Lume ja tuha hingus 2. osa. Diana Gabaldon

siis, kui teda kõnetati, ja hommikuti oli teda järjest raskem üles saada.

      Maadelnud natuke aega depressiooni mõistega, heitis Jamie selle pead raputades kõrvale. Ta kopsis parema käe kangete sõrmedega mõtlikult lauale.

      „Mida sina sellest arvad, inglismann?”

      „Bobby on kena noormees,” vastasin kõhklevalt. „Ja Lizziele ta ilmselt meeldib.”

      „Ning kui Wemyssid oleksid ikka veel sunnismaised, võiks Bobby ettepanekul olla isegi jumet,” nõustus Jamie. „Aga nad ei ole.”

      Ta oli juba mitu aastat tagasi Josephile lepingu tagasi andnud ning Brianna oli pärast seda otsekohe vabastanud ka Lizzie. Laiemalt polnud see siiski teatavaks saanud, sest Josephit kaitses sunnismaisus rahvaväeteenistuse eest ning Lizzie, keda peeti Jamie omandiks, seisis kaudselt tema kaitse all: keegi poleks julgenud teda tülitada või avalikult solvata.

      „Võib-olla tahab ta võtta nad palgaliseks teenijaks,” pakkusin. „Kahele teenijale palka maksta tuleks odavam kui nad vabaks osta.” Meie maksime Josephile, aga tema aastapalk oli kõigest kolm naela – eluase, toit ja riided peale selle.

      „Pakun selle võimaluse välja,” ütles Jamie, kuid tema hääl kõlas kahtlevalt. „Aga enne tuleb mul rääkida Josephiga.”

      „Mis Malvasse puutub …”sõnasin, heites pilgu üle koridori ja madaldades häält. Tüdruk oli vastuvõtutoas ning nõrutas hallitusekaussidest vedelikku, millest pidid täiendust saama meie penitsilliinivarud. Olin lubanud saata proua Sylviele lisa ühes süstlaga; lootsin, et ta kasutab seda.

      „Kas arvad, et Tom Christie võtab vedu, kui me Josephiga kaubale ei saa? Tüdrukud on minu meelest mõlemad Bobbyst kaunis sisse võetud.”

      Selle mõtte peale turtsatas Jamie pilkavalt.

      „Et kas Tom Christie on nõus andma oma tütar mõrtsukale ja pealegi veel puupaljale mõrtsukale? John Grey ei tunne seda meest üldse, vastasel korral ei pakuks ta niisugust võimalust väljagi. Christie on uhke nagu Nebukadnetsar, kui mitte uhkemgi.”

      „Oo, või koguni nõnda uhke?” tähendasin; tõdedes vastu tahtmist, et see asi teeb mullegi natuke nalja. „Keda sobivat loodab ta siit metsikust paigast leida?”

      Jamie kehitas üht õlga.

      „Mind pole ta neis asjus oma usaldusega austanud,” vastas Jamie kuivalt. „Kohalike noormeestega Tom tütrel igatahes käia ei luba. Küllap ei pea ta noid tema vääriliseks. Ma ei imestaks põrmugi, kui tal õnnestuks sokutada tüdruk mingil moel Edentoni või New Berni, et seal mehele panna. Roger Macile olevat ta midagi niisugust igatahes maininud.”

      „Tõesti või? Tundub, et ta on hakanud Rogeriga viimasel ajal üsna tihedalt läbi käima, eks?”

      Jamie muigas vastu tahtmist.

      „Nojah. Roger Mac hoolitseb oma lambukeste eest, aga peab kindlasti silmas ka omaenda heaolu.”

      „Mida sa sellega öelda tahad?”

      Jamie silmitses mind uurivalt, justkui tahaks veenduda, kas ma ikka saladust suudan hoida.

      „Mnjah. Briannale ei maksa seda mainida, aga Roger Mac proovib mängida Tom Christie ja Amy McCallumi vahel kosjasobitajat.”

      Pilgutasin üllatusest silmi, kuid hakkasin siis mõtlema. Tõtt-öelda polnud see sugugi paha plaan, ehkki ma ise poleks ilmaski selle peale tulnud. Jah, Tom oli Amy McCallumist oma kakskümmend viis aastat vanem, kuid ikka veel piisavalt terve ja tugev, et elatada naist ja tema poegi. Ning elatust too kahtlemata vajas. Iseasi kas Amy ja Malva ühe katuse alla mahuksid: Malva oli hoolitsenud isa majapidamise eest juba üsna õrnast east peale. Ehkki kahtlemata sõbralik, oli ta minu arvates paraku siiski sama uhke kui isa ega salliks seda, et ohjad lähevad kellegi teise kätte.

      „Hmm,” ümatasin kahtlevalt. „Võib-olla. Aga mida sa Rogeri enda heaolu all silmas pidasid?”

      Jamie kergitas üht tihedat kulmu.

      „Kas sa pole siis märganud, missuguse pilguga McCallumi lesk teda vaatab?”

      „Ei,” vastasin jahmunult. „Sina oled või?”

      Jamie noogutas.

      „Olen küll ja Brianna on ka. Ta hoiab end esialgu veel tagasi, aga kui Roger-poisil ei õnnestu leske õige pea mehele panna, läheb tal kodus varsti põrgu lahti.”

      „Mis jutt see on! Roger ei vaata ju proua McCallumi poolegi, ega?” nõudsin.

      „Ei vaata jah,” kinnitas Jamie kõiketeadvalt, „ning sellepärast tal munad veel alles ongi. Aga kui arvad, et mu tütar kavatseb sallida …”

      Olime rääkinud vaikselt ning kuuldes arstitoa ust avanemas, jäime vait. Malva pistis pea kabinetiukse vahelt sisse; tema põsed õhetasid ja näo ümber hõljusid vallandunud tumedad kiharad. Plekilisest põllest hoolimata nägi ta välja nagu portselanist nipsasjake, nii värske ja õhevil, et nägin Jamiet naeratamas.

      „Palun, proua Fraser, ma nõrutasin kogu vedeliku ära ja panin pudelitesse; käskisite vist ülejäägid kohe seale sööta … kas sellele suurele valgele emisele, kes elab maja all?”

      See väljavaade näis tekitavat tüdrukus täiesti mõistetavaid kõhklusi.

      „Lähen teen seda ise,” laususin tõustes. „Tänan sind, kullake. Sina mine õige kööki ning lase proua Bugil anda endale enne kojuminekut meeleiba.”

      Malva tegi kniksu ja seadis sammud köögi poole; sealt kostis proua Bugi narritava Iani häält ning nägin, kuidas Malva korraks peatus, lahtise kihara ümber sõrme keeras, et see põsel kenasti lokki tõmbuks, ning enne kööki astumist selja sirgu ajas.

      „Noh, Tom Christie võib ju plaane pidada,” laususin vaikselt Jamiele, kes oli minu kannul koridori astunud ja näinud tüdrukut minemas, „aga sinu tütar pole ainus, kes teab, mida tahab, ja surub oma tahtmise läbi.”

      Jamie mühatas ükskõikselt ja läks kabinetti tagasi ning mina astusin üle koridori vastuvõtutuppa, kus seisis laual kenasti kokku kogutuna suur kausitäis viimase penitsilliinilaari sogaseid jäätmeid.

      Tegin lahti maja küljele avaneva akna ja vaatasin välja. Neli jalga allpool oli vundamendi alla koopa kaevanud valge emise eluaset tähistav mullahunnik.

      „Siga,” hõikasin end välja kallutades. „Oled sa kodus?” Kastanid olid küpsed ja langesid puust, emis võis olla metsas ja nuumata end nendega. Aga ei, pehmes pinnases oli näha maja alla suunduvaid sõrajälgi ja sealt kostis astmaatilist ähkimist.

      „Siga!” kamandasin valjemini ja nõudlikumalt. Kuuldes põrandalaudade all hiiglasliku looma müdistamist ja kraapimist, kummardusin üle aknalaua ning kukutasin puidust kausi nii kenasti pehmele mullale, et üle ääre ei loksunud suurt midagi.

      Vastuseks maandumise mütsatusele torgati kohe välja tohutu valgete harjaste ja roosa kärsaga pea, millele järgnesid tubakatünnijämedused õlad. Innuka röhkimise saatel ilmus nähtavale emis kogu oma suuruses ning laskis hõrgutisel hea maitsta, saba naudingust tihedasti rõngas.

      „Ära ainult unusta, kes sulle kõiki neid hüvesid jagab,” manitsesin teda, tõmbusin tagasi ja panin akna hoolikalt kinni. Väljaspool oli puit sõrgadest pinnuliseks äestatud: jäätmekauss oli jäetud liiga kauaks lauale ning kui sellega emise meelest ülearu pikalt viivitati, oli too oma kannatamatuses täiesti valmis tulema sellele ise majja järele.

      Ehkki mu mõtted olid poolenisti hõivatud seast, polnud Bobby Higginsi naisevõtuplaanid ja nendega kaasneda võivad komplikatsioonid päris tagaplaanile surutud. Rääkimata siis Malvast. Poisi sinised silmad ei jätnud teda kindlasti ükskõikseks, Bobby oli väga nägus noormees. Aga Ian, kes polnud võib-olla küll nii kütkestav, huvitas teda ilmselgelt samuti.

      Ning mida arvaks Tom Christie Ianist kui väimehest, mõtisklesin endamisi. Ian polnud just päris puupaljas, tal oli kümme aakrit enamjaolt raadamata maad, aga ei mingit arvestatavat sissetulekut. Kas indiaani tätoveeringud on seltskondlikus mõttes vastuvõetavamad kui mõrtsuka põletusmärk?