Laululindude ja madude ballaad. Suzanne Collins

      „Aa, Coriolanus,“ venitas Satyria teda lähemale viibates. „Siit tuleb minu staarõpilane.“ Coriolanus suudles teda ootuspäraselt põsele ja täheldas, et naine on temast mitme klaasi posca’ga ette jõudnud. Tal oleks tulnud joomine tõesti kontrolli alla saada, kuid sama võinuks öelda poolte täiskasvanute kohta, keda Coriolanus tundis. Iseenda ravimine oli kogu linna haaranud epideemia. Samas oli Satyria alati lõbus ja tema närvid polnud viimseni pingul, ja ta oli üks vähestest professoritest, kes lubas õpilastel end eesnime pidi kutsuda. Naine tõmbus pisut eemale ja silmitses poissi. „Ilus särk. Kust sa sellise said?“

      Coriolanus vaatas särki, nagu üllataks see teda, ning kehitas piiramatute võimalustega noore mehe moodi õlgu.

      „Snowdel on põhjatud kapid,“ vastas ta muretult. „Püüdsin leida midagi, mis mõjuks lugupidavalt, ent samas pidupäevaselt.“

      „Nii see mõjub. Mis kavalad nööbid need on?“ küsis Satyria üht manseti külge õmmeldud nööpi sõrmitsedes. „Mosaiigitükid?“

      „On või? Sellepärast need meenutavadki mulle teenija vannituba,“ vastas Coriolanus, kutsudes esile sõprade itsitamise. Sellist muljet ta hoida tahtiski. Meeldetuletus, et ta on üks vähestest inimestest, kelle kodus on teenija vannituba – ja veel mosaiigitükkidega plaaditud –, efekti tugevdamiseks eneseirooniline nali oma särgi üle.

      Coriolanus noogutas Satyriale. „Ilus kleit. See on uus, eks?“ Talle piisas ühest pilgust kleidile, märkamaks, et see on sama, mida naine kannab igal lõikustseremoonial, kuid millele on värskenduseks lisatud mustad suletutid. Ent naine oli tema särgi heaks kiitnud ja tal tuli tasuda vastuteenega.

      „Lasksin selle spetsiaalselt tänaseks teha,“ lausus Satyria kaasa luisates. „Ikkagi kümnes aastapäev ja puha.“

      „Elegantne,“ sõnas Coriolanus. Kokkuvõttes polnud nad just kehv meeskond.

      Poisi rõõm kahanes, kui ta märkas gümnaasiumi direktrissi professor Agrippina Sickle’it endale rahva hulgas lihaseliste õlgadega teed rajamas. Naise selja taga tuli tema abiline Sejanus Plinth, kandes ehiskilpi, mida direktriss soovis igal aastal grupipiltidel käes hoida. Kilp oli talle antud sõja lõppedes selle eest, et ta oli pommitamiste ajal edukalt juhtinud Akadeemia ohutusõppusi.

      Kuid Coriolanuse tähelepanu ei tõmmanud mitte kilp, vaid Sejanuse riietus, pehme tumehall ülikond pimestavvalge särgi ja seda tasakaalustava neerumustrilise lipsuga, mis kõik kokku muutis poisi pika kondise kogu nõtkemaks. Komplekt oli stiilne, uhiuus ja lõhnas raha järele. Sõjasahkerduste tagajärg, kui aus olla. Sejanuse isa oli 2. ringkonna tööstur, kes hoidis presidendi poole. Tal oli õnnestunud relvatööstusega selline varandus kokku ajada, et ta oli suutnud oma perele osta võimaluse alustada elu Kapitooliumis. Nüüd nautisid Plinthid privileege, mida kõige vanemad ja võimsamad perekonnad olid pidanud välja teenima tervete põlvkondade jooksul. Oli ennenägematu, et ringkonnas sündinud poiss nagu Sejanus õppis Akadeemias, ent Sejanuse isa priiskavad annetused olid võimaldanud mitmete sõjajärgsete renoveerimistööde läbiviimist koolis. Kapitooliumis sündinud kodanik oleks soovinud mõne hoone ümbernimetamist enda järgi. Sejanuse isa oli soovinud vaid pojale haridust.

      Coriolanuse jaoks kujutasid Plinthid ja nendesugused ohtu kõigele, mida ta kalliks pidas. Uusrikkad edasipürgijad Kapitooliumis uuristasid pelgalt oma olemasoluga vaikselt vanemate olijate jalgealust. Eriti ärritav oli see sellepärast, et Snowde varandus investeeriti samuti relvatööstusesse … kuid 13. ringkonda. Sealsetest suurtest kompleksidest, elu- ja tehasehoonete kvartalitest ning teaduskeskustest oli järel vaid tuhk. 13. ringkond oli maatasa tehtud ja kogu ala eritas endiselt elamiskõlbmatus koguses kiirgust. Kapitooliumi relvatööstuse keskus oli paigutatud ümber 2. ringkonda ning kukkunud otse Plinthide sülle. Kui uudised 13. ringkonna hinguseleminekust Kapitooliumi jõudsid, lõi Coriolanuse vanaema sellele avalikkuse ees käega, öeldes, et õnneks on neil hulgaliselt teisigi varasid. Kuid neil polnud.

      Sejanus oli saabunud kooli mänguväljakule kümme aastat tagasi argliku ja tundliku poisina, kes oma hingestatud pruunide silmadega, mis tundusid tema kurnatud näos liiga suured, ettevaatlikult teisi lapsi jälgis. Kui hakkasid levima jutud selle kohta, et ta oli tulnud ringkonnast, tahtis Coriolanus esimese mõtte ajel ühineda oma klassikaaslaste agitatsiooniga muuta selle poisi elu põrguks. Pikema mõtlemise järel oli ta otsustanud Sejanust ignoreerida. Teised Kapitooliumi lapsed pidasid seda märgiks, et ringkonna jõmpsika õrritamine pole tema seisusele kohane, Sejanus pidas seda aga lihtsalt sündsaks. Kumbki polnud päris täpne, kuid mõlemad tugevdasid muljet Coriolanusest kui mainekast tegelasest.

      Professor Sickle’i hirmuäratav kuju tüüris Satyria seltskonda, pillutades madalama staatusega inimesed nelja ilmakaarde laiali. „Tere hommikust, professor Click!“

      „Oo, Agrippina, kui tore. Sa ei unustanud oma kilpi,“ lausus Satyria tugevale käepigistusele vastates. „Ma muretsen, et noored unustavad selle päeva tegeliku tähenduse. Ja Sejanus. Sa näed nii šikk välja.“

      Sejanus üritas kummardada ja üks tõrges lokk vajus talle silma. Kohmakas kilp tabas teda vastu rinda.

      „Liiga šikk,“ sõnas professor Sickle. „Ma ütlesin talle, et kui ma oleksin paabulindu tahtnud, oleksin lemmikloomapoodi helistanud. Nad peaksid kõik koolivormides olema.“ Ta silmitses Coriolanust. „See pole kohutav. Sinu isa vana piduliku vormi särk?“

      Oli või? Coriolanusel polnud aimugi. Talle meenus üks ähmane mälestus medalitest kubisevas esinduslikus õhtuülikonnas isast. Ta otsustas juhust kasutada. „Aitäh, et märkasite. Lasksin selle ümber teha, et mitte jätta muljet, nagu oleksin ise lahingus käinud. Aga ma soovisin, et ta oleks täna koos minuga siin.“

      „Väga sobilik,“ ütles professor Sickle. Seejärel suunas ta kogu oma tähelepanu Satyriale ning sellele, mida naine arvab riigi sõdurite ehk rahuvalvajate hiljutisest paigutamisest 12. ringkonda, kus söekaevurid ei tulnud toime oma kvootide täitmisega.

      Kuna professorid olid nüüd hõivatud, viipas Coriolanus peaga kilbi suunas. „Hommikune trenn, jah?“

      Sejanus vastas vildaka naeratusega. „Alati auga teenistuses.“

      „See on peen poleerimistöö,“ vastas Coriolanus. Sejanus tõmbus pingule vihjest, et ta on … misasi, pugeja? Lakei? Coriolanus laskis pingel natuke koguneda, enne kui seda lahustama tõttas. „Ma peaksin teadma. Ma poleerin kõiki Satyria veinipokaale.“

      Selle peale Sejanus rahunes. „Tõesti või?“

      „Ei, tegelikult mitte. Aga ainult sellepärast, et ta pole selle peale tulnud,“ vastas Coriolanus, laveerides põlguse ja semutsemise piirimail.

      „Professor Sickle mõtleb küll kõigele. Ja helistab mulle kõhklemata, olgu päeval või öösel.“ Paistis, nagu kavatseks Sejanus jätkata, kuid ohkas siis ainult. „Ja nüüd, kui ma lõpetan, kolime me muidugi koolile lähemale. Suurepärane ajastus, nagu ikka.“

      Coriolanus muutus korraga ettevaatlikuks. „Kuhu kanti?“

      „Kusagile Corsole. Seal tuleb varsti turule hulk neid suurejoonelisi kohti. Omanikud ei suuda maksu maksta või midagi sellist, isa rääkis.“ Kilp riivas põrandat ja Sejanus vinnas selle kõrgemale.

      „Kapitooliumis ei ole omandimaksu. Ainult ringkondades on,“ lausus Coriolanus.

      „See on uus seadus,“ ütles Sejanus. „Et saada rohkem raha linna ülesehitamiseks.“

      Coriolanus püüdis endas tõusvat paanikat maha suruda. Uus seadus. Kehtestab maksu tema korterile. Kui suure? Tegelikult suutsid nad vaevu ots otsaga kokku tulla Tigrise sandikopikatest, tillukesest sõjaväepensionist, mida vanaema sai tänu oma abikaasa teenetele Panemi ees, ning Coriolanuse enda ülalpidamistoetustest, mida ta sai tapetud sõjakangelase lapsena ja mis pidi kooli lõpetamisega kaduma. Kas nad kaotavad oma korteri, kui maksu maksta ei suuda? See oli kõik, mis neil oli. Koha müümisest poleks ka mingit kasu. Ta teadis, et vanaema oli korteri jaoks senthaaval raha kokku laenanud. Kui nad selle