Eneseabimõrvad. Karsten Dusse

seletada?“

      „See on päris lihtne. Kui te seisate ukse taga, siis te seisate ukse taga. Kui te tülitsete oma naisega, siis te tülitsete oma naisega. Kui te seisate ukse taga ja ootate ja kasutate aega selleks, et mõttes ka naisega tülitseda, siis see ei ole kohalolu.“

      „Ja kuidas kohal olles ukse taga seistakse?“

      „Te lihtsalt seisate. Te ei tee kolm minutit mitte midagi. Näete, et seisate seal ja teie maailm ei muutu kaoseks, kui te lihtsalt seisate. Otse vastupidi. Kui te sellele hetkele hinnangut ei anna, ei saa selles olla ka midagi negatiivset. Ta tajute loomulikke asju. Oma hingamist. Värskelt värvitud ukse lõhna. Tuult oma juustes. Iseennast. Ja kui te ennast armastusega tajute, olete nende kolme minuti täitudes kogu stressist lahti.“

      „Ma ei olekski pidanud teist korda helistama?“

      „Te ei oleks pidanud ka esimest korda helistama. Ilma kindla kavatsuseta ukse taga seismisest piisab täielikult.“

      Mul oli tunne, et selle põhimõttega oskan midagi peale hakata. Kuklas ma igatahes enam pinget ei tundnud. Sellest, et härra Breitner avaldab mulle mõni minut hiljem mantra esimeseks mõrvaks, sain aru alles mitu nädalat hiljem.

      2

       VABADUS

      „Inimene, kes teeb pidevalt seda, mida tahab, ei ole vaba. Vangistav on ainuüksi ettekujutus, et kogu aeg peab midagi tegema. Vaba on ainult inimene, kes lihtsalt ei tee seda, mida ta ei taha.“

       Joschka Breitner, „Aeglustus möödasõidujoonel – kohalolu juhtidele“

      JOSCHKA BREITNER valas teed juurde.

      „Kõige rohkem stressi põhjustame endale sellega, et meil on täiesti äraspidine arusaam vabadusest.“

      „Ahah.“

      „See on valearusaam, et vaba ollakse siis, kui tehakse seda, mida tahetakse.“

      „Mis seal siis vale on?“

      „Eeldus, et kogu aeg peab midagi tegema. See on teie stressi peamine põhjus. Te seisate ukse taga ja peate täiesti normaalseks, et teete mõttes igasuguseid asju. Mõtted on ju vabad! Hohoo – ja just see ongi probleem: vabad mõtted kinni püüda, neile järele kapata. Aga te ei pea üldse midagi mõtlema. Otse vastupidi. Te tohite mõnikord ka mitte mõelda, kui tahate mitte mõelda. Alles siis on teie mõtted tõeliselt vabad.“

      „Aga mu päev ei koosne ju ainult mõtlemisest,“ söandasin vaielda. „Kõige rohkem stressi tekitab see, mida ma teen.“

      „Sellega on sama lugu. Alles siis, kui olete mõistnud, et te ei pea tegema seda, mida te ei taha teha, olete vaba.“

       Ma ei pea tegema seda, mida ma teha ei taha. Ma olen vaba.

      Vähem kui neli kuud hiljem võtan ma endale koos kõigi tagajärgedega just selle vabaduse. Võtan endale vabaduse mitte teha midagi, mida ma teha ei taha. Kahjuks pean sellega piirama teise inimese vabadust, võttes temalt elu. Kuid ma ei teinudki ju kohalolukoolitust läbi maailma päästmiseks, vaid iseenda päästmiseks.

      Kohalolu ei tähenda elamist ja elada laskmist. Kohalolu tähendab: „Ela!“ ja säärasel käsul võib juba olla tagajärgi teiste inimeste mittekohalolevale elule.

      Esimese mõrva puhul täidab mind tänaseni rõõmuga asjaolu, et suutsin seda sooritades hinnanguvabalt ja armastades hetke nautida. Just see, mille poole mu nõustaja soovitas kõige esimesel tunnil püüelda. Mu esimene mõrv oli mu vajaduste otsene tagajärg, see tulenes hetkest. Selles mõttes oli see väga edukas kohaloluharjutus. Mitte teiste jaoks. Just minu jaoks.

      Aga kui ma härra Breitneri juures tugitoolis istusin ja jõin teist tassitäit teed, ei olnud veel keegi surnud. Olin siin ju esmajoones sellepärast, et oma tööalast stressi paremini kontrollida.

      „Jutustage mulle oma tööst. Kas te olete advokaat?“ uuris härra Breitner.

      „Jah. Karistusõigus.“

      „Niisiis hoolitsete selle eest, et iga inimese üle siin maal mõistetaks ausalt kohut, ükskõik mida talle ette heidetakse. Väga kiiduväärt.“

      „Selle eest tahtsin ma varem tõepoolest hoolitseda. Tähendab, õpingute ajal, praktikal ja ka veel tööelu algul. Eduka karistusõiguse advokaadi tegelikkus näeb aga kahjuks välja hoopis teistsugune.“

      „Milline siis?“

      „Ma hoolitsen selle eest, et sitapeadel ei tuleks jama, mis neil peaks tulema. See pole moraalselt vähimalgi määral kiiduväärt. Kuid see on tulus.“

      Ma rääkisin talle oma liitumisest DEDiga – Dreseni, Erkeli ja Dannwitzi advokaadibürooga kohe pärast advokaadieksamit. DED oli keskmise suurusega büroo, mille raskuspunkt oli majandusel. Kaasa arvatud kõik karistusõiguslikud aspektid. Kamp pintsaklipslasi, kes tegid tähtsa näo, ent sisustasid oma päevi sellega, et otsisid püstirikastele kundedele aina uusi võimalusi maksudest kõrvale hiilida ning hoolitsesid nende eest, kel oli kõigist pingutustest hoolimata kaelas karistusmenetlus maksudest kõrvalehoidmise, majanduskuriteo, ebalojaalsuse või suuremahulise pettuse tõttu. Et selles liigas uustulnukana kaasa mängida, peab iga algaja sooritama kaks predikaadieksamit ja hulga tasustamata praktikaid. Ja isegi tingimusi täitnud kohasoovijaist võetakse vastu vaid iga kümnes. Vahetult pärast teist riigieksamit siin tööd saada oli otsekui lotovõit. Mul oli õnne. Arvasin ma tookord.

      „Kas praegu enam ei arva?“ tahtis Joschka Breitner teada.

      „Noh, asjad on aastate vältel kujunenud teistsuguseks, kui esialgu ootasin.“

      „Seda hüütakse eluks. Mis teiega juhtus?“

      Kirjeldasin laias plaanis oma karjääri. Rääkisin tohutust algajapalgast ja pöörastest töötingimustest. Kuus ja pool päeva nädalas. Neliteist tundi päevas. Igal hetkel ümbritsetud jääkülmadest karjeristieeslitest, kes jooksid nagu orav rattas, et saada siia ühel päeval partneriks.

      Ma tean, millest räägin. Olin üks nendest.

      Mu esimene klient oli tüüp, keda polnud varem esindanud ükski advokaadibüroo. Värske advokaat sai uustulnukast kliendi. See klient oli Dragan Sergowicz, kuid seda ma ei maininud. Mainisin vaid, et klient oli „kahtlane“. Kusjuures „kahtlane“ oli Dragani äride kohta väga leebe väljend. Punane tuli tema tegevuse kohal pimestas tugevamalt kui kiiruskaamera välk, mis tabab kolmekümne alas saja kolmekümnega sõitnut.

      Kuid Dragan oli majanduslikult edukas ning mõned „tõsised“ DEDi kliendid, kes olid talle teene võlgu, soovitasid teda.

      Meie esimesel kohtumisel ütles Dragan, et küsimus on maksudest kõrvalehoidmises. See ei olnud päris vale. Kuid see ei vastanud ka prokuratuuri süüdistusele. Dragan oli ühe temaga tegelnud finantsameti töötaja kriitiliste järelepärimiste tõttu haiglasse peksnud. Kui töötaja oli nii palju tervenenud, et suutis tahket toitu süüa ning protokolli tarbeks tunnistusi anda, ei tahtnud ta kummalisel kombel enam mäletada maksudest kõrvalehoidmise kahtlust ega Dragani külaskäiku. Ta tunnistas, et oli lihtsalt õnnetult kukkunud.

      Dragani rusikad olid järgnevail aastail ilmselt sageli osutunud märksa tõhusamaks kui minu kaks riigieksamit.

      Dragan polnud mitte ainult jõhker sutenöör, vaid ka suurdiiler ja relvakaubitseja. Kui mina temaga tutvusin, varjas ta oma ärisid nii hästi-halvasti, kui suutis, terve hulga poolseaduslike impordi-ekspordifirmade taha. Lühidalt öeldes oli Dragan isegi mu tööandja väga veniva tõsiduse mõiste jaoks „päh“ klient: ta pumpas büroosse palju raha, kuid sellega ei saanud end kõrvaltvaatajate silmis just kaunistada.

      See ei takistanud büroo partnereid muidugi mind pühendamast kõigisse tuntud finantstrikkidesse, et neid siis kohustusliku tasu eest Dragani puhul kasutada.

      Draganist