Elutee. Richard Roht

mitte surnuna.

      Nad moodustasid kohe kobarad kirikaia müüri ja vankrite ümber, kõik need mehed ja naised, tulevased selle ümbruse „elanikud”. Igaüks vaatas selles tuttavas kohas ringi kindla teadmisega, et ta on siin nagu oma kodus ja saab siin kord alaliselt viibima. Päriselt! Ent kõigil oli sellest nagu soe ja armas tundmus rinde all selle koha vastu! Rohkemgi! See oli püha, ilus, kaunis, kuigi vahest ehk veidi kurb koht.

      Vanad tudikesed, keppide najal, vaatasid teraselt ringi. Jah, jah, peagi! Mis seal enam! Võib-olla juba mõne päeva pärast! Ja nad otsisid pilguga omasuguseid ja vaatlesid neid kui sõpru. Saadi kokku tuttavaga ja küsitleti tervise asju.

      „Murrab, murrab kontides — oh, kuidas murrab! Ja süda on nõrk!”

      „Mul jälle torkab külje sees! Kui kõnnid või istud, siis pole midagi. Aga kui lamad — oi, siis kui pureb! Ja öösi ei lase, ei lase magada!”

      „Jah, jah, nii ta on! Mis sa tahad teha! Käisin toona tohtri pool — vaatas, kuulas ja ütles: vanaks oled jäänud, veri on vana!”

      „Nii ta on. Mis sa enam teed!”

      Aga siis siirdusid ikkagi jutukesed põldudele, ilmastikule, vihmale. Et kuidas teie pool rukis on, kuidas heinalootusega lugu, kas põud annab väga tunda.

      Elu oli siiski kangem kui surm — isegi tudide hinges.

      Peremehed aga lausa vaidlesid vankrite ümber, naersid, naljatasid — need 50−60-aastased tüsedad mehed. Salakesi võeti „muskukene” taskust ja lasti ringi käia, kringlit murti peale.

      „Ah sina ütled, et tänavu kõrgsoo heina ei annagi?! Ära tule tolle jutuga: vaat, lähme minu Käoniidule, kaeme seal, kuidas õige asjad on! Ma võtan sealt tänavu kõvema saagi kui kunagi varem!”

      „Too võib olla! Aga Käoniit — kas too mõni soo?! Ma tean küll Käoniitu — ma olen sealt mitu korda mööda sõitnud — see ju lausa maisamaa niit! Kas too mõni soo?!”

      Ja teises kohas:

      „Ega hipski külimine ristikheina veel suureks tee. Tühi jutt! Hipski pole midagi väärt. Aga võta luujahu, viska seda mõni peotäis — vaata, lugu kohe teine!”

      Naised aga olid tsägarikus koos:

      „Tõhuju, tõhuju, mis jutt no too on! Kunas olen mina talle säärast asja ütelnud?! Minu suustki pole sääraseid sõnu tulnud, jumal karistagu mind, kui see nii ei ole! Jah! Aga vaata, mis Leenu mulle ise ütles, ise oma suuga, kui saime kevadel kokku Ritsiku laadal!”

      Ja nii edasi…

      Elu oli kangem kui surm!

      Ja nüüd olid tulnud need ilusamad minutid sellest pühapäevasest kirikusõidust. Neid kasutati ahnelt, täite sõõmudega. Kauaks ju ei kõlvanud niiviisi jääda — laata pidama kiriku ümber! Ruttu tuli ajada magusad jutukesed. Ja nad pidid siis ka olema nii magusad või kibedad, et jätkus mitmeks ajaks — seni, kui tuldi jälle siia.

      Noorrahvas seisis salkades veidi kaugemal, pärnade all, poodide ligiduses.

      Siin polnud suuri jutte. Siin hikitati tasakesi, piiluti salakesi ringi ja jalutati edasi-tagasi. Tüdrukud eraldi, poisid eraldi. Harva, kui mõni poiss julges lausa juurde karata ja juttu puhuma asuda. See oli tragi poiss. Mõnele tüdrukule sihukene meeldis, aga suuremale jaole mitte sugugi. Rohkem lugu peeti säärastest, kes niisama — vaatasid eemalt, salakesi uurides. Ja kui mõni säärane, olles kiriku juures eemalt välja uurinud, kes ja mis keegi oli, ilmus hiljem kuljuste kõrinal tallu — see oli õige mees! Kuid ka tüdrukud ise piilusid agarasti, kuigi väga salakesi, ja nägid mõndagi ja pidasid mõndagi meeles. Et siis pärast kodus rääkida oleks:

      „Vaat Nõruoru Jaan… Seisis puu all, sirge kui mõni kroonumees… Uued kalossid jalas, must pukskist ülikond seljas…”

      „Ui, Jaan on must!” vaieldi. „Must kui tukk! Mustad vurrud ja juuksed kui mustlasel! Ei mina säärast taha!”

      Aga mis läks see ühele korda, et teine säärast ei tahtnud! Uks ei tahtnud, teine aga tahtis väga!

      Nii oli noortelgi sest kirikuskäimisest oma rõõm ja ilu. —

      Liisu ja Sannä läksid surnuaia poole. Nüüd võis selgesti näha, millised nad olid: emal must seelik ja must kuhti seljas, must rätik peas, käsivarrel kirju suurrätt; pojal aga hall villane vammus ja sinised takused püksid, jalas pastlad kirjude sukkadega, peas kirju, nokaga müts, mis ostetud Ritsiku laadalt. Ema pikk, kõhn, pojake lühike veel, pisike punnike, silmad hallikassinised, juuksed peaaegu valged. Kuid peaaegu valged olid ka ema juuksed, heledad, niipalju kui neid musta rätiku alt näha võis; ta nägu oli väljas veelgi kahvatum kui kirikus — piklik, kõhn nägu suurte hallikassiniste silmadega.

      Nii läksid nad kahekesi üle silla surnuaia poole, lapse käsi ema pihus, ja kirikukella hele tilin saatis neid.

      Poisi nägu oli siiski veidi rohkem päevitunud kui emal. Heledad juuksed ta pruunika näo ümber olid liiga pikaks kasvanud ja vaatasid metsikult mütsiservade alt välja.

      Poiss silmitses huviga ümbrust, kuigi ema oli nii kurb. Laps oli ju laps. Aeg-ajalt heitis ta uurivaid pilke üles ema näo poole ja näis emale südamest kaasa tundvat, aga oma, isiklikku valu ja muret tal veel ei olnud. Ta oli ju kõigest 6−7-aastane veel.

      „Vaata, ema, kalad!” hüüdis ta sillast üle sammudes, silmates all jõekeses vilkaid kalapoegi.

      Ema heitis alla ükskõikse pilgu.

      „Jah,” ütles ta vaid, tõmmates poissi kättpidi edasi.

      Aga poissi huvitas see asi väga. Ta nägi ju nii harva kalu. Neil kodus polnud ligidal jõge ega järve, päris ligidal. Veidi kaugemal ju oli, aga sinna Sannät veel üksi ei lastud. Teistega, täisealistega, vaid paar korda suve jooksul sai seal käia.

      Ta heitis veel pilgu üle õla tagasi silla poole: teda, noorukest, tõmbas noor elu, hoolimata ema murest.

      Ja ta silmad käisid teraselt ringi — hallikassinised terased lapsesilmad, vaadeldes jõe ümbrust, õpetaja maja, surnuaia müüri ja tõustes üles isegi taeva poole, et näha, kuidas seal üle kõige selle pildi sõudsid pilved, nüüd lõuna ajal juba suured, mitte enam valged, vaid helehallid.

      Surnuaialgi oli rahvast. Siin istusid vanad mutikesed pingikestel haudade juures ja pühkisid silmi. Siinseal oli neid mitugi koos, nad rääkisid tasa, vaikselt, madala kaebliku häälega ja ohkasid aeg-ajalt sügavasti.

      Polnud need jutud vaid kadunukestest. Ei, siin räägiti veel ka elavatest. Heideti neile ette üht kui teist, arvustati nende elukombeid, nende käitumist siin ning seal — ja ohati raskesti.

      „Näe, Tohu Mari… jumal olgu talle armuline! Omal mehekene alles hauas soe, aga juba…! Nägin teist toona Alajõe laadal… Punast kirja siidrätik peas ja helehall undruk seljas… kõrval see va Kulbi Jüri — rätsep või mis ta on… Oh sa armas jumal küll!”

      „Jüri nüüd mõni rätsep… see niisama va igavene lakkekrants… Kust viina saab, sinna läheb ja seal ta siis seni lakub, kui viin otsa saab. See ka mõni mees! Või siis Mari säärasega… Sa taevane jumal! Ja oli ometi omal ilus, kena mees…”

      „Jah, ära võeti… Nii nad kõik lähevad… Oli noor ja tugev mees… Ära võeti… Ja nüüd Mari… Oh sa armas jumal küll!”

      Siin-seal põlvitas mõni emakene oma lapse haua juures, siin-seal mõni mees oma naise, kadunukese kalmu juures. Ja siin-seal istus kogu perekond ühes omastega pingil värske haua kõrval, kus puhkas keegi, kes lahkunud…

      Liisu läks oma mehe hauale, mis asetses madalas kolkas, risu ja rämpsu keskel, kuhu veel polnud ulatunud surnuaia korrashoidmise õige sundus. Siia, padrikusse, viskas igaüks midagi omakse haua juurest, ja keegi ei koristanud seda. Siin oli hauaalune maapind odav, siit võis seda saada ka verivaene inimene. Ja kuigi õpetaja mõnikord pühapäeviti kirikus manitses, et ei tohi