Ludlow' daamide ühing. Ann O ’Loughlin

pidavate naistega? Ausõna, kui sooviksime korraldada joomapeo, oleks meil siin linnas palju lihtsam ruume leida.

      Naised, sellest murest saame üle ainult üheskoos, sestap pange pead tööle.

Kathryn Rodgers,esinaine* * *

      Connie pööras Hetty maja ees auto ümber ning sõitis kiiresti minema, aga enne, kui peateel oma õigele sõidurajale reastus, tõmbas sõiduki teeveerde ja jäi mõttesse.

      Oli ta olnud rumal, et üldse siia tuli? Kas oli tobe arvata, et ta suudab siinsete valdustega midagi ette võtta? Vahest tuleks lasta kinnisvaraagendil need ikkagi maha müüa? Kuid siis ei saakski ta vastust küsimustele, mis muudkui keerlesid ja keerlesid tal peas ning hoidsid teda ärkvel, kui kõik teised magasid. See maja oli talle kuulunud juba kaks aastat, aga alles hiljaaegu oli ta otsustanud siia sõita. Ainult aeg pidi näitama, kas see oli hea või halb otsus.

      Kui Edi testament pärast mehe surma ette loeti, polnud Connie tahtnud kohalegi minna, aga advokaat oli käinud talle peale.

      „Millal ma Edi pangakontodele ligi pääsen, Charles? Ta jättis mulle nii palju arveid.”

      „Ainult üks arvelduskonto tal ongi, Connie.”

      „Aga on ju ometi ka hoiukonto.”

      „Mingit hoiukontot ei ole.”

      „Ükskõik, kuidas seda nimetatakse – konto, millel on Manhattani korteri müügist saadud raha. Ed avas selle pärast seda, kui oli müünud emalt päranduseks saadud väikese korteri.”

      Charles Slowcumi ilme muutus ebalevaks.

      „Tal oli käsil rohkesti arendustehinguid. Connie, selle konto sulges ta juba ammu.”

      Mööda Connie selga jooksis külm jutt.

      „Mida sa sellega öelda tahad?”

      Charles Slowcum ohkas sügavalt, nagu valmistuks seletama midagi lapsele.

      „Viimase kahe miljoni dollari eest ostis ta Iirimaal tolle suure mõisa.”

      „Mis pagana jutt see on?” Connie suu kuivas ja küljes hakkas pistma. „Ta ei sulgenud ühtki kontot.”

      „Sulges küll, Connie.”

      Conniel hakkas kõrvus kumisema, valusööst läbistas keha ja põlved hüplesid üles-alla.

      „Mida see tähendab, Charles?”

      Ta jäi vait; jäine tõdemus tarretas tal sõnad kurku. Süda vasardas, küüned kaevusid pihkudesse.

      „Kas kogu raha on läinud, Charles?”

      Advokaat noogutas, julgemata talle silmagi vaadata.

      Connie vaatas ainiti aknast välja. Teisel pool teed lehvitas üks naine naerdes bürooaknast kellelegi, kes seisis all tänaval.

      „Mis tal pähe tuli? Mis pistmist oli Edil Iirimaaga?”

      „Ma eeldasin, et oled sellest kõigest teadlik, Connie.”

      „Ed ei rääkinud mulle midagi.”

      Charles Slowcum laiutas abitult käsi. „Anna andeks, Connie. Ed ütles, et kavatsete sinna kolida, aga hoiate seda esialgu veel teiste eest saladuses, kuni olete viimaks valmis asja avalikuks tegema.”

      Pargis nägi Connie laste mänguväljakut; kohvitopsidega emad jälgisid lapsi ning ajasid naerdes ja klatšides isekeskis juttu.

      „Igatahes on too Iirimaa maja sinu oma ja koormisvaba.”

      „Koormisvaba – imelik ja keeruline sõna, samasugune kui mu elu. On muidki asju, Charles, mis mu igapäevaelu praegu raskeks teevad.”

      Charles ei vastanud, vaid köhatas kohmetuse varjamiseks ja luges testamenti edasi. Tuimaks lööduna kuulis Connie üksnes sõnu, nime „Ludlow Hall”. Jutuga lõpule jõudnud, nõjatus Charles Slowcum toolileenile, käed kummuval kõhul risti, sõrmed näpitsemas särginööpi.

      „See kõik on olnud kohutav, Connie, aga nüüd on sul võimalik edasi minna. Müü see mõis ja majamonstrum maha ning ela sellest rahast.”

      „Ed ei maininud seda mulle sõnagagi; isegi ei vihjanud …” Connie tõusis ja astus akna juurde. „Sealsamas kõnniteel tegi ta mulle abieluettepaneku, laskus ühele põlvele. See tundus nii romantiline. Kuidas ta võis minuga niiviisi käituda?”

      Advokaat köhatas, oodates järgmist küsimust.

      „Mida see Iirimaa koht endast kujutab?”

      „Ludlow Hall. Umbes viiskümmend kilomeetrit pealinnast.”

      „Kas Ed ütles, miks?”

      Charles Slowcum lõi enda ees oleva kausta järsult kinni.

      „Connie, palun võta kuulda sõbralikku nõuannet: liigu oma eluga edasi. Mõisa müük aitab sul seda teha.”

      „Edasi liikuda? Millega ma seda uut elu ehitan, Charles? Ta võttis kõik, mis mul oli, kõik, mida ma armastasin, kõik, mida kalliks pidasin. Jäänud on ainult see Iirimaa koht.”

      Advokaat näppis kausta nurka. „Sa oled nii palju läbi elanud, Connie, nüüd on aeg, et laseksid sel kõigel minna. Mõnikord jäävadki meile ainult küsimused, sest vastuseid pole.”

      Connie hüppas püsti, lüües põlve ära, nii et laud värises.

      „Laseksin kõigel minna? Mida tähendab „lasta kõigel minna”? Minevik hoiab minust kinni, ma ei saa sellest kunagi vabaks. Ja nüüd veel see! Ma pole tollest kuradi kohast enne tänast mitte poolt sõnagi kuulnud.”

      Charles Slowcum trummeldas sõrmedega lauale.

      „See ei pea nii jääma. Sa saad osa raha tagasi. Nii palju just mitte, aga midagi ikka.”

      Connie vajus uuesti istuma, tema põlved värisesid. Ta pressis neid kõvasti pihkudega, tagumik vajus sügavamale toolipatja.

      „Mida sa ütlesid?”

      „Iirimaa kinnisvara on juba müüki pandud. Rääkisin sealse arendajaga; ta on kindel, et kui hinnas alla jätad, õnnestub tal see maha müüa, aga arvan, et sul veab kõvasti, kui saad selle eest ligilähedaseltki nii palju, kui maksis Ed. See riik on alles hakanud surutisest väljuma ning kinnisvara hinnad on ikka veel kõigi aegade madalaimad.”

      „Miks ta seda ometi tegi?”

      „Miks seda kõike vaja oli, Connie, ei saa me kunagi teada. Pärast seda, kui Ed oli selle koha ostnud, ma temaga enam ei kohtunud.”

      „Mulle sa sellest ei rääkinud.”

      „Miks ma oleksin pidanud rääkima? Arvasin, et sa tead. Arvasin, et kui õige aeg on käes, annate mõlemad oma tulevikuplaanidest teada.” Advokaat jäi vait, mõistes, kui naiivselt ja rumalalt tema seletus kõlab.

      Connie rinnus järgnes üks valuhoog teisele. Ta oleks tahtnud karjuda, kriisata nii valjusti, et surnud ärkaksid ja mees teaks, kui valus tal on. Pisarad said temast võitu. Ta kiskus end kägarasse, tegemata väljagi sellest, et advokaat istub ja ootab kannatlikult, millal ta end kogub.

      Charles Slowcum tõusis laua tagant. Ta võttis Conniel ümbert kinni ning naine laskis tal end hoida ja nuuksus tema kuuerevääride vastas. Mõne minuti pärast tõmbus Connie eemale.

      „Anna andeks. Ma ei tohiks ennast sinu peal välja elada.”

      „Connie, sa ei pea vabandust paluma. Vähestel on tulnud nii palju läbi elada kui sinul.”

      „Kas oled mulle nüüd kõik ära rääkinud, Charles?”

      „Käsi südamel, mul pole sulle rohkem midagi öelda.”

      „Miks Ed mulle ise ei rääkinud?”

      „Kui ma ometi saaksin sellele vastata, Connie.”

      „Miks ta mind asjasse ei pühendanud?”

      Haaranud Charles Slowcumi laua servast nii järsku kinni, et advokaat eemale põrkas, raputas Connie pead.

      „Kas