad. Kraanikauss oli tühi, sahtlid samuti. Justice’i magamistoas polnud jälgegi sellest, nagu oleks siin kunagi elatud.

      Ta läks tagasi elutuppa ja püüdis silma tungivaid pisaraid pilgutades peatada. Ta keeras üha suuremat hirmu tundes ringi.

      Midagi on imelikku. Inimesed ei kao lihtsalt niisama keset ööd ära. Midagi on juhtunud. Midagi halba.

      Ta tuiskas uksest välja ja jooksis tagasi koju. Ta tormas ema hüüdes uksest sisse.

      „Justice on läinud! Ta on läinud ja ta onu ja kõik asjad ka.“

      Ema tuli elutuppa. „Mis sa räägid?“

      Patience rääkis, mis oli juhtunud. Ava haaras jope ja läks koos tütrega tagauksest välja. Kümme minutit hiljem vahtis ta tühja maja. Veerand tundi hiljem saabus politsei.

      Patience vaatas sebimist ja kuulas, mida räägiti. Mitte keegi ei saanud aru, mis võis küll juhtunud olla. Mitte keegi polnud midagi kuulnud ega näinud. Kuid kõik olid seda meelt, et asi on väga kummaline. Justice ja ta onu olid kadunud. Just nagu poleks neid siin üldse olnudki.

      Esimene peatükk

      „Piira mu kulme,“ ütles Alfred oma valgeid lopsakaid kulme liigutades. „Ma tahan seksikas välja näha.“

      Patience McGraw hoidis naeratust tagasi. „Kas sul on oma prouaga peenemat sorti õhtu plaanis?“

      „Tead küll.“

      See oleks kõlanud vägagi romantiliselt, kui Alfred ja ta imearmas proua oleks olnud pisut nooremad kui umbes üheksakümmend viis. Patience surus maha hoiatussõnad, et nende vanuses tuleb ettevaatlik olla. Ju oli palju olulisem õppetund see, et tõeline armastus ja kirg võivad kesta kogu elu.

      „Ma olen kade,“ tunnistas ta ettevaatlikult Alfredi kulme piirates.

      „Sina valisid küll täieliku tõpra,“ ütles Alfred, kuid kehitas siis õlgu, „anna andeks.“

      „Nii see on ja ma ei saa sulle seda pahaks panna, et tõtt räägid,“ tunnistas Patience mõeldes, mis tunne võiks olla elada suuremas linnas. Kus kõik ei tea su eraelu iga viimset kui üksikasja. Kuid tema oli sündinud Fool’s Goldis ja kasvanud siin üles mõttega, et naabrite ja sõprade vahel saladusi ei ole.

      Mis tähendas, et kogu linn teadis, kui ta kaheksateistkümneaastaselt lapseootele jäi ja too tõbras, kes oli lapse isa, tema ja ta tütre vähem kui aasta pärast maha jättis.

      „Küll leiad ka kellegi,“ lohutas Alfred ta kätt patsutades. „Sinusugusel ilusal tüdrukul peaks neid miilide kaupa sabas seisma.“

      Patience naeratas. „Sa oled nii armas. Mul on vägisi tunne, nagu sa flirdiksid minuga.“

      Alfred tegi talle silma.

      Komplimentidele vaatamata oli Patience üllatavalt meestevaba. Fool’s Goldis polnud sobivaid mehi just kapaga ja kuna ta oli üksikema, pidi ta olema eriti ettevaatlik. Pealegi polnud enamik meestest, kellega ta oli kokku puutunud, sugugi huvitatud teise mehe lapsest.

      Võtnud käärid, et paar karva lühemaks lõigata, mõtles Patience, et ta elul polnud viga midagi. Kui talle antaks valida, siis paneks ta pigem püsti oma ettevõtte, kui armuks. Kuid aeg-ajalt igatses ta kedagi, kellele toetuda. Meest, kelle eest hoolitseda, kes oleks temale toeks.

      Ta uuris Alfredit peeglis. „Sa näed välja veel parem kui varem,“ ütles ta kääre käest pannes ja keebi kinnist avades.

      „Raske uskuda,“ vastas Alfred naerdes.

      Patience puhkes naerma.

      „Patience?“

      Ta ei tundnud häält, kuid pöördus sellegipoolest. Salongi lävel seisis mees.

      Patience registreeris korraga mitu asja. Alferd oli tal sel päeval viimane klient. Kui mees oleks lihtsalt tänavalt sisse astunud klient, siis ei kõnetaks ta teda nimepidi. Mees oli pikk, tumedate kuldblondide juuste ja tumesiniste silmadega. Mehe õlad olid laiad ja tal oli seda sorti nägu, mida näeks rõõmuga kinolinal. Väga meeldiv, aga Patience’il polnud aimugi, kes see...

      Ta tundis, kuidas keep pudenes põrandale, kui ta endale lähenevat meest lähemalt uuris. Mees oli paar tolli pikem, palju tugevama kehaga, kuid ta silmad... Ta silmad olid täpselt endised. Talle naeratades ilmusid silmanurkadesse isegi kurrud.

      „Tere, Patience.“

      Patience oli taas neljateistkümneaastane ja seisis tühjas majas, tundes suuremat hirmu kui iial varem. Küsimused jäid vastusteta. Salapärasele kadumisele polnud mingisugust seletust. Olid vaid küsimused ja painav tunne, et midagi oli väga viltu.

      „Justice?“ küsis ta vaevukuuldavalt. „Justice?“

      Mees kehitas õlgu. Tuttava liigutuse peale tuiskas Patience mehe poole. Ta kargas mehele kaela, olles otsustanud, et seekord ta teda käest ei lase.

      Justice surus ta enda vastu ja kallistas teda peaaegu sama kõvasti kui naine teda. Mees oli soe, tugev ja tõeline. Patience surus pea mehe õlale ja hingas sisse mehe lõhna. Puhast mehelikku lõhna, millel polnud vähimatki pistmist selle poisiga, keda tema mäletas. See ei saa tõsi olla, mõtles ta, pea ikka veel ringi käimas. Pole võimalik, et Justice on tagasi.

      Kuid oli. Ent mees ei sarnanenud poisiga ja olukord muutus ebamugavaks. Patience taganes ja pani käed puusa.

      „Mis juhtus? Sa jätsid mu maha! Kuhu sa ometigi kadusid? Ma olin su pärast nii mures. Kogu linn oli mures. Helistasime politseisse ja puha.“

      Justice vaatas salongis ringi. Patience’il polnud vaja ta pilku järgida mõistmaks, et nad olid tähelepanu keskmes. Tema oli harjunud salongis valitseva sõbraliku huviga, kuid Justice’ile võib see ebamugav olla.

      „Millal sa saad pausi teha?“ küsis Justice.

      „Viie minuti pärast. Alfred oli täna mu viimane klient.“

      „Ootan sind väljas.“

      Justice oli läinud enne, kui Patience’il õnnestus teda peatada. Ta lahkus ühteaegu võimukalt ja eesmärgikindlalt. Niipea kui uks ta taga sulgus, võtsid teised juuksurid ja pooled kliendid ta ette.

      „Kes ta on?“ küsis Patience’i ülemus Julia. „Kui nägus mees.“

      „Olen teda linna peal varemgi näinud,“ ütles keegi teine. „Koos selle baleriiniga. Ta oli tema ihukaitsja.“

      „Kas ta on siia kolinud?“

      „Kas ta on vana peika?“

      Alfred köhatas. „Rahu, daamid. Ande Patience’ile