Meie Kalkunid. Viidik, Supikalkun, Emakesed… ja teised. Solovjova Ülle

alati selle poole, et lindude iseloomud sobiksid ja nende omavahelised kaklused-tülid oleks välistatud. Sellepärast olen loonud laudas kanadele eri kohti, kuhu ööunele minna. Enamasti hoiavad nooremad omaette, samas kui vanad tähtsad daamid on ennast kukkede vahele lae alla ritta sobitanud. Kõik see nõuab muidugi palju planeerimist ja vähese ruumi läbimõeldud kasutamist.

      Aga linde on sügiseks ikka liiga palju…

      Ongi aeg rääkida linnukasvatuse kõige ebameeldivamast aspektist. Valiku tegemisest. Suvega on lisandunud palju mittevajalikke linde: noori isaseid.

      Kõige rohkem on mul kahju kalkunitest, aga just nende tapmisega tuleb talvehooaega alustada, sest lauda ruuminappus kimbutab. Karja tervise huvides tuleb kevadel paarituseks tuua uus isaslind, sest eelmise aasta isa ei saa oma tütardega kokku lasta, tuleksid haiged tibud, nüüd ma juba tean. Ka ei ole nii palju linde üle talve mõtet pidada sööda kokkuhoiu mõttes. Suvel saab lindudele rohelist ette anda, talvel tuleb sööta rohkem arvestada.

      Püüan alati leida võimalikult paljudele lindudele uue kodu, aga see pole niisama lihtne: sügisel vähendavad oma karja kõik linnupidajad. Veab vaid vähestel noortel isastel…

KUIDAS KANAD JA KALKUNID LÄBI SAAVAD?

      Selle kohta on üks kena lugu.

      Õuetööd olid äsja tehtud, istusin rahulikult korraks köögilaua taha, kui mu tähelepanu köitis kummaline plagin, siis mürtsud. Kalossid varba otsa ja vaatama!

      Midagi erilist ma ei näinud, tuul oli värava kinni lükanud. Tegin selle uuesti lahti, et linnud vabalt käia saaksid, lükkasin kivi toeks ette. Tahtsin juba ära minna, kui värava taga hakkas üks kana ärritatult karjuma: mitte kaagutama, vaid karjuma, suures hädas ja hirmus, nagu ründaks teda keegi.

      Vaatasin värava taha, ja oh issand! Minu kõige ilusam suur kalkun rippus, pea alaspidi, jalgapidi aialippide vahel kinni. Rippus vaikselt, ilmselt olles juba saatusega leppinud.

      Mult nõudis suurt jõupingutust, et suutnuksin suure lõdva linnu tõsta nii kõrgele, et jalg kuidagi aia vahelt kätte saada. Linnuke vajus hingeldades mulle sülle ja oli tükk aega oimetu, kuulsin vaid, kuidas ta süda kiiresti peksab ja kurgus viliseb. Ei tahtnudki ta enam üles tõusta, ehmatus oli viinud kogu jõu.

      Aga kana! Ta käis ümber meie, valjusti kaagutades ja vahepeal nokaga sõpra togides, nagu tahtes veenduda, kas kalkun on ikka elus. Hiljem, kui kalkun juba oma marraskil jala vastu maad toetas ja minema lonkas, liikus kana tema kõrval, ikka valjusti kogu maailmale kuulutades, et peaaegu oleks suur õnnetus juhtunud, aga tema, näete, ei lubanud sellel nii minna.

      Siis alles tulid ligi teised kalkunid, kes olid täielikus arusaamatuses sealsamas jõllitanud, ja haned, kes olid hoopis ohutusse kaugusesse pagenud.

      Et ma linnuliha ei müü ja kasutan ainult oma pere tarbeks, siis pole euronõudeid vaja täita ja nii aitab selle töö juures ikka vana hea terav kirves ja kasepakk.

      Olen kuulnud, et kalkunitel on täheldatud „jõulustressi“: kui ühe lauda lindude tapmine jaotada pika aja peale, siis hakkavad allesjäänud kiiresti kaalus alla võtma. Targem on tapale määratud linnud võtta ette korraga ja kiiresti, et nad ei jõuaks hirmu tunda, kaalu kaotada… ning ka endal on lihtsam kogu see ebameeldivus ühe päevaga üle elada.

      Mina ei suuda oma linde süüa enne, kui nad on korra sügavkülmast läbi käinud. Ja isegi siis käib lihatükk suus ringi. Aga loodus on nii seadnud, et see valik tuleb teha, ja austusest linnu vastu tuleb kasutada ära kõik, mis kasutamist leiab.

      Kuidas ma neid siis kasutan?

      Et korraga tekib palju linnuliha, siis eraldan kohe toore liha kontidelt ja pakendan otstarbe järgi portsjonite kaupa kottidesse. Allesjäänud kontidest teen supikomplektid, mille paigutan sügavkülma oma aega ootama. Vahel keedan ka puljongit, mida saab omakorda külmutada. Kõige parem on kasutada Minigripi kotikesi, aga väga hea on ka puljong enne silikoonvormides külmutada ja siis puljongikuubikud külmutuskotti puistata. Kodutingimustes peab alati mõtlema ruumi kokkuhoiu peale, sellepärast valmistan pooltooted portsjonikaupa ette. Rinnafileed jäävad paremateks ja pidulikumateks toitudeks, ülejäänud liha käib läbi hakklihamasina, osalt ka sel põhjusel, et kotletti on mul hiljem tunduvalt lihtsam süüa kui liha, mis alles kõndis ja armas oli. Praadidest kipun ausalt öeldes täiesti mööda vaatama.

      Kui kõik valikud on tehtud, saab tali tulla. Väikeste külmakraadidega käivad meil linnud väljas, aga alla miinus kuue kraadi ma neid õue enam ei lase. Mitte et linnud ei tahaks! Aga vana laut jahtub liiga maha ja öösel on seal siis väga külm. Väga suure pakase saabudes viin lauta vana õliradiaatori, seon selle kindlalt metallposti külge ja juhtme viin välja lae alt, et linnud seda nokkida ega sellele peale istuda ei saaks. Just väikest kasvu kergemad kanad kipuvad otsima selliseid võimalusi.

KAS KALKUN VAJAB SOOJA LAUTA?

      Kalkun ei vaja tegelikult soojemaid ruume kui kana, ta saab kütteta laudas kenasti hakkama. Olukord muutub kohe, kui tegemist on broilerkalkunitega, kes külma ei talu. Ja teine on lugu ka siis, kui Emake soovib hauduma hakata. Haudumiseks on vajalik, et laudas oleks vähemalt kümme soojakraadi, muidu munad ei kooru. Kui ei ole võimalik ruume kütta, ei tohi kalkuneid hauduma lasta, enne kui õues piisavalt soojaks läheb.

      Kas laudas võivad olla miinuskraadid?

      Jaa, kui nende eranditega arvestada, siis võib muul puhul laudas väike miinuskraad olla. (Ideaalne see pole, parem oleks hoida ka talvel lauda temperatuuri kolme plusskraadi juures.) Miinuskraadidega külmub laudalindudel joogivesi ära, aga ma lisan neile värsket vett nagunii kaks korda päevas.

      Vahel juhtub, et munad saavad laudas natuke külma. Paar miinus-kraadi ei tee neile midagi, aga kui koor on juba pragunenud, tuleb see külmunud muna kohe ära tarvitada.

      Kuidas talvel laudas jootmist korraldada?

      Kui on soe laut, on üsna lihtne teha lindudele automaatjooturite süsteem, selle kohta leiab palju materjali internetist. Külmlaudas kipuvad torud aga külmuma ja süsteem ei õigusta end. Meie laut on külm. Minul on jootmise tarbeks vanad supipotid, mille seon laudas aedikute külge kinni ja kuhu panen ka korralikud kivid keskele, et veelinnud ei saaks vett laiali pritsida. Vett vahetan iga päev, kuuma veega sulatan jää, pesen ja täidan poti uuesti. Aga kui on miinuskraadid, ei tohi joogi-vesi olla soe: soe vesi jäätub kiiremini! Küll aga lasen lindudel vahel juua sooja vett nõust, mille hiljem laudast ära viin – ikka tahaks ju neid kuidagi hellitada ja soojendada.