Ei keegi muu kui sina. Susan Mallery

Kuigi lahutus on hea. Seda tahan ma tõesti. Ma tahan, et meie abielu poleks nagu üldse olnudki.” Ta võttis veel ühe küpsise. „Kas saaksime ta auruks muuta? Kas see oleks sisuliselt mõrv?” Ta ohkas. „Ükskõik. Tean, et oleks. Ma ei taha litsentsist ilma jääda. See oleks liig mis liig.”

      Küpsisepuru pudenes ta rinnale, pleki kõrvale, kuhu oli brändit läigatanud. Ta pühkis puru ära, kuid määris seda tehes särgi šokolaadiseks.

      „Pean end puhtaks kasima,” ütles ta poolenisti söödud küpsist käest pannes. „Ma ei käinud enne San Franciscost lahkumist hommikul duši all.”

      Rääkides haaras ta pihku oma lokkis juuksepahmaka. Eelmisel hommikul duši all käies polnud ta viitsinud jännata juuste föönitamise, triikimise ja aeganõudva hooldusprotsessiga, millega ta tavaliselt oma metsikut pahmakat taltsutas. Selle tulemusena meenutas ta elektrilöögi saanud Frankensteini koletist. Tal oli kindel veendumus, et ta näeb jube välja.

      Jill ajas end püsti. Kuna ta polnud viimase kahe ööpäeva jooksul eriti palju maganud ja oli nüüd veel brändit ka joonud, hakkasid roosid köögitapeedil ta silme ees virvendama.

      „See ei saa head tähendada,” pomises ta.

      „Kui oled duši all ära käinud, tunned end paremini,” kinnitas tädi. „Sa ju mäletad, kus kõik on?”

      „Mhmh. Üleval.” Mõte trepist üles ronimisest pani ta pea ringi käima.

      Pliiditaimer helises samal hetkel, kui keegi uksele koputas. Tädi tõusis aknaaluse ümmarguse laua tagant ja andis Jillile märku, et too läheks teeks ukse lahti.

      „Vaata, kes on. Sinu praeguses seisus ei tohi sinu kätte kuumi küpsetusplaate anda.”

      „Saab tehtud.”

      Jill läks ukse poole, põrgates vaid korra vastu seina. Tal tekkis silme ette pilt, nagu oleks ta elektriauto autodroomil, ja see pani ta itsitama. Ust avades oli ta endiselt selle lustaka mõtte vallas.

      Oli vaid paar asja, mis oleks võinud ta praeguse olukorra veelgi hullemaks muuta: mõne lähedase inimese kaotus; arvamus, et ta ei pääse enam iial Los Lobosest, et töötada mõne suurlinna advokaadibüroos; ja kohtumine Mackenzie Kendrickiga olukorras, kus tema nägi välja nagu narts.

      Ja üks neist kolmest variandist oligi kohal, mõtles ta, vahtides tädi lävel seisvat meest. Kas välk ei võiks teda palun maha lüüa?

      Ilmselt mitte, mõtles ta tumesinistesse silmadesse vaadates ja uurides mehe tuttavaid, lausa valu tegevalt nägusaid ja tugevaid näojooni. Mackenzie nägi välja vanem, kuid eks kõik olid ju vanemaks saanud. Mees pani endiselt ta südame põksuma nagu karaokemonitoril hüpleva kuulikese. Või oli see hoopis brändi süü?

      Tema teada oli Mac Kendrick kolinud Los Angelesse ja liitunud politseiga. Viimati oli ta Maci näinud kaheksateistkümneaastasena, kui mees oli tulnud armeest koju puhkusele. Tookord oli tema läinud mehe tuppa, lasknud kleidi põrandale langeda ning pakkunud mehele oma alasti keha – mees oli aga selle peale oksele hakanud.

      Sellised mälestused aitasid ta untsu läinud abielu õige nurga alt näha.

      „Mac,” lausus ta, manades esile meeldiva ja rõõmsameelse tooni, lootes samas, et see ei kõla liiga tehtuna.

      Mac kortsutas kulmu, mille tulemusena ta kulmukaared tõmbusid kokku ning silmanurgad kurruliseks. Jill pidi nägema kohutavat vaeva, et mitte ohata selle peale, kui nauditav mees niimoodi välja nägi. Talle meenusid plekid seljas oleval liiga suurel särgil just siis, kui mehe ilme selgines.

      „Jill?”

      Jill tervitas teda sõrmi vibutades. „Just nii. Tere. Ma olen...” Külas polnud päris õige ning valetamiseks oli ta liiga täis. Ju on õigem üldse mitte sellel peatuda, miks ta Los Loboses on. „Mida sina siin teed?”

      „Mina elan siin.”

      Jill pilgutas silmi. „Siin? Los Loboses?”

      „Ma olen siinne uus šerif.”

      „Miks?”

      Mac naeratas. Ja see naeratus tekitas Jilli sisimas imeliku värina.

      „Mulle meeldib siin,” ütles Mac.

      „Eks kõigil ole õigus oma arvamusele.”

      Mac uuris teda tükk aega ja puudutas siis oma ülahuult. „Sul on siin puru...”

      „Mis? Ah soo. Küpsised.” Jill pühkis käega, võttis siis särgisaba ja pühkis sellega. Särgisabale pilku heites oli näha, et puru seas oli olnud ka šokolaadi. Suurepärane.

      „Mac? Sina või?” hüüdis Bev nendega ühinedes. „Saan aru, et tahad kõik üle arutada. Astu sisse. Jill, astu eest ja lase Mac sisse.”

      Jill tegi nagu kästud. Millalgi esimese ja kolmanda brändiklaasi vahepeal oli ta kingad jalast visanud, mis tähendas, et ta oli läikival puitpõrandal paljajalu. See meenutas talle liigagi selgelt toda viimast korda, kui ta oli Maci näinud, ning ta läks kiiruga ees elutuppa, kus sai vähemalt vaiba peal kõndida.

      Ta kuulis enda taga Maci samme ja tädi jutuvada soojast õhtupoolikust ja sellest, kui kaunis oli olnud päikesetõus. Bevile meeldis vaadata päikesetõusu. Hommikused esimesed päikesekiired pidavat mõjuma ülemeelelisele energiale puhastavalt.

      Jill läks kiiktooli juurde ja vajus istuma. Tool kiikus edasi ja tagasi, mis pani toa nurgad kuidagi niimoodi kokku minema, et tal tuli naer peale. Võib-olla on see hea, mõtles ta istmel kerra tõmbudes. Ta oli ikka mõelnud, mis juhtub küll siis, kui ta peaks kunagi veel Maci nägema. Pärast toda katastroofilist viimast kohtumist kartis ta seda, mida võib ise öelda või mida Mac võib öelda. Või mis pilguga võib Mac teda vaadata. Kuid kuna ta oli auru all, siis polnud ta närvis. Kui Mac tundis talle kaasa, siis mis teha.

      „Nii et sina oled siis šerif,” ütles ta, kui Mac oli istunud akna vastu diivanile ja Bev oli läinud suupisteid tooma. Jillil oli tunne, et Macile brändit ei pakuta.

      „Täpselt nii. Alustasin tööd kahe nädala eest.”

      „Miks?”

      „Sest leppisime selles kuupäevas kokku.”

      Jill püüdis lükata juuksesalku kõrva taha, kuid ta käsi kangestus sõrmede all sasipundart tundes. Oh taevane arm küll. Ta oli oma välimuse täiesti unustanud. Mida nüüd küll teha?

      Ta kirtsutas sisimas nina ja mõistis, et teha pole muud kui loota, et Mac polnud märganud.

      „Pidasin silmas seda, et miks sa šerifi koha vastu võtsid?”

      Maci tumesiniste silmade pilk peatus ta näol. Seda tundes hakkas Jillil sees kõik hõõguma, kuid ta püüdis end veenda, et Mac üritab ilmselt aru saada, miks tal on näol šokolaadiplekid. Jill hõõrus nägu ja tänu brändile oli tal kergem ükskõikset hoiakut võtta.

      „Vajasin vaheldust,” ütles Mac. „Lisaks sellele on Emilyl siin mõnus suve veeta.”

      Emily? Kui suur on võimalus, et seda nime kannab Maci vana ja armastatud bernhardiin? Null, leidis Jill, tundes, et tal ei vea kohe üldse mitte.

      „Su naine?” küsis Jill naeratades, lootes ise, et ta näol on viisakat huvi ilmutav ilme.

      „Tütar.”

      Need sõnad lausus elutuppa naasev Bev. Ta pani lauale kolm piimaklaasi ja kandikutäie küpsiseid.

      „Maci väike tütar on kaheksa-aastane.”

      Jill üritas seda uudist seedida. Aastate jooksul oli ta kujutanud Maci ette erinevate naistega, kellest ükski ei meenutanud teda, kuid Macist kui isast polnud ta kordagi mõelnud.

      „Ta tuleb suveks minu juurde,” ütles Mac aluselt küpsist võttes. „Bev oli nõus aitama mul tema eest hoolitseda.”

      Jill suunas pead keerates tähelepanu tädile.