Väike üllatus ehk Kuidas Hendrik ja Evert sekeldustesse satuvad. Hendrik Groen

      Originaal:

      Hendrik Groen

      Een kleine verrassing

      Of hoe Hendrik en Evert zich in de nesten werken

      Meulenhoff

      Amsterdam 2019

      Toimetanud Marju Lina

      Kaane kujundanud Piret Tuur

      Tõlke väljaandmist on rahaliselt toetanud Hollandi Kirjandusfond

      This publication has been made possible with financial support from the Dutch Foundation for Literature

      Copyright © 2019 Peter de Smet and Meulenhoff

      Boekerij bv, Amsterdam

      Published by special arrangement with Meulenhoff Boekerij bv in conjunction with their duly appointed agent 2 Seas Literary Agency and co-agent Livia Stoia Literary Agency

      Autoriõigus tõlkele: Kaari Antzon ja OÜ Eesti Raamat, 2020

      ISBN 978-9916-12-063-7

      ISBN 978-9916-12-064-4 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

Teisipäev, 21. detsember 2004

      1

      Kell 16.30 – Printsess Margrieti kool

      „Pagan küll, kuhu inglid jäid ...“

      Naise nägu tõmbus pingule. Naeratus oli jäik nagu kivisse raiutud. Kaks last jõllitas talle otsa. Vaid punased laigud ta kaelal andsid aimu, et Hetty Schutter, kooli direktriss ja osalise koormusega kaheksanda rühma õpetaja, oli ärritunud.

      Laval seisis seitse silmanähtavalt kimbatusse sattunud väikest karjast. Kohas, kust äsja pidi tiibadega vehkides lavale ilmuma parv inglikesi, oli nüüd üks lapsevanem ja tegi aru­saamatuid grimasse. Karjased vahtisid teda, silmad pärani peas. Naine kadus uuesti kardinate vahele. Mõnda aega ei toimunud midagi.

      Üks karjane tundis sügelust ja hakkas end vana tolmuse karjase­rüü alt ägedalt kratsima. Teine lehvitas käega oma vanaemale. Kolmas hõõrus kõhnu põlvi vastamisi, sest tal oli ärevusest pissihäda tulnud. Kardina taga oli kuulda midagi maha kukkumas. Seejärel valitses taas vaikus.

      Publik muutus rahutuks. Emad-isad püüdsid saalis vaikust säilitada, kuid õdede-vendade vahel tekkis siiski nägelusi. Vanemad ähvardasid füüsiliste kasvatusmeetmetega. Kaks tooliklappi kolksatas üles.

      Lava küljeseina katvad kardinad liikusid. Nende taga püüdis keegi leida pääsu lavale. Pääs asus aga kolm meetrit kaugemal, seal, kustkaudu olid inglid pidanud äsja lavale lendlema. Kardinate taga kohmerdaja juhindus ilmselt rohkem oma närvidest kui tervest mõistusest, sest isegi kobakäpp Willempie oleks suutnud poole kiiremini lava teises küljes nähtavale ilmuda.

      See oli direktriss.

      „Ee ... daamid ja härrad, lapsed ... teatud asjaolude tõttu tekkis jõulunäidendis väike takistus, mida me pole veel jõudnud kõrvaldada, ning seepärast jätkame nüüd ...“

      Tema selja taga puhkes üks karjane valjusti nutma.

      „... esialgu oma jõululoteriiga, mille ...“

      Nuttev karjane oli oma kostüümi täis pissinud. Pikkamööda ilmus sellele suur tume plekk.

      „... tulu läheb koolile uue projektori ostmiseks.“

      Kõneleja sisistas kõrvalsuunas, et õpilase ema võiks oma märja karjasega midagi ette võtta, ning jätkas:

      „Iga loos maksab üks euro ja suurepärased võidud on välja pannud ...“

      Küljelt tõusis lavale üks ähmi täis ema, kes haaras algul kaasa vale lapse, seejärel läks aga õige lapsega valele poole, nimelt ukse suunas, mis polnudki uks, vaid operetiseltsi dekoratsioon.

      „... meie kooli lapsevanemad, sõbrad ja varustajad, mille eest oleme südamest tänulikud. Loosimüüjad hakkavad ringi käima vaheajal. Ja ee ...“ ta heitis veel kiiresti pilgu üle õla, „ja vaheaeg algab nüüd.“

      Higi pärlendas ta laubal. Ta pööras ringi ja juhtis lavale jäänud karjased dekoratsioonide vahelt, mis pidid kujutama avatud maastikku, kulisside taha. Seal olid naiste rööbaspuu, kapp hüppelaudadega ning mõned kostümeeritud lapsed, abiks olevad lapsevanemad, puust härg ja eesel ning Maarja ja Joosep. Tunda oli pissihaisu.

      2

      Samal ajal – Hendriku korter

      „Evert võib iga hetk kohale jõuda, kulla Bas,“ ütlesin Basile, kes aknalaual nurgas magas. Bas on vana paks kõuts, kes liigutab vaevu vaid üht kõrva, kui temaga räägin, näitamaks, et on veel elus. Rohkem ta liigutama ei soostu. Ainult sõna „küpsis“ kuuldes ajab ta end jalule ja ootab, pea viltu, kuni küpsise kätte saab. Bas on ilmselt ainuke kass Hollandis, kes iga nädal pool kilo HEMA poe võiküpsiseid nahka paneb. Normaalsed kassid küpsiseid ei söö.

      Bas liigub vähe, kuid haiseb seda rohkem. See tuleneb ilmselt tema dieedist. Olen ainuke, keda hais ei häiri.

      „Naudi veel natuke sooja, paksmagu, sest kui Evert kohale jõuab, siis pead rõdule minema.“

      Rõõmustasin juba ette oma vana hea sõbra Everti tuleku üle. Suure suu ja kuldse südamega mees. Ikka leiab ta midagi, mille kallal iriseda ja mille üle naerda. Meil on kord nädalas tavaks ülevaatlik programm: väike naps, pähklid, tükk juustu, viilakas vorsti, suutäis süüa, partii malet, tass kohvi, veel viimane naps ja seejärel täie rahuldustundega taas hüvastijätt.

      3

      Pool tundi varem Albert Heijni supermarketis

      Üks vanamees sõitis oma ostukäruga Evertile kolmandat korda vastu jalgu. Türgi naine, kelle järjekord kassasabas oli kätte jõudnud, polnud oma türgi ube ära kaalunud.

      „Aru ei saama.“

      „Köögiviljade osakond, kassa 4.“

      Üks jonniv laps lasi end oma ema käe otsas rippu, mistõttu tollel purk õunamoosi põrandale katki kukkus.

      „Kas ma tohiksin korra laenata teie boonuskaarti, minu oma jäi teise tasku jakki ... äh ... teise jaki taskusse,“ küsis Everti ees järjekorras seisev naine. Evert ulatas talle naeratuse saatel oma boonuskaardi.

      „Pistke see pärast õige ... Ah, olgu, jätke endale,“ ärritus ta.

      Evertil ei vedanud. Hendrik oli unustanud pähkleid osta ning talle helistanud, paludes tal teel mõnest poest läbi astuda, sest ilma pähkliteta poleks maleõhtu päris see. Omal algatusel pani Evert korvi ka kaks purki õlut, sest tema meelest oli ainult pakk pähkleid korvis liiga nukker vaatepilt.

      Ning nüüd seisis ta nende tobedate pähklite pärast juba veerand tundi kassasabas. Nii kui õnn natuke pöördub, tuleb Evertil janu peale. Kohe pärast arveldamist plõksas ta ühe purgi lahti, ütles jahmunud kassapidajale proosit, võttis lonksu ja tormas välja. Seal võttis ta oma rattal luku maha, rüüpas veel kord ja istus sadulasse. Õlu oli leige.

      Ratta seljas õlut joovaid inimesi ei kohta just tihti. Tõe­näoliselt on see ka keelatud. Ehk sellepärast, et siis ei saa käega stopp-märki näidata, mõtiskles Evert. Huvitav, kas Hollandis on keegi stopp-märgi näitamata jätmise eest trahvi saanud. Evert oli rohkem kui kuuskümmend aastat tagasi algkoolis õppinud, et parem käsi tuleb kõrvale välja sirutada ja sellega üles-alla vehkida nagu vigastatud tiivaga lind.

      „Aga mis siis, kui rattal on ainult käsipidurid?“ torises ta omaette. „Kas selle tobeda stopp-märgi pärast ei saa siis isegi korralikult