Ludlow' daamide ühing. Ann O ’Loughlin

ehk kõigepealt natuke aias ringi ja lähen pärastpoole ise.”

      Mees juhatas, kuhu minna, ja ütles, et järgmiseks keskpäevaks peaksid lauad olema akende eest maha võetud.

      Mees hakkas minema mööda tagumist teed sinnapoole, kuhu oli jätnud auto, ning Connie vaatas eemaldujale järele. Ta ootas, kuni too on läinud, et selle paiga vaikus saaks ta endasse mähkida. Torganud käe tasku, kobas ta märkmepaberit, mida oli nii palju katsutud ja näpitud, et liimiriba oli ülaservast maha kulunud.

      Puudutades tillukesi kleebitud südameid – kaht roosat südamekest –, vedas ta sõrmeotsaga mööda sõnu „Emme, armastan sind”.

      See sõnumike pärines tema vanast elust ning pakkus talle tuge ka nüüd, uues elus. Mööda põski hakkasid voolama pisarad.

      Kuidas suudaks ta eales mõista ja andestada?

      Pigistanud silmad kinni, tundis Connie tungi kisendada, taguda jalaga vastu selle suure maja seina, murda uks maha ja tormata vastuseid otsides läbi tubade. Tahtis ta seda või mitte, Ludlow Hall oli niihästi tema minevik kui ka olevik.

      Aga esimene tutvus selle paigaga oli tehtud. Aeglaselt pööras Connie vanale majale selja ning kõndis mööda sissesõiduteed eemale, lastes rododendroniokstel ennast uuesti lüüa ning alleed ääristavatel kõrgetel rohukõrtel jalgadele veepiisku piserdada.

      TEINE PEATÜKK

      Eve Brannigan tõusis vara, istus akna juurde ja ajas niidi nõela taha. Siis võttis ta punase taftseeliku ja hakkas selle laialt tagasipööratud alläärt palistama – aegamööda ja vilunult, nii et ükski piste ei jäänud väljastpoolt näha. Seelikut süles kohendades tajus ta kanga imelist kahinat, mis tõi tema näole naeratuse ning tekitas soovi sealsamas tantsu lüüa, et uue rõivaga pisut uhkeldada.

      Seelik oli lihtne: vöökohast pisut kroogitud, kahe küljetaskuga. Mary oli vöökohast liiga tüse, et see tema seljas ilus oleks, aga Eve teadis, et sääraseid asju ei tohi kunagi välja öelda. Ka oli punane värv tüsedale naisele liiga erk. Kahtlemata kavatseb Mary McGuane kanda ragbiklubi tantsupeol sellega koos mingit koledat sädelevat pluusi. Ta võinuks palistada seeliku ka masinaga, kundel poleks olnud sellest sooja ega külma, kuid Eve oli kindlalt otsustanud, et peab saama olla kõigi enda käe alt tulnud rõivaste üle uhke. Kaks korda vahet pidanud ja nõelale uue niidi pannud, jõudis ta tööga lõpule, tõusis, astus triikimislaua juurde ja pressis seelikut kuuma triikrauaga; nüüd oli see valmis ja võidi ära viia.

      Kui uksekell helises, kontrollis Eve pilku peeglisse heites, kas juuksed on korras, enne kui Mary McGuane’ile tagaukse avas.

      „Täpipealt õigel ajal,” lausus ta, juhatades kunde eestuppa, eemale õmblusmasinast ja niidijuppe täis põrandast. Ta võttis tugitooli seljatoelt taftseeliku. „Ilus värv. See sobib sulle oivaliselt. Millist pluusi sa selle juures kanda plaanid?”

      „Ma võtsin pluusi kaasa. Tahate näha?”

      Eve noogutas, lootes, et too tobuke lihtsalt näitab talle seda, aga selle asemel sikutas Mary McGuane dressipluusi üle pea seljast ära, tuues nähtavale hallikaks tõmbunud valge rinnahoidja, mis oli nii pingul, et pehme ihu külgedel üle selle punnitas. Tirinud lagedale musta litritega pluusi, tõmbas ta selle selga, astudes samal ajal seelikusse, ilma et oleks dressipükse jalast võtnud. Nõnda liikus ta sammukese eemale ja silmitses end kõrgest peeglist, mille Eve oli palunud Michael Conway pojal Richiel akna kõrval seinale riputada.

      „Sinust saab selle balli iludus, pole kahtlustki. Nii kena pluus ja sobib suurepäraselt seelikuga.”

      „Ma käisin Goreys ja nägin seda sealses ägedas butiigis. Ostsin igaks juhuks ära. Eks ma teinud ju õigesti?” Mary McGuane keerutas toas ringi, nii et taft kahinal üle vaiba libises. „Ega teil riiet natuke üle jäänud, proua Brannigan? Äkisti teeksite sellest väikese roseti, mille saaks rinda kinnitada?”

      „Kahtlane, kas ma üldse oskan midagi nii peent valmistada, Mary.”

      „Noh, mis see siis ära ei ole – riie natuke kokku krousida, et ilus oleks.”

      „Päris nii lihtne ei pruugi see olla.”

      Mary McGuane ajas end sirgu ja Eve’il tekkis mure, kas ta ikka saab tüdrukult raha kätte, kui tema soovile vastu ei tule.

      „Oota siin, lähen vaatan, kas leian lappide hulgast väikese tüki seda punast kangast.

      Ta tatsas kööki, kirudes mõttes Mary McGuane’i ja tema ekstravagantseid ideid. Tal oli riiet järel veel terve meeter. Kaupmees, kes kanga müüs, oli teadnud, et hambaarsti naine tuleb tema juurde, ja öelnud, et pikale seelikule kulub viis meetrit. Tõmmanud tafti välja, lõikas Eve sellest kahe ebaühtlase ribana veerand meetrit, et paistaks, nagu oleksid tal järel ainult lapid. Ta tuli nendega eestuppa.

      „Suuremaid tükke ma ei leidnud. Äkki õnnestub nendest midagi kokku keerutada.”

      Mary McGuane napsas tafti enda kätte. „Käisin eile Dublinis Cleryses ja nägin üht imeilusat rosetti.” Ta hakkas kanga kallal kohmitsema. „See tundus nii lihtne, miks ei võiks ma seda ise teha?” Ta kägardas riide kokku tihedaks palliks. Eve sirutas käe ja võttis tafti talt ära.

      „Kõigepealt lõikame sellest välja kettad ja õmbleme kahekaupa kokku – võib-olla saab neist moodustada midagi lilletaolist.”

      Mary McGuane vaatas kärsitult kella. „Äkki teete kohe ära? Pean minema Arklow’sse ning laskma teha endale soengu, maniküüri ja meigi. Ma ei jõua kuidagi uuesti siit läbi tulla.”

      Eve’i valdas säärane nördimus, et ta oleks tahtnud Mary McGuane’ile kangatükkidega vastu vahtimist anda, aga naeratas hoopis ning viis kunde akna alla tugitooli istuma.

      „Sina istu siin. Mina vuristan need masinaga valmis ja siis võime proovida rosetti teha.”

      Mary McGuane tahtis Eve’iga maja tagaosas asuvasse õmblustuppa kaasa minna. „Tulen teile seltsiks, kuni te õmblete.”

      Eve pahvatas valjusti naerma. „Ei tule, sa ainult segaksid mind. Istu seal ja oota, ole hea tüdruk.”

      Mary McGuane oli nii üllatunud, et tegi, nagu kästud.

      Õmblustuppa minnes pani Eve eestoa ukse enda järel hoolikalt kinni. Siis lõikas ta taftist korralikult välja kaheksa ketast, õmbles kiiresti masina pedaalile vajutades neist kaks tükki välisserva pidi kokku, jättes õmbluse alguse ja lõpu vahele piisavalt suure ava, et riidel saaks õige poole välja pöörata. Siis tegi ta sedasama teistega, kuni oli lõpuks saanud neli kettakujulist detaili. Korjanud need kokku ja avanud ukse, jäi ta seisma, sest nägi, et Mary McGuane on võtnud kaminasimsilt ühe nipsasja, pööranud ringi ja uurib seda nüüd põhja alt.

      „Kena portselankujuke, sul on silma,” lausus ta tuppa astudes, mispeale Mary McGuane kohmetult tagasi hüppas.

      „See on nii ilus, loodan, et te ei pahanda. Kas see on pärit Ludlow Hallist?” küsis ta pisut väriseva häälega.

      „Jah, see on teisest ajast. Ma teen selle roseti sulle nüüd valmis.”

      Tugitoolis istet võtnud, näpistas Eve ühe ketta keskelt kokku, nii et see meenutas hapra lille kroonlehti. Sedasama tegi ta teisega, kinnitas need omavahel alt mõne pistega, ning jätkas ülejäänutega, kuni need moodustasid koos lopsaka punase õie. Torganud käe õmbluskarpi, võttis ta sealt haaknõela.

      „Veel paar pistet ja ongi valmis.”

      „Proua Brannigan, te olete võlur. Kuidas me küll teieta hakkama saaksime?”

      „Arvan, et väga hästi.” Eve torkas nõela kahelt poolt läbi riide, kinnitas haaknõela roseti külge, lõpetas topeltsõlmega ja kaksas niidi hammastega läbi. „Sellest peaks piisama.” Astunud Mary McGuane’i juurde, kinnitas ta õie sädelevale pluusile.

      „Nii ilusat poleks ma Clerysest iial saanud.”

      „Ega nii odavat,” mõtles Eve tahes-tahtmata ning naeratas kundele mokaotsast.

      „Kui palju ma võlgnen?” küsis Mary