Üksnes minu. Triloogia 1. raamat. Susan Mallery

istus ja toetas käed lauale. „Mida teie vanemad selle kõige kohta ütlevad?“

      „Mina olengi nende vanemad.“

      „Oh!“ Dakota neelatas – ta ei teadnud ju, milline tragöödia oli selleni viinud. Tema arvates võis Finn olla kõigest kolmekümne kuni kolmekümne kahe aastane. „Kui kaua...?“

      „Kaheksa aastat.“

      „Kas sa oled siis kasvatanud vendi sellest ajast saati, kui nad olid umbes kaheteistaastased?“

      „Nad olid kolmeteistaastased, aga jah.“

      „Sellisel juhul pean sind õnnitlema. Oled oma ülesandega hästi hakkama saanud.“

      Finni naeratus hääbus ja ta põrnitses Dakotale altkulmu otsa vaadata. „Kust sina seda tead?“

      „Nad jõudsid välja kolledžisse, õppisid nii hästi, et jõudsid viimase semestrini ja nüüd on nad emotsionaalselt nii tugevad, et sulle vastu astuda.“

      Põrnitsus asendus mõnitava irvitusega. „Las ma pakun. Sina oled seda sorti inimene, kes nimetab vihma „vedelaks päikesepaisteks“. Kui ma oleksin oma ülesandega hästi hakkama saanud, siis poleks nad siin ega püüaks mingisse totakasse tõsielusaatesse pürgida, vaid õpiksid endiselt kolledžis.“

      Dakota leidis, et Finni sõnades on teatud iva. Finni vaatenurgast lähtuvalt polnud kõiges selles kübetki head.

      Finn vangutas pead. „Ma lihtsalt ei saa aru, mida ma olen küll valesti teinud. Mina tahtsin vaid, et nad kolledži ära lõpetaksid. Ainult kolm kuud veel. Neil oli vaja veel vaid kolm kuud koolis käia. Aga nemad? Ei! Nemad teatasid mulle e-kirjaga, et on siin – just nagu peaksin selle üle rõõmu tundma.“

      Dakota võttis laual olevad kaustad. „Mis nende nimed on?“

      „Sasha ja Stephen.“ Finni ilme muutus lootusrikkaks. „Kas arvad, et saad midagi ära teha?“

      „Ei oska öelda. Nagu ütlesin, esindan mina meie linna. Produtsendid tulid oma tõsielusarja ideega meie juurde. Usu mind, Fool’s Gold ei ihanud sugugi seda sorti reklaami. Tahtsime „ei“ öelda, kuid meid suruti nurka; pealegi oleks nad hakanud seda saadet tegema ka meie loata. Nii vähemalt oleme kaasatud ja loodetavasti on meil tulemuse üle mingisugunegi sõnaõigus.“

      Dakota vaatas Finnile naeratades otsa. „Või vähemalt illusioon, et on.“

      „Usu mind. See pole midagi sellist, nagu reklaamitakse.“

      „Sellest saan ma aru. Kõiki potentsiaalseid võistlejaid ja nende tausta uuriti suure põhjalikkusega. Me nõudsime seda.“

      „Püüdsite tõeliselt hulle vältida?“

      „Jah, ja ka kurjategijaid. Tõsielusarjad panevad inimesed suure surve alla.“

      „Kuidas siis produtsentidel tuli pähe saadet siin teha, kui Fool’s Gold ise seda ei tahtnud?“ küsis Finn.

      „Puhas ebaõnn. Aasta eest avastas üks lõputööd kirjutav tudeng, et meie linnas on krooniline meestepuudus. Püüdes oma tööle tähelepanu tõmmata, üritas ta seda erinevatele meediaväljaannetele maha müüa, seal aga korjati üles just too kild.“

      Finni kulm tõmbus kipra. „Mulle tundub, et olen vist sellest kuulnud. Kas teile ei tulnud siia mitte bussidega karjakaupa mehi?“

      „Kahjuks küll. Enamasti kirjutati meist kui meeleheitel vanatüdrukute linnast, mis pole aga sugugi tõsi. Paar nädalat hiljem saabus tõsielusarja näol kohale Hollywood.“

      Dakota lappas finaali jõudnute sooviavalduste pakki. Sasha Anderssoni pilti nähes kirtsutas ta nina. „Ühemunakaksikud?“ küsis ta.

      „Jah, miks sa seda küsid?“

      Dakota võttis pakist Sasha avalduse ja andis selle Finnile. „Ta on ju jumalik.“ Pildilt vaatas vastu õnneliku ilmega naeratav noorem versioon Finnist. „Kui ta on natukenegi huvitavama isiksusega kui tavaline kingapaar, pääseb ta saatesse. Täiesti arusaadav ju. Lisaks sellele on neid kaks...“ Ta pani kausta käest. „Ütleme nii: kui sina oleksid produtsent, kas sina tahaksid siis, et nad saates osaleksid?“

      Finn pani avalduse käest. Tolle naise – Dakota – jutus oli iva. Ta vennad olid võluvad, elurõõmsad ja küllalt noored uskumaks, et nad elavad igavesti. Sellisele, keda huvitasid vaatajanumbrid, lausa vastupandamatud.

      „Ma ei lase neil oma elusid tuksi keerata,“ ütles ta otsustavalt.

      „Saate filmimine kestab kümme nädalat. Kolledž ei kao kuskile.“ Dakota hääl oli õrn ja sellest kostis arusaamist. Ta tumedate silmade pilk oli kindel. Ta oli päris kenake – juhul kui Finn oleks midagi sellist otsinud. Teda huvitas praegu üksnes see, kuidas saada vennad tagasi kolledžisse.

      „Kas sina arvad, et nad tahavad pärast kõike seda tagasi kooli minna?“ küsis ta.

      „Ei tea. Kas oled neilt endilt seda küsinud?“

      „Ei.“ Siiani oli ta neile üksnes sõnu peale lugenud ja korraldusi jaganud; vennad olid aga mõlemat ignoreerinud.

      „Kas nad rääkisid, miks nad tahavad selles saates osaleda?“

      „Mitte eriti,“ tunnistas Finn. Kuid tal oli vendade mõttelaadi kohta paar teooriat. Nad tahtsid pääseda minema Alaskast ja tema juurest. Lisaks sellele oli Sasha juba mõnda aega unistanud kuulsusest.

      „Kas nad on varem ka millegi sellisega hakkama saanud? Lasknud kodust jalga, teinud koolist poppi?“

      „Ei. Ja just sellepärast ei saagi ma millestki aru. Lõpetamiseni on ju jäänud nii vähe. Miks nad ei võiks veel ühe semestri vastu pidada?“ Selline oleks ju vastutustundlik käitumine.

      Sasha ja Stephen polnud talle siiani erilist peavalu valmistanud. Sarnaselt teiste noortega olid nad vahel kihutanud, sõpradega pidutsenud ja tüdrukuid taga ajanud. Ta oli kartnud nagu pöörane, et nad võivad mõnele tüdrukule lapse teha. Kuid seni polnud seda juhtunud. Võib-olla olid ta tuhanded loengud kondoomi kasutamisest kohale jõudnud. Ja nii oligi teda täiesti rabanud vendade otsus jätta kool pooleli selleks, et osaleda tõsielusaates. Ta oli ikka arvanud, et vennad lõpetavad vähemalt kooli ära.

      „Nad tunduvad olevat toredad poisid,“ ütles Dakota. „Ehk peaksid neid usaldama.“

      „Ehk peaksin nad kinni siduma, viskama lennukile ja viima tagasi Alaskasse.“

      „Sulle ei meeldiks sugugi vangikongis istuda.“

      „Selleks tuleks mind esmalt kätte saada.“ Finn tõusis taas püsti. „Tänan, et mind ära kuulasid.“

      „Kahju, et ei saa sind aidata.“

      „Minul samuti.“

      Dakota tõusis, läks ümber laua ja jäi Finni ette seisma. „Kui klišeed korrata, siis: kui midagi armastad, lase see vabaks.“

      Finn vahtis ta tumedatesse silmadesse. Need moodustasid Dakota kergelt lokkis blondide juustega huvitava kontrasti. „Et kui see tuleb tagasi, siis on see õige?“ Finnil õnnestus manada näkku naeratus. „Tänan, ei. Mina kuulun pigem sellesse kategooriasse, mille kohaselt: kui see tagasi ei tule, siis otsi see üles ja lase maha.“

      „Kas peaksin su vendi hoiatama?“

      „Nad teavad seda juba.“

      „Vahel tuleb lasta inimestel elu tuksi keerata.“

      „See on selleks liiga oluline,“ ütles Finn. „Tegu on nende tulevikuga.“

      „Kusjuures võtmesõnaks on nende, mitte sinu. Kuidas iganes ka siin ei läheks, pole selles midagi sellist, mida ei annaks parandada.“

      „Sina ju seda ei tea.“

      Dakotal oli selline ilme, nagu tahaks ta edasi vaielda. Dakota polnud seda tüüpi, kes hakkaks karjuma, ning Finn hindas seda. Dakota