Üksnes minu. Triloogia 1. raamat. Susan Mallery

      Originaali tiitel:

      Susan Mallery

      Only Mine

      2011

      Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Jana Kuremägi

      Korrektor Inna Viires

      © 2011 by Susan Macias Redmond

      Trükiväljaanne © 2012 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2013 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10600

      ISBN (PDF) 978-9949-20-338-3

      ISBN (ePub) 978-9916-11-152-9

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta Interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Marilynile: minu südames oled sa mulle õe eest.

      Samamoodi kui Dakota oled sa hea, suuremeelne ja naljalembene. See raamat on sinule.

      ESIMENE PEATÜKK

      „Kuidas mul õnnestuks panna teid end aitama? Rahaga? Ähvardustega? Mõlemad sobivad.“

      Sülearvutilt pilku tõstes nägi Dakota Hendrix enda ees seismas väga pikka tõreda ilmega meest. „Kuidas palun?“

      „Kuulsite küll, mis ma ütlesin. Mis selleks vaja läheb?“

      Dakotat oli hoiatatud, et ta võib puutuda kokku igasuguste hulludega, kuid ta polnud seda õigupoolest uskunud. Nagu näha, oli see viga.

      „Võttes arvesse seda, et kannate ruudulist flanellsärki, on teil kaugelt liiga palju jultumust,“ ütles ta püsti tõustes, et tunduda mehe kõrval vähegi pikemana. Kui mees poleks olnud nii silmanähtavalt ärritunud, oleks Dakota leidnud, et ta välimus on üsnagi rahuldav, kuna mehel olid tumedad juuksed ja intelligentsed sinised silmad.

      Mees heitis pilgu särgile ja vaatas siis uuesti Dakotale otsa. „Mis mu särk siia puutub?“

      „Särk on flanellist ja ruuduline.“

      „Ja siis?“

      „Üsna raske on tunda hirmu mehe ees, kes kannab ruudulist flanellsärki. Ma ei mõelnud sellega midagi erilist. Pealegi on flanell sõbralik materjal. Kodune. Kui oleksite aga üleni mustas ja kannaksite nahkjakki, siis oleksin märksa rohkem närvis.“

      Mehe ilme muutus. Ta nägu läks pingesse ja oli näha, kuidas ta lõualihas liikus. Ta pilk muutus teravamaks ning Dakotale tundus, et kui mehel oleks pisutki vähem viisakust, võiks ta hakata asju loopima.

      „Teil on vist paha päev?“ küsis Dakota heatujuliselt.

      „Võib ka nii öelda,“ surus mees läbi hammaste.

      „Kas tahate sellest rääkida?“

      „Minu arust just nii ma meie vestlust alustasingi.“

      „Ei. Teie alustasite vestlust minu ähvardamisega.“ Dakota naeratas. „Kuigi see võib teie ärritusenivoo viia kaheksalt pallilt kümne peale, riskin tähelepanekuga, et vahel saavutab viisaka käitumisega paremaid tulemusi. Vähemalt minu juures küll.“ Ta pakkus kätt. „Tere. Minu nimi on Dakota Hendrix.“

      Mees vahtis ta kätt sellise pilguga, nagu tahaks pigem tal pea otsast rebida kui viisakas olla, kuid, hinganud paar korda sügavalt sisse, surus ta Dakota kätt ja pomises: „Finn Andersson.“

      „Meeldiv kohtuda, härra Andersson.“

      „Mind võib sinatada ja hüüda Finniks.“

      „Meeldiv kohtuda, Finn,“ kordas Dakota pisut ninakama tooniga, kui tal muidu tavaks, lihtsalt sellepärast, et lootis sellega Finni veelgi rohkem ärritada. „Kuidas saan sind aidata?“

      „Mul on vaja lasta oma vennad saatest kõrvaldada.“

      „Nii et sellest johtuvalt siis ähvardused.“

      Finni kulm tõmbus kipra. „Sellest johtuvalt? Kes niimoodi räägib?“

      „See on ju igati normaalne sõna.“

      „Mitte sealkandis, kust mina pärit olen.“

      Dakota heitis pilgu mehe kantud töösaabastele ja siis uuesti särgile. „Kardan peaaegu küsidagi, et kus see koht siis on.“

      „South Salmon. Alaska.“

      „Sa oled kodust üsnagi kaugel.“

      „Hullemgi veel: ma olen Californias.“

      „Kuule, sa oled minu kodulinnas! Oleksin tänulik, kui suudaksid viisakuse säilitada.“

      Finn hõõrus ninaselga. „Hea küll. Mida iganes. Sina jääd peale. Kas aitad mind või ei?“

      „Sõltub asjaoludest. Milles probleem on?“

      Dakota osutas väikese laua vastas olevale toolile. Finn kõhkles hetke, kuid võttis siis istet. Dakota istus tagasi oma toolile ja jäi ootama.

      „Mu vennad on siin,“ ütles Finn lõpuks, just nagu oleks sellega kõik öeldud.

      „Siin, selle asemel et olla South Salmonis?“

      „Siin, selle asemel et lõpetada kolledž: neil on jäänud veel vaid viimane semester. Nad on kaksikud. Käivad Alaska ülikoolis,“ lisas ta.

      „Aga kui nad saates osalevad, siis on nad kaheksateist täis,“ lausus Dakota mahedal toonil, tundes mehe valu, kuid mõistes, et tema ei saa meest aidata.

      „Mis tähendab, et mul pole õigust neid selles takistada?“ küsis Finn ja ta hääl kõlas ühtaegu alistunult ja kibestunult. „Tean.“ Ta naaldus, pilk pinev ja tõsine, Dakota poole. „Ma vajan su abi. Nagu ma ütlesin, on neil jäänud lõpetamiseni vaid üks semester; nemad aga keerasid koolile selja, et siia tulla.“

      Dakota oli Fool’s Goldi linnakeses üles kasvanud ja oli pärast kooli lõpetamist siia tagasi tulnud, seega ei saanud ta aru, miks keegi võiks mitte tahta siin elada. Kuid talle tundus, et Finnile teeb märksa suuremat muret vendade tulevik kui see, kus nad parasjagu on.

      Finn tõusis püsti. „Ma ei saa üldse aru, miks ma sinuga rääkimise peale aega raiskan. Sina olete ju üks neist Hollywoodi tüüpidest. Arvatavasti on sul hea meel, et nad on su totakas saates osalemise nimel kõigest loobunud.“

      Ka Dakota tõusis, kuid raputas pead. „Esiteks pole see minu totakas saade. Teiseks, kui annaksid mulle võimaluse mõelda, selle asemel et kohe vihastuda, õnnestuks mul ehk midagi välja mõelda. Kui sa vendadega samamoodi käitud, pole sugugi üllatav, et nad tahavad sinust paari tuhande miili kaugusele põgeneda.“

      Võttes arvesse, et Dakota ei teadnud pärast kolmekümnesekundilist tutvust Finnist suurt midagi, oli ta valmis, et Finn võib ta peale vihastada ja siis uksest välja kõndida. Kuid Finn üllatas teda: ta näkku ilmus naeratus.

      Mehe naeratavad huuled ja hammaste välgatus polnud midagi erakordset, kuid Dakota tundis sellegipoolest, just nagu oleks teda kõhtu löödud. Ta tundis, nagu oleks ta oimetuks löödud, nii et ta ei suutnud hingatagi. Mõne sekundi pärast suutis ta end kokku võtta