Название | Eneseabimõrvad |
---|---|
Автор произведения | Karsten Dusse |
Жанр | Контркультура |
Серия | |
Издательство | Контркультура |
Год выпуска | 0 |
isbn | 9789949859641 |
Karsten Dusse
Eneseabimõrvad
Originaali tiitel:
Karsten Dusse
Achtsam Morden
Wilhelm Heyne Verlag, München 2019
Tõlge eesti keelde © Eve Sooneste ja Tänapäev, 2020
Toimetanud Katrin Naber
Kujundanud Liis Karu
Kui see väljaanne sisaldab linke kolmanda osalise veebilehtedele, siis me ei vastuta nende sisu eest, kuna need pole meie omand. Me üksnes osutame nende sisule väljaande esmailmumise hetkel.
© 2019 Karsten Dusse
© 2019 Wilhelm Heyne Verlag, München
Trükitud AS Pakett trükikojas
ISBN 978-9949-85-928-3
e-ISBN 9789949859641
www.tnp.ee
Linale
1
KOHALOLU
„Kui te seisate ukse taga ja ootate, siis te seisate ukse taga ja ootate.
Kui te tülitsete oma naisega, siis tülitsete oma naisega.
See on kohalolu.
Kui te seisate ukse taga ja ootate ja kasutate aega selleks, et mõttes ka naisega tülitseda, siis see ei ole kohalolu.
See on lihtsalt rumalus.“
Joschka Breitner, „Aeglustus möödasõidujoonel – kohalolu juhtidele“
ÜTLEN KOHE ÄRA: ma ei ole vägivaldne inimene. Otse vastupidi. Näiteks ei ole ma terve elu jooksul kordagi kakelnud. Ja esimese inimese tapsin ma ka alles neljakümne kahe aastaselt. Mis on pigem hiline iga, kui vaatan ringi oma töökeskkonnas. Hea küll, nädal hiljem oli mul juba peaaegu pool tosinat mõrva täis.
Võib-olla ei kõla see kuigi kenasti. Aga kõik, mida olen teinud, tegin parimate kavatsustega. See oli kohalolunõustamise loogiline tulemus. Et viia oma töö ja pereelu kooskõlla.
Minu esimene kohtumine kohaloluga oli tõeliselt stressirikas. Minu naine Katharina tahtis sundida mind lõdvestuma. Et saaksin tööd teha oma vähese pingetaluvuse, puuduva usaldusväärsuse ja äraspidise väärtussüsteemiga. Et anda meie abielule veel üks võimalus.
Ta tahtis tagasi saada toda tasakaalukat ja edasipüüdlikku idealistlikku noort meest, kellesse ta oli kümne aasta eest armunud. Kui oleksin oma naisele mingil hetkel öelnud, et ka mina tahan tagasi seda keha, millesse kümne aasta eest armusin, siis oleks meie abielu selsamal hetkel lõppenud. Ja täie õigusega. Naise kehale tohib aeg iseendastki mõista jälgi jätta. Aga mehe hingele ilmselt mitte. Ja sellepärast ei läinud mu naine oma kehaga ilukirurgi juurde, vaid mina oma hingega kohalolunõustamisele.
Kuni tolle hetkeni olin pannud kohalolu kogu muu esoteerikaga sellesse ühte patta, mida inimeste jaoks igal kümnendil taas üles soojendatakse ja uue nime all maha müüakse. Kohalolu oli autogeenne treening ilma pikaliheitmiseta. Jooga ilma painutusteta. Meditatsioon ilma rätsepaisteta. Või nagu kirjutati ajakirjas Manager, mille naine mulle ühel päeval väljakutsuvalt hommikusöögilauale asetas: „Kohalolu on hinnanguvaba ja armastav elamine hetkes.“ See määratlus tundus mulle sama vormituna nagu lubjakivid, mida täieliku ükskõiksuseni lõdvestunud inimesed mere ääres tornideks laovad.
Kas ma oleksin selle kohalolujandi üldse kaasa teinud, kui küsimus oleks olnud vaid mu naises ja minus? Ma ei tea. Aga meil on väike tütar Emily ja tema pärast oleksin ära käinud maailma otsas, kui seal oleks leidunud meie perekonna jaoks uus võimalus.
Seepärast läksin ühel jaanuarikuisel neljapäevaõhtul kohalolunõustaja juurde. Kui helistasin tema „praksise“ raske puitukse taga kella, et muuhulgas rääkida oma ajaplaneerimisoskusest, olin juba kakskümmend viis minutit hiljaks jäänud.
Tema vastuvõturuumid asusid meie linna ühe nooblima piirkonna kulukalt renoveeritud vana maja esimesel korrusel. Leidsin tema reklaamflaieri ühe viietärnihotelli iluhooldusalalt. Hinnakirja sain internetist. Inimene, kes meelitab teistelt raha välja selle eest, et õpetab neid olema tasakaalukam, on kindlasti suuteline kinnimakstud hilinemisi lõdvalt minema mediteerima. Arvasin ma. Kuid minu helistamise peale ei juhtunud alguses üldse midagi.
Hetkeni, mil lõdvestusguru keeldus ust lahti tegemast, olin tegelikult olnud üpris rahulik, sest minu hilinemine oli täiesti andestatav. Ma olin ju advokaat – karistusõiguse alal – ja sain veel hilisel pärastlõunal eelvangistuskohtumise kaela. Üks mu põhikliendi Dragan Sergowiczi kaastöötaja oli pärastlõunal saabunud juveeliärisse, tahtes välja valida kihlasõrmust. Raha asemel oli tal mõistagi kaasas laetud püstol. Kui talle ettenäidatud sõrmused ei meeldinud, lõi ta juveliiri relvaga oimukohta. Kuna juveliir oli selleks hetkeks juba jõudnud alarminuppu vajutada, leidis saabunud politsei eest põrandal lebava juveliiri ja mehe, kes kahe talle suunatud automaadiga politseiniku nägemisel mingit vastupanu ei osutanud. Nad võtsid ta presiidiumi kaasa ning teavitasid nii mind kui ka kohtunikku.
Oma varasemate juuratudengiideaalidega oleksin pidanud täiesti õigustatuks, et selline tõbras jääb kuni kohtuprotsessini vahi alla ja pannakse hiljem mitmeks aastaks kinni.
Kuid aastatepikkuse kogemusega selliste tõbraste kaitsmisel lasin selle idioodi kahe tunni pärast vabaks.
Niisiis ei jäänud ma nõustamisele lihtsalt hiljaks. Ma jäin edukalt hiljaks. Ja kui see lõdvestusguru ei tahtnud nüüd ülejäänu tunni põikpead mängida, oleksin võinud talle ka rääkida, miks ma nii edukas olin.
Noormees, kel oli kalduvus relva abil sisseoste teha, oli kahekümne viie aastane ning elas alles koos vanematega. Vägivallakuritegude eest oli ta eelnevalt karistamata, karistada oli saanud vaid narkokuritegude eest. Tema puhul ei olnud põgenemise, kuriteo kordamise ega varjamise ohtu. Ning ta jagas ühiskonna väärtusi abielu ja perekonna asjus. Sellepärast ta ju juveelipoes käiski: sõrmuse näppamisega tahtis ta ilmutada valmidust sõlmida perekondlikke sidemeid.
Hüva, haiglas lebaval juveliiril ja patrullpolitseinikel oli kindlasti raske aru saada, et inimene, kes oli kahtlematult vägivallakurjategija, võis juba samal õhtul istuda taas sõprade ringis ja riiki mõnitada. Isegi mu naine pidas mu tööd selle tõttu vahel üsna küsitavaks. Kuid minu ülesanne ei olnud teistele inimestele meie õigussüsteemi selgitada. Minu töö oli seda süsteemi kõigi reeglite kohaselt ära kasutada. Mina teenisin raha sellega, et tegin halbadele inimestele head. Punkt. Ja seda kunsti valdasin ma täiuslikult. Olin suurepärane karistusõiguse advokaat. Töötasin ühes linna hinnatuimas büroos. Olin ööpäev ringi kättesaadav.
See oli suur pinge, loomulikult. Ja seda tööd ei saanud alati perekonnaeluga ühendada. Seepärast ma ju praegu seisingi selle kohalolutüübi ukse taga. Kes mind sisse ei lasknud … Mu kukal hakkas pingesse minema.
Aga stressi leevendamiseks sain ma ju ka hulga asju. Tööauto. Rätsepaülikonnad. Kallid käekellad. Varem ei olnud ma kunagi staatusesümbolitele erilist rõhku pannud. Aga kui te esindate advokaadina organiseeritud kuritegevust, peate neid kasutama. Juba sellepärast, et advokaadina olete ise oma kliendi staatusesümbol.
Ma sain suure kabineti koos disainkirjutuslaua ja viiekohalise palganumbriga oma imelise tütre, toreda naise ja enda jaoks.
Hea küll, suur neljakohaline summa sellest kulus maja ülalpidamiseks. Maja, milles elas imeline laps, keda ma oma tööaegade tõttu kunagi ei näinud. Koos armastava emaga, kellega ma teda nähes veel ainult tülitsesin. Mina, kuna olin ärritatud tööst, millest ei saanud naisele rääkida, sest ta vihkas seda – ja tema, kuna oli terve päeva kantseldanud meie last ning oli selle nimel üles öelnud korraliku töökoha ühe kindlustusfirma osakonnajuhatajana. Kui meievaheline armastus oli õrn taim, siis olime selle eest suurde