Laululindude ja madude ballaad. Suzanne Collins

sinuga kõik korras?“ Sejanus piidles teda segaduses ilmel. „Sa läksid näost täitsa kaameks.“

      Coriolanus kogus ennast. „Ma arvan, et see on posca’st. Paneb mul kõhus keerama.“

      „Jajah,“ nõustus Sejanus. „Mamma sundis mind seda sõja ajal kogu aeg jooma.“

      Mamma? Kas Coriolanuse kodu võib võtta ära keegi, kes hüüab oma ema Mammaks? Kapsas ja posca ähvardasid üles tulla. Coriolanus hingas sügavalt sisse ja sundis ennast toitu kinni hoidma, tundes Sejanuse vastu suuremat kibestumist kui toona, kui see hästi toidetud ringkonna poiss oma raskepärase aktsendiga esimest korda tema juurde tuli, kott nätsukomme käes.

      Coriolanus kuulis kellahelinat ja märkas, kuidas kaasõpilased hakkasid poodiumi ette kogunema.

      „On vist aeg meile tribuudid määrata,“ lausus Sejanus süngelt.

      Coriolanus sammus tema järel sinna, kus juhendajate jaoks olid valmis pandud eraldi tooliread – kuus neljast toolist koosnevat rida. Ta proovis korterikriisi peast visata ja keskenduda eesootavale otsustavale ülesandele. Rohkem kui kunagi varem oli ülitähtis saada parimaks, ning parimaks saamiseks pidi talle määratama konkurentsivõimeline tribuut.

      Dekaan Casca Highbottom – mees, kellele kuulus Näljamängude loomise au – oli isiklikult juhendajate programmi ülevaataja. Ta esitles ennast õpilastele täies uneskõndija elujõus, uniste silmadega ja supermorfiini mõju all nagu ikka. Tema kunagi vormis keha oli kokku kuivanud ja nahk lotendas. Hiljutine lühike ja täpne juukselõikus ning sile ülikond muutsid tema allakäigu veel märgatavamaks. Tänu kuulsusele mängude leiutajana oli tal veel õhkõrn võimalus oma positsioonil püsida, kuid käisid kuulujutud, et Akadeemia juhatus hakkab kannatust kaotama.

      „Servus kõigile,“ lällas dekaan pea kohal kortsus paberitükki lehvitades. „Loeb nüüd paberilt maha.“ Õpilased jäid vaikseks, püüdes teda iga hinna eest üle saalikõmina kuulda. „Loeb teile nime ja siis selle, kes ta endale saab. Sobib? Nii, olgu. Esimene ringkond, poiss, läheb …“ Dekaan Highbottom kissitas silmi ja proovis keskenduda. „Prillid,“ pomises ta. „Unustasin need.“ Kõik vaatasid ainiti ta prille, mis juba tema ninal istusid ja ootasid, millal ta need sõrmedega kobades üles leiab. „Nii, läheb lahti. Livia Cardew.“

      Üle Livia väikese teravate joontega näo levis naeratus, ta viibutas võidukalt rusikaga õhus ja hüüdis oma kriiskava häälega: „Jess!“ Livial oli alati kombeks parastada. Nagu oleks parima tribuudi endalesaamine ainuüksi tema teene ja sellel poleks mingit pistmist tema emaga, kes juhtis Kapitooliumi suurimat panka.

      Coriolanus tundis, kuidas tema meeleheide järjest kasvab, kui dekaan Highbottom nimekirjaga takerdudes edasi läks, määrates iga ringkonna poisile ja tüdrukule juhendaja. Kümne aastaga olid joonistunud teatud mustrid. Paremini toidetud Kapitooliumi-sõbralikumatest ringkondadest 1 ja 2 tuli rohkem võitjaid ning kalastus- ja põllumajandusringkondade number 4 ja 11 tribuudid olid samuti pretendendid. Coriolanus oli lootnud tribuuti 1. või 2. ringkonnast, kuid kumbagi ringkonda ei määratud talle, mille tegi veel solvavamaks see, et Sejanus sai 2. ringkonna poisi. Ka 4. ringkond läks mööda Coriolanuse nime mainimata ning tema viimane tegelik võimalus võitjale – 11. ringkonna poisile – langes sülle hoopis Clemensia Dovecote’ile, energiaministri tütrele. Erinevalt Liviast võttis Clemensia uudise oma heast õnnest vastu taktitundeliselt, lükates oma ronkmustad juuksed selja taha ja tehes oma tribuudi kohta usinalt kaustikusse märkmeid.

      Midagi pidi valesti olema, kui üks Snowdest, kes oli juhtumisi ka üks Akadeemia auväärsemaid õpilasi, jäi tunnustamata. Coriolanus hakkas juba mõtlema, et nad on ta ära unustanud – või mõtlesid nad määrata talle mingi erilise ametikoha? –, kui dekaan Highbottom tema õuduseks pomises: „Ja kõige viimasena, 12. ringkonna tüdruk … kuulub Coriolanus Snowle.“

      2

      12. ringkonna tüdruk? Nagu rusikaga vastu vahtimist. 12. ringkond, kõige väiksem ringkond, paras nali oma kängu jäänud ja paistes liigestega lastega, kes surid alati esimese viie minuti jooksul, ja nagu sellest oleks veel vähe … tüdruk pealekauba? Mitte et tüdruk ei oleks saanud võita, aga Coriolanuse meelest olid Näljamängud suuresti toore jõu mängud ning tüdrukud olid juba sünnipäraselt poistest väiksemad ja seetõttu kehvemate šanssidega. Dekaan Highbottom, kelle kohta Coriolanus ütles sõprade hulgas naljatamisi High-as-a-Kite-Bottom⁸, ei olnud poissi kunagi eriliselt sallinud, kuid Coriolanus polnud oodanud ka niisugust avalikku alandust. Kas hüüdnimi oli mehe kõrvu ulatunud? Või oli see kõigest kinnitus asjaolule, et uue maailmakorralduse juures muutuvad Snowd tähtsusetuks?

      Coriolanus tundis, kuidas veri talle näkku tulvab ja põsed õhetama löövad, kuid ta püüdis enesevalitsust säilitada. Enamik õpilasi oli püsti tõusnud ja lobises üksteisega. Ta peab nendega liituma, teesklema, nagu poleks midagi juhtunud, kuid tundus, nagu ei suudaks ta liigutada. Ta suutis vaid pead paremale pöörata, seal istus Sejanus endiselt liikumatult tema kõrval. Coriolanus avas suu, et Sejanusele õnne soovida, ent vakatas, nähes poisi näos vaevu varjatud kannatust.

      „Mis lahti?“ küsis ta. „Kas sa polegi õnnelik? 2. ringkond, poiss … üle prahi valik.“

      „Sa unustad. Ma olen osa sellest prahist,“ vastas Sejanus karedalt.

      Coriolanusele jõudis kohale. Kümme aastat Kapitooliumis ja privilegeeritud elu, mis sellega kaasnes, ei tähendanud Sejanusele midagi. Ta pidas ennast ikka veel ringkonna elanikuks. Sentimentaalne rumalus.

      Sejanuse laup tõmbus kohkudes kipra. „Ma olen kindel, et isa nõudis seda. Ta püüab kogu aeg mu mõtlemist õigeks muuta.“

      Kahtlemata, mõtles Coriolanus. Vana Strabon Plinthi sügavad taskud ja mõjuvõim pälvisid lugupidamist, isegi kui tema päritolu seda ei teinud. Ja kuigi juhendajakohad põhinesid väidetavalt teenetel, oli keegi siin ilmselgelt nööre tõmmanud.

      Publik oli istekohad sisse võtnud. Poodiumi taga avanesid kardinad ja nähtavale tuli maast laeni ekraan. Lõikuspäeva kanti otse üle kõikidest ringkondadest, liikudes idarannikult lääne poole, ja ülekannet näidati terves riigis. See tähendas, et päeva avalöögi pidi andma 12. ringkond. Kõik tõusid, kui Panemi pitser täitis ekraani, saateks Kapitooliumi hümn.

      Panemi pärl,

      vägev linn,

      läbi aegade särad sa uuena.

      Mõned õpilased otsisid kobamisi sõnu, aga Coriolanus, kes oli aastaid kuulnud, kuidas vanaema seda päevast päeva solgib, laulis kõik kolm salmi jõulise häälega, teenides välja heakskiitvaid noogutusi. Täiesti haletsusväärne, aga ta vajas viimast kui heakskiidunooti, mis tal oli võimalik saada.

      Pitser haihtus ja nähtavalt ilmus president Ravinstill, juustes hõbehall, seljas sõjaeelne munder nagu meeldetuletus sellest, et tema valitses ringkondade üle juba ammu enne ülestõusu Musti Päevi. President luges riigireetmise lepingust ette lõigu, mis sätestas sõjahüvitiseks Näljamängud – noored ringkondade elud kaotatud noorte Kapitooliumi elude eest. Ülestõusnute reeturlikkuse hind.

      Mängumeistrid näitasid ekraanil 12. ringkonna trööstitut väljakut, kus kohtuhoone ette oli püstitatud ajutine lava, mida piirasid rahuvalvajad. Linnapea Lipp, jässakas tedretähnidega mees, kes kandis lootusetult vanamoodsat ülikonda, seisis kahe kotiriidest märsi vahel. Ta pistis käe sügavale endast vasakule jäävasse kotti, tõmbas sealt paberilipiku ja heitis sellele vaid vaevu pilgu.

      „12. ringkonna tüdruktribuut on Lucy Gray Baird,“ lausus ta mikrofoni. Kaamerapilt libises üle halli rahvamassi, üle hallide näljaste nägude, vormitute riiete, otsides tribuuti. Seejärel peatus kaamera sagimisel: ülejäänud tüdrukud tõmbusid eemale õnnetust väljavalitust.

      Publik mõmises tüdrukut nähes üllatunult.

      Lucy Gray Baird seisis sirgelt, seljas vikerkaarevärviline voltidega seelik, kunagi kaunis, nüüd aga narmendav. Tema tumedad lokkis juuksed olid kinnitatud kuklale ja põimitud