Väike üllatus ehk Kuidas Hendrik ja Evert sekeldustesse satuvad. Hendrik Groen

ning peagi sai ta läbimärjaks.

      4

      Kell 16.35 – Printsess Margrieti kool

      Valitses suur segadus. Lapsevanemad püüdsid endale kulisside poole teed rajada, samal ajal kui koolijuhataja loosimüüjaid vastassuunas saali surus. Vanaisad, vanaemad ja väikelapsed tunglesid spetsiaalselt selleks puhuks kokku klopsitud joogileti poole. Limonaadi-, kakao-, tee- ja kohvijagajad polnud enneaegse pausiga arvestanud ning püüdsid nüüd plasttopsid nii kiiresti täis saada, et osa sisust maha läigatas. Kohvi ja limonaadi nirises laualt põrandale.

      Õpetajad tegid abituid katseid luua mingitki korda, misläbi kaos veelgi suurenes. Kooli haldusjuht jäi olukorra keerukusest hoolimata kindlameelselt jälgima, et lapsed koolis nätsu ei näriks.

      Võimla polnud teatrisaaliks just kõige sobivam. Mõned vabatahtlikult oma abi pakkunud isad olid kõrgete akende katmiseks üles riputanud roosa krepppaberi, mis ei tekitanud niivõrd jõulutunnet, kuivõrd muljet, et võimlast on saanud suur bordell, kuigi bordellides pole tavaliselt varbseina, rõngaid ega sada viitkümmet klapptooli. Punasest ja valgest paberist volditud jõulukellukesed pidid koos suhteliselt kidura jõulupuuga garanteerima „ainulaadse atmosfääri, mis kuulub valguse peo juurde“. Suurema puu soetamisest oli kooli haldusjuht resoluutselt keeldunud: „Kes kõik need okkad kokku koristab? Ja pealegi pole mul ka piisavalt küünlaid.“ Nii hoidis ta koolile jälle paraja portsu raha kokku.

      Kitsi mees, see Harry van Staveren, haldusjuht suure tähega. Tal oli spetsiaalne varustaja, kellelt ta säilimisaja ületanud mandliküpsiseid tellis. See, et iga tassi tee kohta võiks käia eraldi teekotike, ei läinud Harry juures läbi. Koolipuhvet oli tema valitseda ja iga senti veeretas ta peos, nagu oleks see tal viimane. Esmaabikarbi haldajana lõikas ta isegi plaastrid nii kitsaks, et õpilase marraskil nahk jäi serva alt välja paistma. „Kes piskust lugu ei pea, see polegi enamat väärt,“ silmakirjatses ta, kui keegi julges natuke kriitikat avaldada. Seejuures oli ta laisk nagu lõvi Artise loomaaias. Kakskümmend kolm aastat tagasi oli keegi temaga eksikombel tähtajatu töölepingu sõlminud. „Niisiis,“ ütles Harry, „sellel peab küll nupp kõvasti nokkima, kes mind enne pensioni kohalt tahab kangutada.“

      Haldusjuht seisis lavale viiva trepi kõrval, direktriss trepi peal.

      „Juhtunud on midagi kohutavat. See on äh ... see on ... kohutav, košmaarne, kõik läheb täiesti metsa,“ kogeles ta. Silma­nähtavalt polnud direktriss enam päris tema ise. Tavaliselt ei ütleks ta kunagi, et kõik on metsa läinud, vaid pigem, et asjalood on kulgenud natuke teisiti, kui eeldatud.

      Kuule, ütle ometi, mis lahti on, mõtles haldusjuht endamisi.

      „Rahu, Hetty, räägi kõigepealt, mis juhtus, siis ma leian võib-olla kellegi, kes probleemi ära lahendab.“

      Direktriss hingas sügavalt sisse. „Harry, jeesuslaps on kadunud.“

      5

      Kell 16.50 – Hendriku korter

      Kellele: jalgpalliklubi AFC Ajax juhatus

      Austatud härrad,

      ajalehe Het Parool laupäevasest väljaandest jõudis minuni teave Ajaxi juhatuse ettepanekust kehtestada kogu Arena staadionil alkoholikeeld, põhjuseks vahejuhtumid purjus fännidega pärast 17. novembril toimunud kohtumist Ajaxi ja FC Utrechti vahel.

      Teie juhatus kavatseb viiskümmend tuhat inimest kuivale jätta, sest turvameestel koos politseiga pole juba aastaid õnnestunud vaos hoida sadakonda agressiivset marodööri, kellest enamik on nii nime- kui ka nägupidi tuttav ja arvukatel videoülesvõtetel selgesti nähtav.

      Minu küsimused:

      1. Kas plaanitav alkoholikeeld hakkab kehtima ka juhatuse kabinetis ja staadioni VIP-alal?

      2. Kas Te jagate minuga arvamust, et need härrased, kes staadione lõhuvad, raudvarbasid loobivad ja inimesi sodiks peksavad, ei pruugi teie alkoholikeelust väljagi teha?

      3. Kuidas Te suhtute sellesse, kui omavalitsus otsustaks põhjusel, et Teie tänavas oli üks auto valesti pargitud, kehtestada täieliku parkimiskeelu kogu kvartalis?

      Veel ettepanekuid juhtkondlikuks madallennuks:

      1. Vanaprouadele, väikelastele ja noortele tüdrukutele võiks kehtestada üldise tänavakeelu, et seeläbi igaveseks ajaks lahti saada taskuvarastest, pedofiilidest ja sarivägistajatest.

      2. Kuna otse minu kortermaja ukse ees on hiigelsuur koera­julk, tundub mulle üleriigiline koertega väljaskäimise keeld päris mõistlik mõte. Edaspidi tohiks koertega väljas käia ainult majas sees.

      Soovin Teile tarkust, palju tarkust, härrased Ajaxi juhatusest, sest sellest jääb Teil puudu.

      Annan ühtlasi teada, et antud kiri on avaliku kirjana saadetud ka ajalehe Het Parool toimetusse.

      Lugupidamisega

      H.W. Groen

      Nii, selle kirja võib teele panna. Olen taas ühiskondliku vastutuse võtnud. Täna oli see ülesanne päris meeldiv.

      „Kuhu see Evert nüüd siis jääb?“ imestasin endamisi. „Ja kas ma ikka panin napsi külma?“

      6

      Kell 16.35 – Printsess Margrieti kool

      „Jeesuslaps on kadunud. Igalt poolt on juba otsitud. Kadunud. Ma ei saa ju ilma jeesuslapseta jõulunäidendit lavale lasta? Lõpuks ometigi sai näidendisse organiseeritud ehtne imik, ja nüüd – palun väga – selline pauk.“

      „Kas me ei võiks seniks nukku kasutada?“ pakkus Harry.

      „Vanemad istuvad saalis, nii et see ei lähe, nad saavad kohe aru. Sina pead neile ütlema, selle lapse vanematele. Issand, nad juba vahivad meid. Ära vaata kohe vastu, idioot!“

      Harry sai ehmatusest peaaegu rabanduse. „Miks mina? Mina ei tunne neid inimesi. Nad on Estri sõbrad. Kas tema ei võiks neile öelda? Lähen otsin ta üles.“

      „Võid otsima jäädagi, sest Ester puhkab Veluwe metsades,“ turtsatas Hetty.

      Harry tundis end järjest kõhedamalt. „Jah, aga sina oskad sääraseid asju alati palju paremini ja minul on vaja siin olukord kontrolli all hoida.“

      „Harry, mul on niigi tegemist küll.“

      „Millega siis?“

      „Eks ikka selle ja teisega.“

      „Mis selle ja teisega?“

      „Kuule, Harry, sa kas lähed räägid kohe praegu lapse vanematega või lähen mina ja räägin sinu kohta siin ja seal seda ja teist.“

      Mees kattus higiga. „Ma kutsun nad korraks tahapoole.“

      „Jah, sa kutsud nad korraks tahapoole ja räägid neile, et oleme last juba igalt poolt otsinud, aga meil pole vähimatki aimu, kuhu nende pojakene võis jääda. Või oli see jeesuslaps tüdruk? Igatahes on ta kadunud.“

      „Kõigi kuuldes ütlen neile?“

      „Ei, muidugi mitte, vii nad minu kabinetti.“

      „Ja kus last viimati nähti?“

      „Koridoris tualettruumide juures. Seal oli hea rahulik ja lapsevanker oli kõige vähem jalus. Minu meelest ütlesid sa ise Geertile, et vankrit peaks niikaua seal hoidma. Mina helistan nüüd vahepeal politseisse.“ Ning ta kadus kardinate vahele.

      Harry rajas endale läbi inimsumma teed silmatorkamatu abielupaari poole, kes oli neid saali keskelt kogu aeg pinevalt jälginud. Naine oli teinud asjatu katse natuke pidulikum välja näha: pruun kleit prossiga, selle all argipäevakingad