Elutee. Richard Roht

keha! Otsas oli kõik õnn, otsas kõik elu ilu!

      Viina vaate lattu paigutades olid teised mehed Toomale kogemata suure aami peale lasknud veereda: polnud jaksu meestel aami enam kinni hoida, kui see planku mööda alla keldrisse veeres — ja keldris oli Toomas. Ka olid mehed arvamisel, et kelder on suur, küllap Toomas hüppab vaadi eest kõrvale — ja kisendasid Toomale alla: „Hoia alt!”

      Kuid see oli saatus!

      Yaat tuli keldrisse kui hiigla suurtükikuul. Toomas, kes laoteenijaga all oli, hüppas küll omateada kõrvale, aga aega oli vähe kaalumiseks, kus see õige koht. Laotööline jäi terveks, kuid Tooma lõi vaat vastu seina, pigistas ta puruks kui leivakaku!

      See oli issanda saatus, jumala tahtmine!

      Jäi Liisu üksi kahe lapsega. Seda leina ja valu, mis ta tundis, seda ei jõudnud keegi üles arvata! Ja polnud see lein ja valu temas kunagi vähemaks jäänud. Ja istudes kirikupingil, kuulatades õpetaja kaugeid sõnu, veerevad jälle uued pisarad üle ta kõhna näo alla — musta rätiku servadesse.

      Tulid rasked ajad Liisule. Liiga suur õnn sai Liisule osaks abielludes, liiga hästi ta elas, liiga hea, tugev ja ilus oli ta mees! Seda õnne tuli lunastada. Sest vilets vaene inimene ei tohi olla õnnelik!

      Nii mõtles Liisu mõnikord, trotslikult. Ja see oli ta ainus vilets trots!

      Muidu aga — tuli alistuda elule ja rasketele aegadele, tuli elada vaeste orbudega kurba lese-elu.

      Poollollakas vend Johannes, keda kutsuti Jossiks, tuli isa poolt saadetuna Liisule abiks, et kohta edasi pidada. Sest kuhu sa muidu lähed! Inventar oli olemas, hea inventar, kadunukese enese muretsetud. Kaks lehma oli, lambaid oli, seapõrsad olid, hobune, majakraam. Jõukalt elati ju, võrreldes teiste kantnikkudega. Kuidas sa müüd kõik selle maha ja hakkad popsiks kahe väikese lapsega? See rahakopikas, mis sa asjadest saad, on varsti läbi — ja siis… teadagi, milline see üksiku naise popsielu on — lastega pealegi.

      Tuli siis Joss abiks. Isa, vana Samuel, oleks ise tulnud, aga ta oli juba väga jõuetuks jäänud. Ei suutnud enam. Moonakohta, Peramõisa, jäi pidama teine vend Aleksander. Ja vanem õde ka veel, Alvi. Ema oli surnud.

      Joss võttis peremehe kohused Hädistel enda kätte. Aga mis oli Joss — kadunukesega võrreldes pealegi!

      Jossil olid silmad viltu peas — üks vaatas ühele, teine teisele poole — ja kuidagi valged olid tal need silmad veel. Ja Joss ise tikkus kogu aja kuidagi nii imelikult naeratama, paljastades ilma põhjuseta oma hambaid, tehes ise sealjuures häält: „Hõõ!”

      Ses suhtes oli Joss veidi õudnegi — lastele, alguses. Kuid aja jooksul harjuti temaga. Ent mis tugi Jossist ka oli! Ta oli kehv töömees nii taibult kui ka jõult. Taibult oskas ta küll teistele kõik järele teha, mis vaja, aga kas see siis kedagi edasi viib, kui tehakse vaid hädavajalist ja ei osata ise midagi kavatseda, omamoodi läbi viia! Ja jõunatuke oli ka Jossil väikene — mis sa sihukeselt nõuadki, virilakeselt!

      Juba esimesel aastal hakkasid asjad halvasti minema. Mõisale ei suudetud kõiki töid korralikult ära teha ja omad põllulapid ei andnud ka enam seda, mis varem. Rääkimata kõigist muist talitusist ja õiendusist, mis ka, kui nad korras, elule palju tuge annavad.

      Mõisast tuli ähvardusi, et kui töid korralikult ei tehta, võetakse koht ära.

      Tuli Liisul end pingutada, tuli võtta popsinaisigi külast abiks. Aga kust sa selle kulu tasud! Ja Liisu hakkas jälle tundma valu rinnus, nagu varases lapsepõlves. See valu aina suurenes, kui tegid palju tööd. Aga kui hoidusid tööst, siis oli kergem.

      Ent kuidas sa sellises elus tööst hoidud!

      Lisaks kõigele — Joss armastas viina! Ta oli sellest kunagi maigu suhu saanud ja leidnud, et see oli väga hea! Mõnus oli tal olla, viin peas! Maailm muutus siis veelgi veidramaks kui muidu — oli lausa veidruste ja imede segu! Ja Joss vehkis kätega, pilgutas kavalalt oma kõõrdivaatavaid silmi ja tegi: „Hõõ! Hõõ!” Ja naeris sekka pikalt — ei keegi teadnud, mida.

      Liisu hoidus venna kätte raha andmast. Aga aeg-ajalt polnud teisiti võimalik, polnud võimalik hoida poisi kätte raha sattumast. Ta oli ju siiski mees! Tuli ühtteist õiendada, üht-teist müüa, osta — kuhu sa ise alati ikka kodust saad!

      Ent Joss, niipea kui raha käes, ostis kohe viina. Väga palju ta ei joonud ja väga hulluks ka ei läinud, aga asjad ajas sandisti, laskis mõnikord end tüssatagi ja jättis mõnikord asja üldse ajamata. Ja kui talle etteheiteid tegid, siis vaid naeris:

      „Hõõ! Hõõ! Hõhõhõõ!”

      Ja pilgutas kavalasti oma kõveraid silmi.

      Häda oli selle eluga igapidi, oh kuis häda!

      Viljad ikaldasid ka teisel aastal — ja nüüd, kolmandal, on nad ka viletsasti üles tulnud ja umbrohtu täis. Hein jäi vihma kätte; ei saadud õigel ajal üles; põhku sai vähe; loomad jäid kõhnaks ja nigelaks; hobune on nii lahjaks muutunud, et püsib vaevalt jalul ja kõnnib kui unes. Rahakopikat enam kustki saada ei ole, söögigagi on kibe käes, sest rukis ja oder ikaldasid samuti kui kaer ja lina.

      Ent mõisast nõutakse: olgu kõik õigel ajal tasutud, muidu lendad välja! Ja valu rinnus, raske töö pärast, aina kasvab ja kasvab!

      Nii on see elukene nüüd läinud — pärast kadunukese surma.

      Ja uued ning uued pisarad jooksid üle naise näo.

      Sannä, kõhnukene, valgenäoline nagu ta emagi, heledajuukseline, suurte siniste silmadega ja halli kuuekesega, heitis aeg-ajalt murelikke pilke ema poole. Kuid kiriku vägev mulje ei jäänud mõjuta. See püha saladuslik must valge kaelusega mees seal kõrgel ülal paistis kui läbi kauguste udu! Ja ta sõnad olid paljutähendavad ning valjud! Milline imelik asutus — see kirik! Pääsukesed vidistasid ometi väljas ja päike paistis ja lehed sahisesid. Aga siiski oli see kui mõni teine, võõras maailm.

      Poiss müksas ema.

      „Kuule, ema, kas õpetaja on kuri mees?”

      „Ei ole, laps,” pühkis ema pisaraid. „Õpetaja on hea mees. Ta kuulutab meile vaestele armusõnu.”

      „Aga ta räägib nii kurjasti!”

      „Ta noomib meid meie pattude eest.”

      „Kas mina ka pattu olen teinud, ema?”

      „Ei ole. Sa ju veel nii nooruke!”

      Ema pidi, läbi pisarate, tahtmata veidi naeratama. Terane oli see laps, see Sannä — oh kui elaks veel ta isa, küllap ta oleks sellest poisist ka midagi teinud, mõne koolmeistri või köstri! Säärasel mehel kui kadunukesel poleks see võimatu olnud! Aga nüüd…!

      Poiss silmitses ringi ja nägi, et kaks külameest, salaja, sosinal, samba taga juttu ajasid. Ta oli tõsine poiss, aga ta tajus asja naljakat olukorda. Mehed olid justkui koolipoisid klassitoas tunni ajal. Seda muidugi Sannä ei teadnud, kuid ta nägi siiski meeste ilmest, et nad kasutasid keelatud vilja. Nad polnud Sannäst kaugel ja Sannä isegi kuulis — õpetaja sõnade vahelt —, kui üks sosistas:

      „Kas sul kaerad on hästi üles tulnud?”

      Ja teine:

      „Pole suuremad asjad. Aga kesv on mul hea. Ja lina, kui ta nii edasi läheb, saab veel parem kui läinud aastal.”

      Sannä müksas ema:

      „Kae, need ajavad juttu! Kas jumal toda lubab, ema?”

      „Ei luba, laps, need on halvad inimesed. Ole nüüd vait ja ilusti. Nüüd palume õpetajaga ühes su isa hingekese eest!”

      2

      Oreli vägevate helide saatel lahkus rahvas kirikust, ülal tornis löödi kiledat kella, mille kõla oli kõigile nii tuttav. Oh, tuttav oli see oma kirik ja ümbrus kõigile — justkui