Pime mets. Cixin Liu

sibamist ning jõudis kivi esiküljel asuva ümmarguse süvendini, mille siledal pinnal oli erakordselt keerukas kujund. Ta teadis, et tema tilluke närvisüsteem sellist asja salvestada ei suuda, kuid pildi üldise kujundi kindlaksmääramise järel oli tema primitiivne ainurakne esteetikameel niisama elevil kui „9“ tajumise puhul. Ning kuidagi tundus see üht osa pildist ära tundvat – see oli silmapaar. Sipelgas oli silmade suhtes tundlik, kuna nende pilk tähendas ohtu. Seekord ta aga ärevust ei tundnud, kuna teadis, et silmad on elutud. Ta oli juba unustanud, et kui too hiiglane Luo Ji enne vaikselt moodustise ees põlvitas, oli ta neid silmi vaadanud. Sipelgas ronis süvendist välja ning jõudis moodustise tippu. Tal ei olnud sellist tunnet, nagu trooniks ta ümbruse kohal, kuna ta ei kartnud kukkumist. Ta oli tuulega kõrgemaltki korduvalt maha lennanud, ilma et oleks kuidagi vigastada saanud. Ilma kõrgusekartuseta ei osata hinnata ka kõrgete kohtade ilu.

      Moodustise jalamil oli ämblik, kelle Luo Ji lilledega oli eemale pühkinud, hakanud oma võrku uuesti üles ehitama. Ta vedas kivi esiküljelt särava niidi ning viskus pendlina maapinnale. Veel kolm korda, ja võrgu kondikava oli valmis. Seda võrku võis hävitada kümme tuhat korda ning ämblik ehitanuks selle kümme tuhat korda uuesti üles. Ta ei tundnud ei tüdimust ega meeleheidet, aga ka mitte mingit rõõmu. Nii oli see olnud juba miljard aastat.

      Luo Ji seisis natuke aega vaikselt ning lahkus siis. Kui maa võnkumine oli lakanud, sibas sipelgas mööda moodustist teist teed pidi alla, kiirustas pessa ja kandis ette surnud põrnika asukoha. Tähti oli taevas juba tihedalt. Kui sipelgas moodustise jalamil ämblikust möödus, tundsid mõlemad teineteise kohalolu, kuid ei suhelnud.

      Samal ajal, kui kauge maailm hoidis kuulates hinge kinni, ei olnud ei sipelgas ega ämblik teadlikud sellest, et kõigist Maa elusolendeist olid nemad kosmosesotsioloogia aksioomide sünni ainsad tunnistajad.

      #

      Pisut enne seda seisis Mike Evans kesk pilkast ööpimedust Viimse Kohtupäeva vööris. Vaikne ookean libises mööda nagu voogav satiin taevalaotuse all. Evansile meeldis väga sellistel hetkedel kauge maailmaga suhelda, kuna tekst, mille soofon tema võrkkestale kuvas, nägi öise mere ja öötaeva taustal välja imeilus.

      See on meie kahekümne teine vestlus reaalajas. Meievahelises suhtluses on olnud mõningaid raskusi.

      „Jah, isand. Ma olen aru saanud, et te ei mõista suurt osa meilt saadud viitematerjali inimkonna kohta.“

      Jah. Te olete osad väga selgelt lahti seletanud, kuid me ei suuda mõista tervikut. Midagi on teisiti.

      „Üksainus asi?“

      Jah. Vahel tundub, et teie maailmast on justkui midagi puudu, vahel aga hoopis, et midagi on ülearu, ning me ei saa aru, kas üht või teist.

      „Mis teid segadusse ajab?“

      Me oleme teie dokumendid hoolikalt läbi uurinud ning avastanud, et probleemi mõistmise võti peitub ühes sünonüümide paaris.

      „Sünonüümide?“

      Teie keeltes on palju sünonüüme või sünonüümilähedasi sõnu. Esimeses keeles, mille me teilt saime, hiina keeles, on sõnu, millel on üks ja seesama tähendus, näiteks „külm“ ja „jahe“, „raske“ ja „kaalukas“, „eemal“ ja „kaugel“.

      „Milline sünonüümide paar on tinginud tõrke arusaamises, mida te äsja mainisite?“

      „Mõtlema“ ja „ütlema“. Me saime just äsja oma üllatuseks aru, et need ei olegi sünonüümid.

      „Need pole kaugeltki sünonüümid.“

      Meie arusaama järgi peaksid olema. „Mõtlema“ tähendab mõtteelundite kasutamist vaimse tegevuse sooritamiseks. „Ütlema“ tähendab mõtete sisu edastamist kellelegi teisele. Teie maailmas saavutatakse viimane häälepaelte tekitatud õhuvõngete modulatsiooni abil. Kas need definitsioonid on korrektsed?

      „Jah. Kuid kas see siis ei näita, et „mõtlema“ ja „ütlema“ ei ole sünonüümid?“

      Meie arusaama järgi näitab see, et need on sünonüümid.

      „Kas ma võin korraks selle üle järele mõelda?“

      Hea küll. Me mõlemad peame selle üle järele mõtlema.

      Mõttesse vajunud Evans vahtis kaks minutit tähevalguses voogavaid laineid.

      „Isand, millised on teie kommunikatsioonielundid?“

      Meil pole kommunikatsioonielundeid. Meie ajud kuvavad mõtted välismaailmale nähtavaks ning saavutavad kommunikatsiooni sel moel.

      „Kuvavad mõtted nähtavaks? Kuidas see käib?“

      Meie ajus toimuv mõttetegevus emiteerib elektromagnetlaineid kõigil sagedustel, sealhulgas meile nähtavail sagedustel. Neid on võimalik kuvada üsna pika vahemaa taha.

      „Nii et teie jaoks on mõtlemine seesama mis rääkimine?“

      Sestap ongi need sünonüümid.

      „Ahhaa … Meie puhul see niimoodi ei ole, kuid isegi sellisel juhul ei tohiks see osutuda takistuseks nendest dokumentidest aru saamisel.“

      Tõsi. Mõtlemise ja kommunikatsiooni vallas ei ole meievahelised erinevused väga suured. Meil mõlemal on ajud ning need ajud moodustavad tohutu arvu närviühenduste kaudu intellekti. Ainuke erinevus on see, et meie ajulained on tugevamad ning meiesugused saavad neid otse vastu võtta, mis kõrvaldab vajaduse kommunikatsioonielundite järele. See on ainuke erinevus.

      „Ei. Ma kardan, et oluline erinevus võib siin kaotsi minna. Isand, luba, ma mõtlen selle üle veel korra järele.“

      Hüva.

      Evans lahkus vöörist ja jalutas mööda tekki edasi-tagasi. Öine Vaikne ookean tõusis ja vajus vaikselt sandeki taga. Ta kujutles, et see on mõtlev aju.

      „Isand, ma räägin sulle ühe loo. Et selleks valmis olla, peate te aru saama järgmistest elementidest: hunt, laps, vanaema ja metsamaja.“

      Kõik need elemendid on hõlpsasti mõistetavad, kui välja arvata „vanaema“. Ma tean, et see on inimestevaheline veresugulus ning et tavaliselt tähendab see eakat naist. Tema tegelik staatus lähedase isikuna vajab aga täpsemat selgitust.

      „Isand, see pole oluline. Teil on tarvis teada vaid seda, et tal on lastega lähedane suhe. Tema on üks neist vähestest inimestest, keda lapsed usaldavad.“

      Saan aru.

      „Ma püüan teha lihtsalt. Vanaema pidi välja minema, jättis lapsed koju ning ütles neile, et uks on lukus ja seda ei tohi avada kellelegi peale tema. Teel kohtus vanaema hundiga, kes sõi ta ära, pani tema riided selga ja tegi end välimuselt temasarnaseks. Siis sammus ta maja juurde, läks ukse taha ja ütles lastele: „Ma olen teie vanaema. Ma olen tagasi. Tehke mulle uks lahti.“ Lapsed vaatasid läbi ukseprao, nägid midagi, mis nägi vanaema moodi välja, ja tegid ukse lahti, hunt aga tuli majja sisse ja sõi lapsed ära. Kas te saate sellest loost aru, isand?“

      Mitte kõige vähematki.

      „Siis arvasin ma vist õigesti.“

      Esiteks: hunt tahtis algusest peale majja pääseda ja lapsed ära süüa, eks?

      „Jah.“

      Ta alustas lastega kommunikatsiooni, eks?

      „Jah.“

      See ongi arusaamatu. Oma eesmärkide saavutamiseks poleks ta pidanud lastega suhtlema.

      „Miks?“

      Kas see pole ilmselge? Kui nende vahel oli kommunikatsioon, oleksid lapsed teadnud, et hunt tahab sisse pääseda ja nad ära süüa, ning nad poleks ust avanud.

      Evans oli natuke aega vaid. „Ma mõistan, isand. Ma mõistan.“

      Mida te mõistate? Kas mu jutt pole ilmselge?

      „Teie