Üksnes minu. Triloogia 1. raamat. Susan Mallery

ujutasid linna üle turistid, kes tahtsid näha „tõelist“ Alaskat. Ligemale viis kuud tuli teha tohutult pikki tööpäevi, et kliendid saaks teenindatud, töö tehtud ja palga enne järgmise töö kallale asumist kätte. Talvel oli pimedus, lumi ja tappev igavus.

      Teised South Salmoni asukad väitsid end oma elu armastavat. Vaatamata sellele, et nad olid ligemale saja aasta eest Alaskasse tulnud Vene, Rootsi ja Iiri immigrantide otsesed järglased, ihkasid Sasha ja Stephen sealt minema. Kuid nende vanem vend Finn polnud seda iial mõistnud.

      „See on minu võimalus,“ kinnitas Sasha. „Minu šanss. Ma teen kõik, mis vaja, et mind märgataks.“

      Ta nägi vaimusilmas, kuidas teda intervjueeritakse saates “Tänane meelelahutus“ ning ta räägib kassahitist, milles oli mänginud peaosa. Vaimusilmas oli ta olnud miljonitel punastel vaipadel, pidutsenud Hollywoodi pidudel ja alasti naised ilmusid ta hotellituppa, anudes teda, et ta nendega magaks. Mida ta soostub suuremeelselt tegema, mõtles ta endamisi naeratades. Kuna just selline ta on.

      Viimased kaheksa aastat oli ta ihanud olla kas televisioonis või filmides. Kuid filmitööstus ei jõudnud South Salmonisse ja Finn oli suhtunud tema unistustesse ikka kui millessegi mööduvasse.

      Saanud lõpuks piisavalt vanaks, et teha seda, mida tahab, venna luba vajamata, oli Sasha oodanud soodsat juhust. Ja kuulutus saatesse „Tõeline armastus või kassikuld“ osatäitjate otsimisest oligi olnud see juhus. Ainus üllatus oli olnud asjaolu, et Stephen oli avaldanud soovi koos temaga intervjuule tulla.

      „Kui ma Hollywoodi jõuan,“ alustas Sasha vana tuttavat mängu mängides, „siis ostan mägedesse maja. Või rannale.“

      „Malibusse,“ lausus Stephen end selili keerates. „Bikiinides tüdrukud.“

      „Just. Malibusse. Ja ma kohtun produtsentidega ja käin pidudel ja teenin miljoneid.“ Ta kiikas venna poole. „Mida sina teha kavatsed?“

      Stephen oli tükk aega vait. „Ei tea,“ kostis ta lõpuks. „Igatahes ei taha ma Hollywoodi minna.“

      „Sulle meeldiks seal.“

      Stephen raputas pead. „Ei. Mina tahan midagi muud. Mina tahan...“

      Ta ei lõpetanud lauset, kuid selleks polnud vajadustki. Sasha teadis niigi. Kuigi neil kaksikvennaga olid erinevad unistused, teadsid nad teineteise kohta kõike. Stephen tahtis leida koha, kuhu kuuluda – mida iganes see ka peaks tähendama.

      „On Finni süü, et sa sellest elevil ei ole,“ torises Sasha.

      Stephen vaatas talle otsa ja ta näole levis lai naeratus. „Selles mõttes, et ta nõuab, et me lõpetaksime kolledži ja et meil oleks hea elu? On vast jobu.“

      Sasha muheles. „Jah. Kust ta võtab jultumuse nõuda, et me peame olema edukad?“ Ta hea tuju haihtus. „Kuigi tegelikult ei puuduta see üldsegi meid. Hoopis teda. Tema tahab, et tal oleks võimalus öelda, et ta on meie kasvatamisega hästi hakkama saanud.“

      Sasha mõistis, et tegelikult oli selle taga enamat, kuid ta polnud valmis seda tunnistama. Vähemalt mitte kõva häälega.

      „Ära tema pärast muretse,“ ütles Stephen ajakirja õngitsedes. „Tema on paari tuhande miili kaugusel.“

      „Just,“ tõdes Sasha. „Milleks lasta tal oma head tuju rikkuda? Me pääseme telekasse.“

      „Finn ei vaata seda saadet iial.“

      Tõsi. Finn ei teinud iial midagi sellepärast, et see võiks olla tore. Enam mitte. Omal ajal oli ta olnud üsna ohjeldamatu...

      Enne, kui nende vanemad surma said. Ja Anderssoni poisid mõõtsid aega selle sündmusega. Sündmused olid leidnud aset kas enne või pärast õnnetust. Praegusel ajal pole Finnil õrna aimugi, mis tähendaks elust natuke rõõmu tunda.

      „See, et Finn teab, kus me oleme, ei tähenda veel, et ta meile järele tuleb,“ ütles Sasha. „Ta saab aru, kui on lüüa saanud.“

      Uksele koputati.

      Kuna Sasha oli uksele lähemal, tõusis ta püsti ja küünitas seda avama. Uks vajus lahti. Lävel seisis Finn, kes nägi välja täpselt nii marus nagu siis, kui kaksikud olid skungi kinni püüdnud ja tema tuppa jätnud.

      „Tere, poisid,“ ütles ta sisse astudes. „Räägime.“

      1 Fool’s Gold – kassikuld. Tõlk.