Raevu päevad 2: Sissetung pimedusest. Sari "Sündmuste horisont". Koostanud Veiko Belials

tuleb…”

      „Ja mida te siis vastasite?” ei jätnud uudishimulik tädike rahule.

      „Mida mul vastata?” Analgiin peitis uuesti näo põlvede vahele. „Mul jäi pere linna. Naine, poeg…”

      „Kuidas – jäi linna?!” lõi naine käsi kokku. „Miks te siis neid siia ei toonud?”

      Kõik pead pöördusid linalaka poole.

      „Sest ma ei saa koju minna!” Analgiin virutas rusikaga vastu põrandat. „Mind ju püütakse nende abil nagu elussöödaga!”

      „Kes püüab?”

      „Grupeering! Kes! Nad on hirmust marus. Näita ainult nägu ja kohe teevad külmaks. Nii mind, kui Galkat, kui Deniskat…”

      „Mille eest siis?” uudishimutses naabrinaine edasi.

      Analgiin sülitas põrandale ja hõõrus kontsaga laiali.

      „Selge, mille eest. Kõlakad liiguvad ju ammu… Et ellu jääda, on verd vaja. Ja siis ütles keegi, et kindel pauk. Pane omadest kaks magama ja pääsed. Kahe elu eest ostad ühe välja…”

      Tuppa sigines vaikus.

      „Noh, eks me siis võtsime aumeestena loosi,” pomises Analgiin, „kellele elu, kellele – aitab. Ja mul ei vedanud. Loos viis mind noa alla, aga olen ma neile mõni oinas või? Rabelesin lahti ja panin jooksu. Nüüd püüavad. Sunnivad Galkat helistama, koju kutsuma,” ta haaras peast. „Aga ma ju tunnen, et tal on hääl surnud! Niikuinii lüüakse nad maha, kas minuga või ilma!” Salguke heledaid juukseid jäi talle pihku. „Mida ma tegema pean? Ennast päästma või minema ja kolmekesi kõngema?”

      Mõnda aega vaikisid kõik, kes toas olid. Ainult ukse juures köhis vanamees nägu mütsi sisse surudes kramplikult.

      Miks me õigupoolest istume, mõtlesin ma. Mis tragöödiaid ja draamasid siin ka ei oleks, aga fakt jääb faktiks: inimene, kes tuli meist hiljem, on juba vestluse läbi teinud! Tegutseda, tegutseda on tarvis! Leida majavalitseja, las viib meid ka üles! Muidu jätan ta ilma automaaditagi viimasest silmast ilma!

      „Ole valmis,” sosistasin Marinale. „Nii kui ma ukse juurest silma pilgutan, hiilige Goškaga märkamatult välja.”

      „Kuhu sa lähed?” küsis ta ehmunult.

      „Ära karda. Räägin lihtsalt majavalitsejaga…”

      Väljas valitses minu suureks imestuseks palavikuline sebimine. Raudne uks oli pärani, selle vastas seisis avatud portega veoauto. Mingid hallid, räbaldunud kogud laadisid kiirustades autolt raskeid kaste, tassisid need püstakusse ja viisid keldrisse. Trepil seisis majavalitseja ning tegi paberilipikule märkmeid.

      „Abi ei ole tarvis?” pakkusin asjalikult.

      Majavalitseja silm libises üle minu.

      „Ei, juba lõpetame.”

      „Aga mis kastid need on?”

      Ta ei vastanud kohe.

      „Kolmkümmend kaks, kolmkümmend kolm… kõik, viimane! Pane kinni!”

      Panime koos majavalitsejaga porte kinni, auto pööras ümber ja veeres mäest alla.

      „Mis need on, toiduained?” küsisin uuesti.

      „Mis toiduained!” puhkes ta naerma. „Mingi veidrik ilmus koos mingite kivide kollektsiooniga kohale! Terve elu olla kogunud. Hindamatu väärtusega, ütleb. No kuhu mina nad panen? Hea veel, et keldrisse mahtusid! Muidu oleks tulnud tänavale jätta. Kuidagi ei saa inimesed aru, et sinna,” ta vaatas mulle tähendusrikkalt otsa, „ei saa midagi kaasa võtta! Ei sööki, ei raha, ei relvi…”

      „Vaat just sel teemal on mul teile üks jutt!” haarasin võimalusest. „Selle automaadiga nolgi lasite juba vestlusele, aga mina koos perega ootan ikka veel…”

      „Vestlusi enam ei tule,” lausus ta püstakusse astudes.

      „Kuidas ei tule?” oleksin sisenedes peaaegu läve otsa prantsatanud, aga jõudsin talle siiski järele ja haarasin varrukast.

      „Lihtsalt ei tule,” patsutas ta heasüdamlikult mu kätt. „Neid pole enam tarvis…”

      „Aga meie? Kas meid pole samuti… tarvis?!” Mu silme ees ujusid mingid räbalad.

      Majavalitseja prahvatas äkki naerma.

      „Mis sa nüüd kahvatad? Ära kuse! Kõik võtame! Ilma igasuguste vestlusteta! Kõik, kes uskusid ja tulid, kõik saavad päästetud!”

      „Mis tähendab – kõik?” Kartsin ikka veel ta varrukast lahti lasta.

      „Seda tähendabki! Arvad, et ajame kedagi tänavale või? Niiviisi – kogu mustlaslaagriga – lähemegi! Peremeestel on ka süda olemas!”

      „Kelle peremeestel?” Ma ei jaganud enam midagi.

      „Laeva, kelle siis veel?! Ja meie sinuga samuti, kui me määramata ajaks nende ülalpidamisele läheme. Noh, oled õnnelik?” muigas majavalitseja. „Vaata ainult, et suurest õnnest otsi ei anna!”

      „A-aga millal… me sõidame… läheme… satume laevale?” kogusin vaevaliselt kokku laialipudenevaid sõnu.

      „On alles tümikas!” laksas majavalitseja endale vastu kintse. „Sa ei saanudki midagi aru, jah? Olgu, lähme, ma selgitan…”

      Teises korteris valitses surmvaikus. Kõik, isegi lapsed, kuulasid mind, et ükski sõna kaduma ei läheks. Ainult aeg-ajalt tõstis mõni eriti taipamatu käe ja esitas ettevaatlikult küsimuse.

      „Mis see siis tähendab – et see kõik ongi laev?”

      „Jah,” vastasin ma. „Lihtsustatult öeldes on laev see maja, milles me viibime.. Täpsemalt aga – ruumiosa, milles maja asub. See ruumiosa kantakse üle teise maailma…, noh teise kohta. Koos meie kehadega. Saate aru, üle kanduvad ainult elusad kehad, kõik asjad ja maja ise jäävad siia.”

      „Mis me oleme seal siis paljad või?” küsis keegi.

      Noogutasin.

      „Paljad. Kuni uute riiete hankimiseni.”

      „Olgu peale! Kaltsud – see pole peamine,” kostis akna juurest. „Ütle parem, kas on kindel, et võetakse kõik?”

      „Kõik! Kõik! Ärge paanitsege. Ma ju räägingi: üle viiakse kõik elusolendid, kes selles ruumiosas viibivad. Kui palju neid elusolendeid on, pole nende jaoks vahet.”

      „Kelle „nende” jaoks?” küsis tolmune prillipapa. „Ega äkki nende, kellega me sõdime?”

      „Jah…” Ma kõndisin mõtlikult mööda seinaäärt.

      Minu jaoks tehti jalgu koomale korjates kiiresti läbipääs.

      „Jah. See on sama tsivilisatsioon, kes meid hävitab. Sama liik… rahvas, kuidas iganes. Aga teine hõim. Saate aru? Nad sõdivad omavahel. Ühed tahavad meid hävitada, teised päästa.”

      „Aga kas neid saab siis usaldada?” ohkas keegi. „Kuhu nad meid viivad? Ja mida teevad?”

      „Seda ma ei tea. Aga kas meil on valikut?”

      Mõneks ajaks saabus taas vaikus.

      „Mnjah…” lausus keegi. „Kahtlane on see kõik…”

      „Aga mina usun!” Ukse juures hüppas püsti umbes seitsmeteistaastane poiss. „Me seame seal sisse normaalse elu, soetame lapsed! Ja tuleme kunagi tagasi. Tuleb vaid rohkem rahvast kaasa haarata! Vaadake, palju siin veel ruumi on! Trepid, trepiplatsid – kõik on vabad! Maja on tarvis rahvast täis panna!”

      „Hilja,” ütlesin ma. „Kuni me