Väike üllatus ehk Kuidas Hendrik ja Evert sekeldustesse satuvad. Hendrik Groen

võimalikult kindel ja rahulik, kuid ta hääl murdus suurest ärevusest.

      „Mis toimub? Ega Sabinega midagi juhtunud pole? Kas lapsega on midagi juhtunud?“ Ema silmis oli paanika.

      Isa köhatas kurgu puhtaks. „Seal tagapool on ikka kõik hästi?“

      „Jajaa, muidugi, jah, lihtsalt üks asi vaja lahendada. Kas tuleksite palun kaasa?“ Haldusjuht ei suutnud midagi paremat välja mõelda. Ta otsis meeleheitlikult viisi, kuidas puhtalt välja tulla, kuid ei näinud väljapääsu. Ta sammus abielupaari ees uuesti läbi tõukleva ja tungleva rahvasumma lava küljel asuva trepi juurde, astus vaevaliselt viis astet üles ja juhatas näost valgeks läinud lapsevanemad mööda kolmest abiks olevast emast, kes kardina taga omavahel elavalt vestlesid. Ema ja isa möödudes nende vestlus katkes.

      7

      Kakskümmend minutit varem – Printsess Margrieti kool

      Evert väntas valju krigina saatel läbi märja linna. Hakkas juba hämarduma ja tänaval oli palju rahvast. Ta võttis kurvi paremale, tahtis jälle kiiret sõitu teha, kuulis oma ketikaitse juures tuhmi raksatust – ja vajutas oma jala ootamatult tühjusse. Ta kaldus paremale, põrkas vastu äärekivi, õllepurk veeres tänavale ja palju ei puudunud, et ta oleks kõnniteele sirakile maandunud. „Kurat, seda veel vaja, et kett maha tuleb.“

      „Vaata ikka ette, vanamees,“ ütles üks paks blond daam, kes kandis liiga kitsaid retuuse.

      „Ära pane pahaks, praepeekon,“ lausus Evert sõbralikul toonil. See ajas naise segadusse. Ta polnud kindel, kas oli õigesti kuulnud, kõhkles natuke, näitas kindluse mõttes keskmist sõrme ja astus edasi.

      Evert vaatas oma ratast. Ajast ja arust ketikaitse, kinni roostetanud ja sodi täis. Kusagil selle taga oli hammasrattalt maha tulnud kett. Vastupidiselt oma sisetundele võinuks ta proovida ketikaitse maha saada, keti uuesti paika panna ja siis plastjupid enam-vähem õigesse kohta lükata. Võimalus, et see õnnestub, oli väike. Ja kui ka õnnestuks, siis pole välistatud, et paar tänavat edasi algaks kõik otsast peale. Käed õlised, riided õlised, ainult kiru ja vannu – ning lõpuks peab ikkagi jala edasi astuma. Parem oleks selle päevaga harjuda ja lasta asjadel minna nii, nagu nad lähevad. Ta pani ratta ühe koolimaja aia äärde lukku.

      Kõigele krooniks tundis ta, et peab kohe vetsu saama. Evert vaatas paaniliselt enda ümber ringi. Kooliõu oli rattaid täis, kuid muidu nagu välja surnud. Kindlasti toimus sees mingi üritus. Välisuks seisis kutsuvalt lahti – ja koolides on ju tualett. Ta sisenes koolimaja tühja fuajeesse. Eemalt kostis häälte­suminat. Ta avas hea õnne peale ühe ukse. See viis väikesesse koridori, kus oli neli ust, millest kolmel WC-märk. Ta hingas kergendatult ja sööstis esimesest uksest sisse, rebis jope seljast ning lasi sellel enda ette põrandale kukkuda. Külmast kangete sõrmedega oli raske püksilukku lahti saada. Aeg surus peale. „Kohe teen püksid täis,“ pomises ta.

      Tükk riiet oli luku vahele kinni jäänud ja lukk kiilus keskelt kinni. Paaniliselt kiskus ta jõuga püksid alla ja potsatas viimasel hetkel sügava kergendusohkega väikesele lastepotile. „Oh sa poiss, küll ikka mõjub hästi, kui vahel millestki lahti saad,“ pomises ta paar sekundit hiljem. Kuid rõõm ei kestnud kaua. „Isssver-susssver, mu jope!“ Pott oli nii väike, et ta õieti sinna peale ei mahtunud. Oma ärevuses oli ta enda ees maas oleva jope läbimärjaks soristanud. „Oh õudust, see veel puudus. Kas need jamad täna üldse ei lõpegi?“ Vaikselt vandudes vaatas ta, kas kusagil leidub käterätte või midagi, millega saaks oma jope natuke kuivemaks pühkida.

      Ta ehmus, kui kuulis koridoriust avanemas.

      Evert taipas äkitselt, et kabiini ukse alt on võimalik sisemusse näha. Ta korjas kiiresti oma märja jope üles ja tõstis potil istudes jalad põrandast nii kõrgele, kui sai. Kümne sekundi pärast olid jalad tinarasked, kahekümne sekundi pärast teadis ta, et ei pea enam kolme sekunditki vastu, ja kahekümne kahe sekundi pärast kuulis ta ust sulgumas. Kergendustundega laskis ta oma kõhnad valged jalad põrandale.

      Kuid mida nüüd jopega teha? Ettevaatlikult piilus ta vetsukabiini ukse vahelt välja. Tema suu vajus ammuli: seal seisis lapsevanker, vankris magas beebi ja üle vankri käepideme rippus pikk kreemikas toonis vihmajope.

      8

      Kell 16.40 – Printsess Margrieti kool

      Harry van Staveren, haldusjuht suure algustähega, astus näost tuhkhalliks muutunud vanemate ees direktori kabinetti. Ta sulges hoolikalt ukse.

      „Võtke palun istet, kas sooviksite äkki tassikest kohvi?“

      „Ei, ma tahan kõigepealt teada, mis lahti on,“ vastas isa.

      Harry kõhkles, neelatas korra, laskis silmadel ringi käia ja pobises: „Teie ... ee, teie laps on kadunud.“

      „Mis te sellega mõtlete?“ küsis isa juhmi näoga.

      Ema tõmbus veel väiksemaks ja valgemaks, kui ta juba niigi oli, ning hakkas nuttu tihkuma. „Kuidas see on võimalik, kadunud?“

      „Jah, kuidas saab meie tütar kaduma minna? Kas keegi siis tema järele ei vaadanud?“

      „Ikka-ikka, kogu aeg oli keegi tema juures, ainult ee ... hästi korraks vist mitte, ee ... võib-olla.“ Harryl ei tulnud midagi paremat pähe. „Ja me leiame teie lapsukese kindlasti kohe varsti üles. Ta ei saa väga kaugel olla, arvan ma. Kas soovite vahepeal tassi kohvi?“

      Ema suutis veel ainult nuuksuda. Isa silmist paistis paanika. „Kus teda viimati nähti?“ hüüatas ta. „Kes teda viimati nägi?“

      „Selle peame veel välja selgitama.“ Harryl voolas higi ojadena. „Ma lähen nüüd küsin, kas vahepeal on midagi selgunud. Oodake teie siin.“ Ja ringi vaatamata lipsas ta kabineti uksest välja, otsides kedagi või midagi, mille taha saaks peitu pugeda.

      Vanemad jäid hetkeks liikumatuks. Siis aga tormas isa haldus­juhile järele, tema kannul nuttev ema, kes pisarate tõttu ei märganud kinnilangevat ust ning sai sellega otse vastu nägu. Ta vankus. Tema mees kuulis mütsu, pööras ringi, kõhkles, tahtis esialgu edasi joosta, kuid pöördus siiski uuesti, võttis naisel käest kinni ja tahtis oma teed jätkata – kuid haldusjuht oli selleks ajaks silmist kadunud.

      „Kus ta nüüd jäi?“ Paanikas inimesed klammerduvad kõige külge, mis parasjagu käepärast, ning antud juhul oli see haldus­juht. Kuna aga too oli nüüd minema pääsenud, läksid nad veel rohkem närvi.

      „Eest ära ... vabandust ... palun laske läbi ... vabandust ... eest ära.“ Oma vapral moel rajasid nad endile inimeste ja spordi­riistade vahel teed. Ühel naisel läks seetõttu kuuma kohvi peokleidi peale. „Assa lipakas! Vaata ometi ette, inimene!“ Inimeste tsiviliseerituse tase on tihtipeale madal. Liiga madal, kui kleidile läigatab kuum kohv. Lapse ema ei märganud aga midagi ja koperdas oma mehele järele. Too oli jõudnud ühte koridori ning nägi natuke eemal uut õlekõrt. Mappe, karpe ja paberipakke täis topitud väikese ruumi akna taga seisis direktriss ja sõimas parajasti mingil mehel nägu täis. Mürakas mees nagu muiste, nägu peas nagu peksasaanud kutsikal. Läbi suletud ukse oli kuulda direktrissi sõnavalingut: „Sa igavene lontrus, sa jätad vankri järelevalveta tualettide juurde, nii ei tee ka viimane juhmakas! Millal see oli, millal sa viimati järele vaatasid, millal sa last nägid? Vasta mulle, mees!“

      Nimetatud lontrus kogeles: „Noh, ee ... veerand tun... tunnikest tagasi ... või nii ... võib-olla kakskümmend minutit.“ Valged süljeniidid rippusid ta suunurkadest alla. Higipiisad veeresid üle paksude põskede ja silmad punnitasid pealuust välja. Jäi mulje, et parema meelega pistaks ta kõige oma saja seitsmeteistkümne kiloga läbi kanalisatsioonitorude plehku. „Harry käskis mul ära tulla, et vahepeal limonaadi välja valada.“

      „Kui mina ütlen, et sa pead kuskil valv...“ Direktriss katkestas oma lause, kui nägi läbi akna lapse vanemaid liginemas. Hetkeks kõhkles ta, kuid tegi siis sõbraliku näo pähe ja avas ruumi ukse.

      „Tulge