Meie Kalkunid. Viidik, Supikalkun, Emakesed… ja teised. Solovjova Ülle

kalkunimune haudumiseks koguda?

      Kalkunimune on mõistlik varuda kuupäevaga varustatult: kui emaslind avaldab soovi hauduma minna, on tema jaoks värsked munad võtta. Kuna need munad on ülimaitsvad, siis pole ka hirmu, et üle kümne päeva ootel olnud munad raisku lähevad: need sööme lihtsalt ära. Mune korjan kõigilt lindudelt iga päev, et saada täiesti värsked. Eriti oluline on see haudemune korjates, sest need peavad olema kasutamiseni ühtlasel temperatuuril, öösel võib laudas aga külm olla. Kui ilm on vihmane ja porine, siis korjan mune mitu korda päevas, et linnud neid oma poriste jalgadega ei määriks või kogemata ära ei lõhuks.

      Mitu päeva kalkun haudub?

      Kalkun ja pärlkana hauduvad 28 päeva, hani 30 päeva, kana ja part saavad hakkama 21 päevaga. Kui all on värsked oma hoovi munad, siis võib kalkun haududa päev-kaks kiiremini. Kui on aga kusagilt kaugemalt saadetud või toodud munad, võib minna päev-kaks kauem.

      Kust ma tean, et lind tahab hauduma minna?

      Haududa sooviv kalkun jääb kangekaelselt pesale istuma, isegi siis, kui munad on sealt ära võetud. Tema kehatemperatuur tõuseb. Tal on sõna otseses mõttes palavik.

      Kuidas kalkunit hauduma saada, kui mul see soov on?

      Mõistlikum on oodata linnu oma initsiatiivi. Kui mingil põhjusel on aga vaja saada mitu lindu ühel ajal hauduma, siis kalkunitega ei ole see raske. Vahel näiteks juhtub, et hauduv emaskalkun saab otsa ja ta munad on vaja ruttu päästa, teine lind sinna peale saada. Selleks võetakse kitsas pealt kaetud kast või puur, kus lind saab küll seista, aga mitte keerata, ning pannakse lind sinna munadega kaheks ööpäevaks kinni. Kui ta siis kenasti munadel istub ja enam põgeneda ei ürita, võib ta paigutada ümber avaramatesse tingimustesse.

      Seda teooriat olen ise proovinud ainult isaslindude peal, rohkem sel põhjusel, et neil igav ei oleks ja nad hauduvale emadele ligi ei tikuks.

      Mis on isaskalkuni haudumise eripärad?

      Kirjandusest leidsin viite, et isaskalkuniga tuleb pesa hooldades talitada väga kiiresti, et ta vihastada ei jõuaks. Meie Isakeste puhul see väide küll paika ei pidanud, nad olid väga rahul igasuguse inimtegevusega oma kallite munade kallal.

      Et nad on aga raskekaallased, siis sobivad neile alla ainult väga tugeva koorega munad, kas siis kalkuni enda omad või veel parem, hanemunad. Hanemunadega tuleb üks asi meelde jätta: neid tuleb haudeperioodi teisel poolel iga päev pihustist leige veega pritsida.

      Kui kalkun on läinud hauduma kehvas kohas, kuidas teda mujale kolida?

      Kalkun talub väga hästi oma pesa ümbertõstmist sobivamasse kohta. Selleks valmistan uue pesa ette, lähen linnu juurde, võtan ta kaenlasse, teise käega laon munad korvi ja siis siirdume uue pesa juurde. Laon kalkuni nähes – ning talle tegevust seletades ja kiites, kui tark ta on – munad uude kohta. Tavaliselt ronib Emake ise oma munadele järele, korraldab natuke oma äranägemist mööda munade asetust – ja juba ta istubki. Kui juhtub kangekaelsem isend, panen talle esialgu mingi resti katteks peale, et ta ei saaks välja ronida. Kalkunil on palju jõudu, sellepärast kinnitan resti tugevalt. Üldiselt on selline vastuhakk aga pigem erand kui reegel.

      Mida teha, kui ma ei taha, et mul lind hauduma läheks?

      Kalkun on visa lind ja kui tal haudumise kihk tuleb, siis tikub ta vägisi ükskõik millise pesa peale. Selle vastu aitab ainult hoolikas munade alt ära korjamine.

      Mis on tibu munast väljaaitamise riskid?

      Kui end koorest välja toksival linnupojal on veel veresooned lahti, siis ei tohi teda kiirelt aidata, peab ootama: veidi nokkida, siis pausi pidada. See on peamine. Aitajal peavad olema tundlikud näpud ja hea vaist, sest kooruva linnupoja vigastamise oht on suur.

      Aga tagasi meie kodusesse koerakuuti, Emakese juurde. Vahepeal oli tibude koorumise aeg kätte jõudnud ja hakkasin hoolega Emakest silmas pidama. Teadsin, et tibude koorumisele kaasa aidata ei tohiks, sest võin sedasi tibusid vigastada, aga teist väljapääsu ma ei näinud – juba oli õnnetus juhtunud esimese munaga, kus oli elujõuline poeg millegipärast surnud. Ei teadnud ei Emake ega ka mina, kuidas on õige talitada. Nõrguke tibu lihtsalt lämbus, sest ei saanud õigel ajal päästvat hapnikku. Emake sai kiiremini aru kui mina ja hakkas tasakesi oma nokaga ülejäänud munadel koort eemaldama; kui nägin, et tema on selle otsuse vastu võtnud, läksin talle appi. Aitasin pojukese ilmale ja kohe oma põues tuppa sooja lambi alla. Niimoodi koorus meil neli kena lapsukest. Oli veel ka viies, aga ilmse väärarenguga, jalakesed olid kasvanud vales suunas, selja poole, ning see tibu suri peagi.

      Kui palju on meil üldse õigust looduslikku valikusse sekkuda? Öeldakse, et kui tibu on nii nõrk, et ise munast välja tulla ei suuda, siis ei olegi ta elule määratud. Sellele väitele saan küll vastu vaielda: suurtootmises ei ole muidugi selline abi otstarbekas, väikeses majapidamises on aga lindudel surra lasta ebainimlik. Ei ole loomulik ka pealt vaadata, kuidas ema poolt juba lahti kooritud, ainult nahk-kotis siplev tibu ei suuda sealt välja ronida, kuigi liigutab ja piiksub… Ema on suure hoolega teinud kõik, et lapsuke kooruda võiks – ja valmistada talle seda pettumust, et lasta tibul lihtsalt surra, seda ma ei suutnud.

      Need tibud olid tõepoolest algul väga loiud ja jõuetud, aga sellised on ka loomulikul teel koorunud linnupojad. Mõne tunni möödudes olid nad jalul, järgmisel päeval hakkasid sööma ega olnud millegi poolest viletsamad või haigemad teistest lindudest. Kosusid nad vägagi edukalt ja kasvasid kiiresti. Esialgu kasvasid nad meil toas suures mustas plastkastis, allapanuks kasutasin tavalist liiva ja päikese asemel soojendas neid meie vana laualamp. Tibud õppisid väga kähku, et magada on parem lambi all, mille kõrgust ma kogu aeg reguleerisin, kui märkasin, et tibudel on liiga jahe või palav. Ohutuse mõttes katsin kasti pealt metallrestiga: kalkunitibud on väga osavad hüppajad ja ronijad. Kauaks nad tuppa hüppama ei jäänud, mõne päeva möödudes viisin lapsukesed murelikele vanematele tagasi. Nad võeti rõõmuga vastu. Abiks oli kindlasti see, et Emakesel oli all paar koorumata jäänud muna, ta haudus neid vapralt edasi ja mingit probleemi pojukeste tagasipanekuga ei tekkinud. Palju oleneb emaslinnu iseloomust – mina tundsin oma Emakest, ei teinud mingit tseremooniat ega pannud lapsukesi ema alla õhtupimeduses, nagu soovitatakse. Viisin nad lihtsalt mamma juurde ja lind ise nügis nad kenasti endale tiiva alla. Ka hiljem olen viinud inkubaatoritibusid kalkunitele ja nad lapsendavad need kohe, pikemalt mõtlemata. Minu kogemuse kohaselt on kalkuniemad väga usaldusväärsed ja nõnda oli ka see Emake.

      Siis aga algasid katsumused ja südamevalu.

      Kalkunipojad olid alles paarikuused, kui Emakesega juhtus õnnetus.

      Lapsi kasvatades munes ta ikka hoolega edasi, ja kalkunil juba kord on komme oma pesa peita… Kuni tema pesal munel käis, jalutas isa lastega õues ringi. Nii ma harjusingi sellega, et kalkuniema uitas sageli omapäi.

      Ma ei teagi, kas õnnetus juhtus juba õhtul või olin mina süüdi, et laudaust kinni pannes linde hoolega üle ei lugenud. Igatahes hommikul avastasin, et Emakest ei olegi laudas. Hakkasin otsima, kuni leidsin oja ääres põõsas üksiku munakese, ümberringi sulgi ja lihatükke. Tundus, et võitlus oli olnud pikk, selle jäljed olid igal pool.

      Raske oli vaadata mahajäänud peret. Isa oli nagu mõistuse kaotanud, käis ja otsis ja kutsus… Käis ära ka seal mõrvapaigal oja ääres, hulkus ringi päris arutult… Aga teatavasti ei oska lind seostada asju nii nagu inimene – isegi kui ta võitluskohta nägi, ei tekkinud tema peas kindlasti mingeid seoseid, et need seal võisid olla tema kaasa jäänused. Linnud õnneks ei mõtle nagu inimesed ja temale tundusid need suled seal lihtsalt mingi praht. Tema otsis elavat kaasat, kes millegipärast enam ei vastanud…

      Lapsed, omaette kobaras, nutsid ka. Mitu päeva kestis see hingelõhkuv vaatepilt, siis tuli Supikalkunile meelde, et lapsed on vaja üles kasvatada leinast hoolimata. Ta kutsus oma pere jäänused kokku ja asus teise ilma läinud ema kohuseid täitma.

      Lastega