Tagasi Blossom Streetile. Blossom Street, 4. raamat. Debbie Macomber

      „Kullake, ma ei saa seda teha.”

      „Miks mitte?” Alix tõstis pilgu, lootes, et mees annab talle enesekindlust, mida ta asja lõpuleviimiseks vajab. Soov nõustuda, leppida, mida ta oli varem tundnud, oli nüüd kadunud. Ta ei olnud enam kindel, kas suudab olla Alix Townsend, Täiuslik Pruut. Pulm oli nelja kuu kaugusel ning juba tundis ta oma sisemuses paanikat kohumas.

      Alix tahtis üle kõige olla Jordani abikaasa. Ta oli Jordanisse armunud siis, kui nad olid kuuendas klassis; too kehastas kõike, mida ta elus igatsenud oli. Seejärel oli ta kolm aastat tagasi meest uuesti kohanud, peagi pärast kudumiskursusega liitumist. Alix mäletas algkooli ajast Jordani kohta iga viimast kui fakti.

      Ta mäletas ka seda, mida oli mehe perekonna kohta teada saanud. Jordani ema ja isa armastasid teineteist ja hoolisid oma lastest. Nad ei olnud joodikud ega luuserid nagu tema omad. Neil olid kodus regulaarsed söögikorrad, mil kogu pere istus laua ääres ja rääkis oma päevast. Alixi kodus ei tehtud midagi koos. Kui tema ema juhtus süüa tegema, jäeti õhtusöök pliidile ja kõik tõstsid endale ise ette. Enamasti sõi Alix üksinda televiisori ees, vanemad taustal tülitsemas. Sagedamini, kui ta loendada soovis, muutusid tülid füüsiliseks ja ta peitis end kappi, kus mõtles välja fantaasiamaailma – terve perekonna selliste vanemate ja õdede-vendadega, nagu televiisoris võis näha. Või siis sellistega nagu Jordani kodus...

      Kontrast tema ja Jordani elu vahel oli veelgi suurem. Alixi ema oli ükskord isa pihta tulistanud ja vanglasse sattunud. Selleks ajaks, kui ta kooli lõpetas, oli Alix käinud läbi terve rea kasuperesid. Nende aastate jooksul oli tal ka palju probleeme olnud. Aga kui Tom uimastite üledoosi suri, raputas see teda rängalt. Alix teadis, et liigub samasuguse saatuse suunas, kui oma elu ei muuda. Sellest hetkest alates jättis ta narkootikumid sinnapaika. Need tähistasid surma suure algustähega. Ta oli rohkem kui ühe korra ahvatlust tundnud, aga leidnud alati julgust minema kõndida.

      „Pulmapäev on ainult üks päev meie elust,” sõnas Jordan.

      Alix ohkas. Kakskümmend neli tundi – tegelikult vähem –, millega ta suudab hakkama saada. Laulatus oli planeeritud pärastlõunal kella viieks, millele järgneb õhtusöök ja vastuvõtt maaklubis. Jordan oli juba reserveerinud neile mesinädalateks toa Briti Columbias hotellis Victoria. Kui ametliku laulatuse väljakannatamine tähendab seda, et temast saab selle päeva lõpuks Jordani abikaasa, teeb ta seda rohkem sõnagi kurtmata.

      „Ma tean, et sulle ei meeldi sellist sorti asjad,” ütles Jordan, suudeldes naist märjale pealaele. „Tõtt-öelda hoolin ma ainult sinuga abielus olemisest.”

      „Tõesti?”

      Mees naeratas. „Tõesti.”

      „Aga miks me ei võiks sel juhul lihtsalt abielluda ja teistele sellest hiljem rääkida?” Juba seda öeldes teadis Alix, et seda ei juhtu iial.

      „Mul on kahju, kullake, aga me ei saa seda teha. Minu ema tunneks end meie poolt petetuna ja... tekiksid jutud.”

      „Jutud,” kordas naine, hääl tuim.

      „Ma töötan kirikus,” meenutas Jordan tarbetult. „Põgenemine ei ole hea eeskuju, mida kogudusse kuuluvatele lastele anda. Sina ehk ei taipa seda, aga nad jälgivad kõike, mida me ütleme ja teeme.”

      See ei olnud Alixi jaoks uudis, kuna ta oli väga hästi teadlik sellest, kuidas teismelised Jordani poole alt üles vaatasid, ja järelikult ka tema poole. Ta mäletas, kui Jordanit koos koguduse lastegrupiga kohalikul uisuväljakul esimest korda nägi. Mees oli talle meenutanud lapsi läbi linna juhtivat Hamelini vilepillimeest. Need lapsed pidasid Jordanist tohutult; nad jumaldasid teda ja olid heitnud Alixi suunas sagedasi pilke, ilmselt rabatud, et mees temaga läbi käib. Nad ei olnud ainukesed.

      Alixil võttis palju aega, enne kui ta suutis uskuma hakata, et Jordan teda armastab. Isegi nüüd ei olnud ta kindel, mis meest tema juures köitnud oli. Mis iganes see ka oli, Alix oli sügavalt tänulik.

      „See saab olema väike pulm,” lubas mees.

      Alix noogutas. Tema külalistenimekiri piirdus mõne sõbraga, kellest enamikuga oli ta tutvunud kudumiskursuse kaudu. Võib-olla kakskümmend inimest.

      „Ema koostab oma nimekirja sel nädalal.”

      Tulevase ämma mainimise peale tõmbus Alix pingule. Jordani ema meeldis talle, aga ta ei suutnud vabaneda tundest, et on Susan Turneri jaoks pettumus. Tõtt-öelda ei pannud Alix seda talle pahaks ja ta oli kindlalt otsustanud teha, mida iganes vaja, et nende suhteid parandada.

      Ta ammutas mõningat lohutust teadmisest, et Jacqueline’ile ei olnud tema minia alguses samuti meeldinud. Jacqueline ei suutnud mõista, miks Paul, nende ainuke poeg, abiellub kellegi sellisega nagu Tammie Lee, kelle lõunaosariiklase taust on Pauli omast nii erinev.

      Kui Alix õigesti mäletas, oli Jacqueline’il Pauli jaoks üks teine naine mõttes olnud. Kuid Tammie Lee oli kindlaks jäänud ning lõpuks olid tema lahkus ja sarm Jacqueline’i enda poole võitnud. Selleks ajaks, kui esimene lapselaps sündis, oli Jacqueline Tammie Lee kogu südamest omaks võtnud. Nüüd olid nad nii lähedased nagu... noh, perekond. Ja Alix pidas Tammie Leed üheks oma paremaks sõbraks.

      Ka Susan Turneril võis oma noorima poja jaoks mõni teine naine mõtteis olla. Kui nii, siis ei olnud Jordan küll mitte kunagi kedagi maininud. Ühel pühapäeval kolm aastat tagasi oli Alix Jordani teadmata kiriku tagaossa lipsanud. Teenistuse ühe osana oli mees laulnud duetti kauni blondiiniga, kes oli osutunud tema nõoks. Aga mehe nägemine kellegi teisega, isegi kirikus, oli Alixi marru ajanud. Jordan oli tema ennatliku arvamuse pärast samuti talle pahane olnud. Ja mehel oli õigus. Jordan ei olnud kogu nende kurameerimisaja vältel andnud talle põhjust kahtlustada, et võiks kellestki teisest huvitatud olla.

      Kuid see ei tähendanud, et Jordani ema poja suhtumist Alixisse pooldaks. Susan oli siiski alati viisakas olnud, ehk pisut jahe. Jordan sai oma vanematega erakordselt hästi läbi, seda ära rikkuda oli viimane asi, mida Alix teha oleks tahtnud.

      „Sa vajad midagi, mis su mõtted kogu sellelt pulmavärgilt eemale viiks,” ütles Jordan.

      „Nagu näiteks?” Alix oli innukalt valmis tegema ükskõik mida, mis aitaks tal paar järgmist kuud üle elada.

      „Kuidas oleks uue kudumiskursusega?”

      Alix hammustas seda mõtet kaaludes huulde. Ta noogutas aeglaselt. „Lydia astus ükspäev läbi ja me lobisesime paar minutit. Tal on alati mõni kursus käimas ja ta on nüüd uue, palveräti omaga alustamas.”

      „Kui hea mõte.”

      „Aga kellele ma selle kingiksin?” küsis Alix.

      „Kuidas oleks minu vanaema Turneriga?”

      Alix teadis otsekohe, et see oli väga hea mõte. Ta oli kohtunud Jordani vanaemaga esimest korda jõulupühade ajal, üsna pea pärast seda, kui Jordan talle kihlasõrmuse kinkis, ning tundis eaka naisega kohe sidet. Nad olid mitu tundi juttu ajanud, avastades, et nende vaated on üllatavalt sarnased, ning naernud samade kulunud naljade peale. Ehkki tublisti üle kaheksakümne aasta vana, elas naine üksi ja suutis endiselt suure lilleaia eest hoolitseda. Alix oli sellest ajast saati vanaema Turnerile mitu korda helistanud ning möödunud kuul koos Jordaniga tal külas käinud.

      „Ma panen end pärast tööd kirja,” lausus Alix.

      „Tore.” Mees ohkas, justkui tundes kergendust, et asi lahendatud sai.

      Alix naaldus Jordani vastu ja suudles teda uuesti. Ta tahtis, et mees teaks, kui väga ta hindab seda, et too talle järele tuli. Alix oli lahkunud enne, kui mees teda päriselt kuulama oli hakanud. Enne, kui oli tema pulmadega seotud kahtlusi ja hirme tõsiselt võtnud. Aga nüüd Jordan kuulas.

      Ta oli suudlusse ilmselt pisut rohkem tundeid pannud, kui ise aru sai, sest Jordan hingas raskelt, kui nad teineteisest eemale tõmbusid. Mees köhatas hääle puhtaks. „See oli hea.”

      „Jah,” nõustus naine pehme häälega. „Oli küll.”

      Jordan