Ei keegi muu kui sina. Susan Mallery

andis talle piimaklaasi. „Mulle ei meeldi, kui neid on palju koos,” täpsustas tädi. „Võib-olla lugesin liiga palju kordi „Kärbeste jumalat” – mul on olnud ikka niisugune tunne, et lapsed võivad suvalisel hetkel marutama hakata. Kuid ühekaupa pole neil viga midagi.” Ta naeratas Macile. „Olen kindel, et Emily on lausa ingel.”

      Tundus, et Bevi laste-teooria ehmatas Maci. „Mida?” Ta vangutas pead. „Ei, tema on tavaline laps.”

      Maci hääles oli midagi, mõtles Jill küpsist võttes ja seda hammustades. Midagi... kurblikku. Või põhjustas seda tunnet ta enda brändiuimas aju?

      Ta jõi piima, neelas ja oleks peaaegu öökima hakanud. „Ma ei suuda,” ütles ta klaasi tädile andes. „Pärast brändit ei suuda mu magu seda vastu võtta.”

      „Suudab küll. Kujuta lihtsalt ette, et tegu on brändiga.”

      „Oh, hea küll.”

      Mac vaatas talle otsa. „Kas sa oled joonud?”

      Mehe pilgus ja kokkusurutud huultes oli näha vaevumärgatavat halvakspanu. Kellale pilku heites nägi Jill, et see näitab pisut kolm läbi.

      „New Yorgis on kell viis läbi ja mul oli raske päev.”

      Pigem küll raske nädal; võimalik, et raske elu.

      „Ära muretse. Jill pole sugugi pöörane,” lausus Bev rahustavalt naeratades. „Ta on lihtsalt tujust ära. Millal Emily kohale jõuab?”

      „Viie paiku. Toon ta hommikul siia. Ma tahtsin ta saabumise päeva vabaks võtta, aga pean kohtusse minema.”

      „Ära muretse,” rahustas Bev teda. „Olen täiesti elevil mõttest, et saan temaga suve koos veeta. Meil saab olema vahva.”

      Jill kaalus, kas hoiatada Maci tädi „ande” suhtes ja selle suhtes, et tädi võib vahel vägagi omapäraseks muutuda. Kuid mis mõtet on panna Maci muretsema. Pealegi oskas Bev tekitada teises inimeses tunde, et ta on eriline ja armastatud, ning võib-olla just seda väikesed kaheksa-aastased tüdrukud vajavadki.

      Mac tõusis ja pomises midagi koju minemise kohta. Jill tahtis võtta end kokku ja küsida, kus ta kodu on. Kuigi tal polnud plaanis Macile rohkem südaöiseid visiite korraldada. Ühest sellisest alandavast korrast piisas talle kogu eluks. Ei, ta kavatseb Maci vältida nii palju kui võimalik, kuni ta siin Los Lobose nimelises põrgus peab viibima. Ta peab just sellist advokaadibürood, nagu siinkandis eeldatakse, kannab hoolt siinse rahva pisiprobleemide eest, kuid saadab samal ajal oma lihvitud CVd osariigi suurematesse advokaadibüroodesse.

      Ja vabal ajal haub kättemaksu. Kurja, kalki ja rahuldustpakkuvat kättemaksu, mis teeb ta eksabikaasa, selle igavese sea, pihuks ja põrmuks. Ta naeratas selle mõtte peale ja tundis, kuidas ta jalale tilgub midagi külma ja märga.

      „Oh taevas küll.”

      Tädi hääles oli kuulda murenooti, mis tekitas Jillis tahtmise uurida, mis lahti, kuid tundus, et ta ei suuda silmi avada ega rääkida. Ta käest võeti midagi.

      „Kui palju brändit ta jõi?” küsis meeshääl.

      Mac, mõtles Jill hägusalt. Nunnu ja seksikas Mac. Ta oli kolmeteistkümnendast eluaastast saati Maci ülepeakaela armunud olnud. Kuid Mac ei märganud teda. Ta oli olnud kena ja sõbralik, kuid eemalehoidev ja käitunud pigem nagu suur vend.

      Seda sellepärast, et Jillil polnud rindu. Vähemalt mitte selliseid, nagu ta parimal sõbrannal Graciel. Gracie emal oli olnud tavaks öelda Jilli rindade kohta „diskreetsed kumerused”. Jill ei tahtnud diskreetsust. Tema tahtis silmatorkavaid, seksikaid tisse. Ta tundis, kuidas vajub toolil alla, kuid siis oli ta ühtäkki õhus. Ta oleks nagu hõljunud või lennanud või mõlemat.

      „Diivanile?”

      „Jah. Toon talle teki. Ta vajab lihtsalt puhkust.”

      „Või ei peaks nii palju jooma,” ütles naerune meesterahva hääl. „Paari tunni pärast tunneb ta end üsna sitasti.”

      See pole mingi uudis, mõtles Jill, peites pea patja, mis kuidagimoodi ta pea alla tekkis. Ta oli end juba kaks päeva sitasti tundnud. Kuid nii oli parem. Nüüd oli ta soojas ja tal oli mõnus ning ta tundis end taas turvaliselt. Magama jäädes tõotas ta endamisi, et ärgates on kõik muutunud.

      Umbes kolmveerand viie ajal loobus Mac teesklemast, nagu ei vahiks kella. Talle tundus, et ootamine oleks palju kergem, kui seda saaks teha, õlleklaas käes, kuid seda teed ei kavatsenud ta minna, kuna kaalul oli Emily. Kuna see kõik oli tema süü.

      Ta tahtis süüdistada kedagi teist, osutada sõrmega ja öelda, et tema pole süüdi, kuid see polnud võimalik. Sest ta oli kõik sammud ise astunud. Ta ei saanud isegi Carlyt süüdistada. Ta eksabikaasa oli olnud palju mõistvam ja andestavam, kui ta oli ära teeninud.

      Ja kuna Carly oli täpne inimene ega tahtnud Maci närvi ajada, saabus ta viis minutit varem. Mac vaatas, kuidas Volvo keeras maja ette, ja oli väljas veel enne, kui reisijad jõudsid uksed avada.

      „Tere, tirts,” ütles ta, kui Emily autost väljus.

      Ta tütar oli kleenuke, blondide juuste ja suurte siniste silmadega ning sellise naeratusega, mis võis ka taeva särama panna. Kuid praegu ta ei naeratanud. Ta suunurgad värisesid ning ta keeldus Macile silma vaatamast. Ta surus kõvasti enda vastu päevinäinud ninasarvikut Elvist ja vahtis maha.

      Mac polnud last ligemale kaks kuud näinud ja tal oli suur tegu, et mitte last kallistada ning üldse mitte enam lahti lasta. Ta tahtis öelda tütrele, et armastab teda, et tütar on kasvanud ja muutunud veel ilusamaks, et on mõelnud tema peale iga päev. Kuid selle asemel toppis ta käed teksataskutesse ja soovis, et võiks minna ajas tagasi ning teha kõike hoopis teistmoodi.

      „Tere, Mac.”

      Ta suunas tähelepanu Carlyle. Väikest kasvu, hästi riietatud Carly, kuldblondid juuksed ulatumas lõuajooneni, tuli ümber auto tema poole.

      „Näed hea välja,” ütles Mac teda põsele suudeldes.

      Carly surus ta käsivart. „Sina samuti. Mõnus väike linnake. Nii et siin sa siis veetsidki lapsepõlve?”

      „Just nii.”

      „Mis tunne on siin tagasi olla?”

      Mac oli veetnud viimased kaks nädalat kord lootusrikkalt, kord nagu mingi läheneva katastroofi aimuses. Kaalul oli liiga palju.

      „Hea,” vastas ta sundimatu enesekindlusega, mida tegelikult ei tundnud. „Viime asjad sisse.” Ta pöördus Emily poole. „Sinu tuba on ülemisel korrusel. Kas tahad näha, milline see on?”

      Emily kiikas just nagu luba küsides ema poole. Kui Carly noogutas, tuiskas Emily sisse.

      „Ta vihkab mind,” lausus Mac otse.

      „Ta armastab sind, aga on tulvil hirmu. Ta pole sind mitu nädalat näinud, Mac. Sa ei tulnud nädalavahetusteks koju, kuigi lubasid. Sa murdsid ta südame.”

      Mac noogutas ja neelatas süümepiinu tundes. „Saan aru. Mul on kahju.”

      Ta läks auto pagasiluugi juurde ja ootas, et Carly selle lukust lahti teeks.

      „Kaheksa-aastase puhul jääb vabandusest väheks,” tõdes Carly. „Sa kadusid sõnagi lausumata ta elust ja nüüd pead end talle tõestama.”

      See oli Macile juba niigi selge. Aga kuidas seda teha? Kuidas võidab isa taas lapse usalduse? Kas see on üldse võimalik? Kas ta oli piiri ületanud ja oli juba liiga hilja?

      Ta tahtis Carly arvamust kuulda, kuid kartis, et ei saa temalt suuremat vastutulelikkust enam oodata.

      „Sul polnud vaja seda teha,” ütles ta kahte kohvrit võttes.

      Carly võttis termoskoti. „Ma tean. Osake minust tahtis sulle selja keerata, kuid sa oled teda ikka üle kõige armastanud.” Ta sulges pagasiluugi ja vaatas Macile otsa. „Ma