Pime mets. Cixin Liu

avatud. Üheainsa silmapilguga loetav. Ee, võib-olla mõned minu äsja mainitud elemendid on …“

      Ma saan neist kõigist aru. Kuid kas pole see kõik täiesti loomulik?

      Evans vaikis taas. „Et siis nii ongi … Isand, kui teie suhtlete näost näkku, vastab tõele kõik, mida te edastate. Teil on võimatu petta ja valetada, mistõttu keerukas strateegiline mõtlemine pole teil võimalik.“

      Me suudame suhelda pikkade vahemaade tagant, mitte üksnes näost näkku. Sõnad „petmine“ ja „valetamine“ olid veel ühed neist, mida meil on olnud raske mõista.

      „Milline on see ühiskond, kus mõtted on kõigile valla? Milline kultuur sellest sünnib? Milline poliitika? Ei mingit sepitsemist ega teesklemist.“

      Mida tähendab „sepitsemine“ ja „teesklemine“?

      Evans ei öelnud midagi.

      Inimeste kommunikatsioonielundid on pelgalt evolutsiooniline puudujääk, mida on tarvis kompenseerima seda, et teie ajud ei ole võimelised emiteerima piisavalt tugevaid mõttelaineid. See on üks teie bioloogilisi nõrkusi. Mõtete vahetu kuvamine on parem, efektiivsem kommunikatsioonivahend.

      „Puudus? Nõrkus? Ei, isand, te eksite. Seekord eksite te rängalt.“

      Kas tõesti? Las ma mõtlen selle üle. Kahju, et te mu mõtteid ei näe.

      Sedapuhku oli paus pikem. Kui möödas oli kakskümmend minutit ja teksti ei olnud juurde tulnud, kõndis Evans vöörist ahtrisse ja vaatas, kuidas kalaparv ookeanist välja hüppab, jättes endast veepinnale maha kaare, mis tähistaeva valguses hõbedaselt sädeles. Mitme aasta eest oli ta mõnda aega elanud kalapüügilaeval Lõuna-Hiina merel ja uurinud ülepüügi mõju ranniku elule. Kalurid kutsusid seda nähtust lohesõdalaste möödumiseks. Evansile paistsid nad nagu ookeani silmale projitseeritud tekst. Siis ilmus tekst tema enda silme ette.

      Teil on õigus. Neid dokumente uuesti uurides mõistan ma neid pisut paremini.

      „Isand, teil on veel pikk tee minna, enne kui te inimeste asju tõeliselt mõistma hakkate. Ma peaaegu pelgan, et te ei suudagi seda kunagi.“

      Need on tõesti keerulised. Praegu tean ma vaid seda, miks ma neist varem aru ei saanud. Teil on õigus.

      „Isand, teil on meid vaja.“

      Ma kardan teid.

      Vestlus lõppes. See oli Evansile viimane sõnum Trisolariselt. Ta seisis ahtris ja vaatas, kuidas Viimse Kohtupäeva lumivalge kere ööhämusse sulandus otsekui aeg, mis käest libiseb.

      1 Tõlkija märkus: xiăo tähendab „väikest“ või „noort“ ning seda kasutatakse perekonnanime ees laste poole pöördumisel või kiindumuse väljendamiseks.

1. osa Müüripiidlejad