Eneseabimõrvad. Karsten Dusse

milles Draganile osaluse ostsin. Lisaks näitasin talle, kuidas Euroopa Liidu toetusega olematusse Bulgaaria baklažaaniistandusse raha tilgutada ja optsioonipaberite abil emissioonikaubanduseks rahaallikaid luua, mis olid küll vähemasti sama kriminaalsed kui narkokaubandus, kuid ei eeldanud kellegi kontide murdmist. Ja mõlemaid toetas riik. Minu abiga oli Dragani avalik imago muutunud jõhkrast diilerist ja kupeldajast enam-vähem austusväärseks ärimeheks.

      Ma viisin täiuseni kõik selle, mida ülikoolis polnud kunagi õppinud. Kuidas tunnistajaid „mõjutada“, prokuröre „rahustada“, kolleege „joonel hoida“. Lühidalt: ma olin inimeste veenmises suurepärane.

      „Ja teate, miks?“ küsisin härra Breitnerilt.

      „Valgustage mind!“

      „Algul sellepärast, et see oli mu töölepingus kirjas. Ma ei ole halb inimene. Ausalt. Olen pigem kartlik ja igav. Ja kohusetundlik. See viimane on võib-olla mu kõige halvem iseloomujoon. Olen täiesti teadlik sellest, et süsteem, mida olen ise aidanud kujundada, ei ole hea. Ei teiste ega mu enese jaoks. Süsteem, mis soodustab vägivalda, ebaõiglust ja pettust ning milles armastus, õiglus ja tõde on negatiivsed väärtused, ei saa olla hea. Aga mina võisin sellest hoolimata olla hea. Vähemasti süsteemi piires. Kohusetundest andsin aastaid endast kõik, et see süsteem toimiks. Seejuures ei pannud ma tähelegi, kuidas muutusin aeglaselt, kuid kindlalt püüdlikust kvalifitseeritud juristist täiuslikuks organiseeritud kuritegevuse advokaadiks.“

      Vahepeal oli mul lihtsalt lõbus seda käsitööd täiuslikult vallata. Kuid täiuslikkus ei ole veel kõik. Iga enam-vähem hea advokaat suutis oma kliendi naha päästa. Aga see ei muutnud olukorda. Draganis ei olnud ka kõige kallimasse ülikonda riietatuna märkigi tõsiseltvõetavast ärimehest. Ta oli ja jäi vägivaldseks hulluks.

      Advokaadi vaikimiskohustuse tõttu sain temalt kuulda rohkem vaimuhaigeid julmusi kui Charles Mansoni¹ pihiisa. Samal ajal valasin konkurentide ja tema kuritegude võimalike tunnistajate kaela lausa tonnide viisi sõnnikut ning panin veel imeks, et omandasin mingil hetkel halva lõhna. Tähendab, ma ei pannud seda ise tähelegi, seda ütles mulle mu lõhnatundlik naine. Tema ju nentis, et sellist elu ei saa ma jätkata.

      3

       HINGAMINE

      „Hingamine ühendab meie keha ja hinge. Me hingame seni, kuni elame. Hingamises saame põgeneda. Kui keskendume oma hingamisele, siis keskendume keha ja vaimu seosele. Hingamisega saame vähendada negatiivsete emotsioonide mõju neile mõlemale.“

       Joschka Breitner, „Aeglustus möödasõidujoonel – kohalolu juhtidele“

      MA RÄÄKISIN JOSCHKA BREITNERILE oma kartusest, mis oli juba peaaegu kindel teadmine – et just oma läbinisti eduka päh-kliendi kaitsmise tõttu ei saa ma kunagi selle advokaadibüroo partneriks. Minust oli saanud päh-advokaat. Edukas päh-advokaat. Aga päh-advokaadid ei saa partneriks.

      Panin tähele, kuidas hakkasin juba rääkimise ajal pinnapealselt hingama, sain kõhuvalu ja kukal läks pingesse.

      „Millal te esimest korda teadvustasite, et teie väärtushinnangud on nihkunud?“

      Mõtlesin korraks ja mulle meenus väga kiiresti võtmeolukord.

      „See oli ühel öösel. Meie tütar Emily oli siis veel üsna pisike, vahest kahekuune. Ta ei maganud muidugi veel terve öö järjest. Kuna Emily sai algusest peale pudelit, siis võisin teda öösiti naisega kordamööda toita. Päeval oli mul palju tegemist nagu alati. Kuid seda tegin ma meelsasti. Need vaiksed ööminutid oma väikese tütrega lastetoas olid nagu omaette rahulik maailm … Nojah, igatahes hoidsin ma ühel ööl täiesti üleväsinuna süles Emilyt, kes oli just krooksu teinud ja nüüd omaette jutustas, ja püüdsin teda magama rääkida ja kirjeldasin, kui ilus on maailm. Korraga avastasin ehmatusega, et kirjeldasin oma lapsepõlve maailma. Mitte seda, milles elasin.“

      Joschka Breitner noogutas natuke aega mõtlikult ja päris siis: „Ja miks te seda endale teete? Kas raha pärast?“

      Mõtlesin järele. Ei, oleks vale väita, et raha on ainus, mis mind mu töö puhul võlub.

      „Ma armastan seda, mida oskan. Aga vihkan neid, kelle jaoks seda teen.“

      „Milles see avaldub?“

      „Kas armastus või vihkamine?“

      „Kumma pärast te siin olete?“

      „Pigem viimase.“

      „Nii? Ja kuidas see teile kehaliselt mõjub?“

      „Kuklapinge, kõhuvalu, pinnapealne hingamine …“

      „Siis lõpetame tänase seansi harjutusega pindmise hingamise vastu.“

      Breitner lükkas teetassi kõrvale, lõdvestas sõrmi ja tõusis sujuvalt. Mina tõusin samuti. Vaatasin mehele umbusklikult otsa. Tahtis ta mulle tõemeeli õpetada, kuidas psühhopaatilisest kurjategijast ja mõistmatust abikaasast tingitud stressi minema hingata?

      „Seiske sirgelt. Selg otse, rind kergelt ette lükatud. Jalad õlgade laiuselt harkis. Ja põlved kergelt painutatud.“

      Ta näitas ette ja mina tegin järele.

      Midagi ei juhtunud.

      „Ja edasi?“

      „Kas te juba hingate?“

      „Juba nelikümmend kaks aastat.“

      „Siis jälgige oma hingamist,“ soovitas Breitner. „Kus te seda oma kehas tunnete?“

      „Ma tunnen seda …“

      Breitner katkestas mind. „See oli retooriline küsimus. Ilus on selle harjutuse juures see, et on täiesti ükskõik, kuskohas te oma hingamist tunnete. Peaasi, et seda üldse tunnete. Nii et te ei pea mulle vastama. Vaid iseendale. Küsimus on ainuüksi selles, et te kogeksite, kuidas teie kehas juhtub hulk meeldivaid asju. Teie hingamine on põhjus ja tõestus selle kohta, et olete elus. Ja see on ime. Mitte konkreetselt teie, vaid kõigi elusolendite puhul. Hingamine ühendab keha ja hinge. Niisiis, kus te oma hingamist tunnete, kui sisse hingate?“

      Ma ei vastanud ja tunnetasin.

      „Kus te oma hingamist tunnete välja hingates?“

      Ma ei öelnud taas midagi.

      „Ja nüüd püüdke tajuda oma keha tervikuna.“

      Ma hingasin ja tunnetasin ennast edasi. Kurat, kui igav.

      „Ja see ongi kohalolu?“ üritasin harjutust lõpetada.

      „Kui keskendute oma hingamisele, siis oletegi kohal. Õige.“

      „Ja sellega muudan ma neid idioote enda ümber?“ tahtsin teada.

      „Ei, sellega te muudate oma reaktsiooni neile idiootidele.“

      „Nii et idioodid ei kao kusagile?“

      „Ei, aga kaob nende mõju teie heaolule. Kuidas on lood pinnapealse hingamise, kuklapinge ja kõhuvaluga?“

      Ma tunnetasin end veel kord. Kõik oli kadunud. Hämmastav.

      „Läinud,“ ütlesin ma.

      „Niisiis, järgmine kord, kui naine teid närvi ajab või büroo teie peale sülitab, siis minge korraks hingamiseks kempsu.“

      „Kempsu? Aga seal …“

      „Siis hingake lihtsalt suu kaudu. Vähemalt on see kõrvaline koht. Tunnetage end kolme hingetõmbe jooksul ja teie pinnapealne hingamine kaob. Siis hakkab teil parem. Ja te saate iga probleemi lihtsamini lahendada. Kas tänaseks kõik?“

      „Sobib. Kas järgmisel nädalal samal ajal?“

      „Ei, järgmine kord palun õigel ajal.“

      See