Raevu päevad 2: Sissetung pimedusest. Sari "Sündmuste horisont". Koostanud Veiko Belials

käntsakas leivapätsist heldelt murtud käärul uhkas läbitungivat küüslauguhõngu ja tõmbas tahtmatult pilku. Sigadus säherdune. Praeguste väljastusnormide aegu!

      „Kuidas see teisse puutub?” küsisin.

      „Aga nii, et mina olen majavalitseja,” sõnas tüüp kaalukalt, näidates mulle tõestuseks võileiba. „Meil siin juhuslikud inimesed ei käi. Ise teate, milline aeg praegu on. Silm peab peal olema…” ta kohendas sidet. „Nii et millised tuttavad, kus elavad?”

      „Seitsmeteistkümnendas korteris,” urisesin ma.

      Mul polnud mingit tahtmist temaga sel teemal vestelda…

      Majavalitseja muigas.

      „Sellest oleks tulnud alustada! Aga teie – tuttavad! Plaanite emigreeruda?”

      Võpatasin. Ta küsimus ehmatas mind, aga ka rõõmustas. Ja rohkem vist rõõmustas.

      „On see siis tõesti siin?” küsisin ettevaatlikult.

      Majavalitseja ei vastanud. Hammustanud suutäie, silmitses ta meie kohvreid.

      „Kes teid saatis?”

      „Vabandage,” astus Marina kiiruga lähemale, „me lubasime, et ei ütle. Isegi vande andsime. Ei saa ju inimest ometi alt vedada.”

      Majavalitseja uuris teda terava pilguga pealaest jalatallani.

      „Aga see teie inimene, ta ei hoiatanud teid, või mis?”

      „Mille eest?”

      „Mille eest! Et asjadega ei saa!”

      „E-ei…”

      „Oh, inimesed, inimesed… ainult enda peale mõtlevad!” Ta lõi hooletu liigutusega prügišahti kaane kõrvale, virutas võileiva pimedusse ja kolistas uuesti luuki. „Ega laev kummist ole!” jätkas ta õpetlikult ja pühkis käed vastu ennast puhtaks. „Soovijaid on aga oh-kui-palju! Lähme!”

      Ta õngitses oma dresside sügavusest kimbu võtmeid pika rihma otsas ja keeras lahti trepi all oleva plekiga ülelöödud madala ukse. Ukse taga oli pime. Astmed kadusid järsult allapoole.

      „Kohvrid keldrisse!” kuulutas majavalitseja. „Seal on vasemat kätt seinal lüliti. Ja enda järel ärge unustage ära kustutada! Kui olete valmis, tulete dokumentidega teise korterisse ja võtate järjekorda.”

      „Kas järjekord on pikk?” küsis Marina.

      „Kuidas kellelegi. Mõned istuvad juba teist nädalat, aga ikka tulutult!”

      Vaatasime üksteisele otsa. Aina keerulisemaks läheb!

      „Meil on väike laps,” sõnas Marina. „Ta niigi juba nutab…”

      „Oh, kodanik!” vangutas majavalitseja etteheitvalt pead. „Siin nutavad täismehedki nagu rinnalapsed! Kes siis kindla surma kätte tahab jääda? Oma särk on ikka ihule lähemal… Mida linnas ka kuulukse?”

      „Ei midagi uut,” ohkasin ma. „Ootavad.”

      „Oodaku terviseks,” noogutas majavalitseja. „Räägitakse, et Barnaul pole enam meie oma…”

      „Öösel anti Tšerepanovo ära,” ütlesin.

      „Oh, sinder! Mis siis nüüd saab?!” Tal hakkas kiire. „Viige oma kompsud ometi kiiremini ära! Ma pean minema!”

      Laskusin kiiruga astmetest alla pilkasesse pimedusse ja lükkasin kohvri kohta valimata seina äärde. Majavalitseja ootas üleval ja kõlistas kannatamatult võtmetega.

      „Kõik! Kaduge teise, seal on nimekiri.”

      „Aga meile öeldi, et seitsmeteistkümnendasse,” märkisin ma aralt.

      „Ah, ei tea, ei tea enam…” pomises majavalitseja. „Ruumi on vähe! Saadate mul veel laeva hukka…”

      „Aga mis laev see üldse on?” küsis Marina. „Kus see asub? Kuidas me üldse sinna saame?”

      Majavalitseja, kes juba trepist üles läks, pöördus.

      „Aga vaat sääraste küsimuste eest, prouake, võib väga kergesti ukse taha jääda. Ja siis rabelege ise välja, kuidas tahate!”

      Korter number kaks osutus elamispinnaks oma algses tähenduses – „pind”. See koosnes kahest või isegi kolmest korterist, mille vaheseinad olid maha lammutatud ning kraanikausid ja vannid juurteni välja rebitud. Korteris polnud laastugi mööblit, mitte ainsatki, isegi mitte sisse ehitatud kapikest, ei laudu, ei toole, rääkimata juba diivanitest või vooditest. Ja sellele vaatamata oli siin kitsas. Inimesed istusid ja lamasid põrandal tihedalt üksteise vastas, kõndisid üle kehade astudes, jõid vett, imedes end ainsa endise köögi seinast tilpneva kraani külge. Keegi kirjutas aknalaual avaldusi. Lapsed lärmasid ja nutsid. Goška ärkas kohe ja hakkas samuti nutma. Õhk oli paks ja liisunud.

      „Jumal küll…” sosistas Marina.

      „Pole viga, kohe uurime asja.” Hakkasin seinal rippuvate nimekirjade poole pressima.

      Nende ees tungles kümmekond inimest, üks neist tõmbas pastakaga midagi maha ja kirjutas üle.

      „Pange kirja!” kamandasin ma. „Pehterevid, kolm kohta.”

      Inimene pastakaga pöördus ja mõõtis mind pilguga.

      „Vestluse olete läbinud?”

      „Majavalitsejaga? Jah, läbisime.”

      „Persse!” ütles kirjutaja rahulikult. „Millise majavalitsejaga? Kas teid pimedasse tuppa viidi?”

      „E-e… keldrisse või?” ei andnud ma alla. „Käisime!”

      Pastakaga tüüp kaotas silmnähtavalt minu vastu huvi.

      „Istuge ja oodake vestlust,” viipas ta käega ebamäärases suunas.

      „Aga kuidas nad teavad, keda kutsuda?” muutusin ma rahutuks. „Te ei pannud ju kirja!”

      „Aga kuidas sina teadsid, kuhu on tarvis tulla?” küsis ebameeldivalt kähe hääl mu kõrva juures. „Istu ja ära sibele!”

      Eemaldusin nimekirjadest ja läksin omade juurde tagasi. Goška ei nutnud enam. Ta seisis sõltumatul ilmel ja hoidis ema käest kinni, et too ei kardaks, ning tegi näo, et üleskeeratav koer ei huvita teda üldse.

      „Kuidas on?” küsis Marina.

      „Kõik on korras,” vastasin. „Varsti kutsutakse vestlusele.”

      „Goška tahab pissile.”

      „Gosa pissile…” kordas poiss mõtlikult, õhates koera järele, millega võõras tüdruk mängis.

      „Selle ajame kohe korda!” kummardasin ma kõrval lamava mahuka tädi kohale. „Vabandage, kus siin tualett on?”

      „Kuidas – kus?!” ärritus too ootamatult. „Õues loomulikult! Teie arust tuleks püksi lasta või? Niigi pole siin midagi hingata! Varsti hakkavad pähe valama!”

      Ta keeras valjult puhkides selja.

      „Tänan,” ütlesin ma. „Hüva, läki, Goška. Ärme ootame looduselt armuande. Varupüksid jäid ju kohvrisse…”

      Väljas läks pisut aega. Goškal oli tingimata vaja ära vaadata suur masin, mis möirates mäkke lendas ja püstaku ees vingudes pidurdas. See oli jurakas džiip, mis linnas kehtivast pimenduskäsust hoolimata kümnetes tuledes säras. Käsk oli muide täiesti mõttetu. Selles sõjas polnud veel kordagi olnud õhurünnakuid. Ja kui ka tulevad, ei aita mingi pimendamine.

      Džiibist ei väljunud pikka aega kedagi.

      „Autu tuli ise,” teatas Goška asjatundlikult.