Tagasi Blossom Streetile. Blossom Street, 4. raamat. Debbie Macomber

Inimesed otsivad vihmase ilmaga mingisugust asjalikku tegevust ja minu õnneks tähendas see kudumist.

      Margaret võttis mantli seljast ja riputas tagaukse kõrvale nagisse. „Julia tõi mu täna hommikul ära,” ütles ta möödaminnes.

      Ma tabasin selle olulisuse kohe ära. „Sa lubasid Julial uue autoga sõita?” Vaid päev varem oli Margaret öelnud, et tema vanem tütar, keskkooli lõpuklassi õpilane, oli korduvalt küsinud luba autoga sõitma minna. Minu mäletamist mööda olid Margareti täpsed sõnad Mitte selles elus.

      Margareti uhiuus auto oli selles peres esimene, sest nad olid Mattiga alati kasutatud sõidukeid ostnud. Margareti eelmist neljarattalist ei olnud enam mõtet remontida ja ta oli tuttuue auto ostmisest elevil. Nad vaatasid mitu nädalat ringi, enne kui otsustasid selle kasuks, mille järele oli suur nõudlus ja mis pidi uskumatult hea läbisõidu tegema. Kui otsus langetatud, ootasid nad kaks kuud sõiduki saabumist. Ja lõpuks jõudis see kogu oma metalliksinises hiilguses kohale.

      „Ma tean, ma tean,” torises Margaret. „Ma ütlesin, et ei kavatse lubada tal autot võtta, aga ei saanud sinna midagi parata. Tal on midagi pärast kooli toimumas ja mingil moel õnnestus tal mind veenda, et kogu tema kooliga seotud tulevik sõltub minu autoga sõitmisest.” Tema suu tuksatas, mööndes, kui kergesti oli Julia end tema vastuväidetest mööda manööverdanud.

      „Ma ei ole selle autoga isegi sadat miili sõitnud,” ütles Margaret. „Vaat nii kiiresti murdis ta minu kaitsest läbi. Kurb, kas pole?”

      Colette naeris. „Lapsed oskavad seda.”

      Margaret vastas sellele ükskõikse noogutusega, tehes Colette’i vaevu märkama.

      Colette’i pilk kohtus hetkeks minu omaga. „Räägime hiljem edasi, Lydia,” ütles ta ning läks ülakorrusele tagasi.

      Margaret saatis pilguga Colette’i. „Ta meeldib sulle, kas pole?”

      „Ta on väga tore.” Soovisin, et mu õde annaks Colette’ile võimaluse. Lootes, et kaastundefaktor võiks toimida, lisasin: „Täna on tema kadunud abikaasa sünnipäev. Ta hakkas mulle sellest rääkima, kui sa tulid.”

      Margaretil oli sündsust teha häbelik nägu. „Karm lugu,” ütles ta pilku trepile tagasi pöörates. Uks oli lahti jäänud ning Whiskers jalutas sisse.

      „Ma tean, et üüritulu on plussiks, aga ausalt öelda ma ei usalda teda,” lausus Margaret.

      Ohkasin. Olin seda liigagi sageli kuulnud, kuid see jäi mulle siiski arusaamatuks.

      „Miks mitte?” küsisin kaitsvalt.

      „Mõtle nüüd ise,” ütles Margaret. „Colette on ilmselgelt palju võimekam, kui välja näitab. Miks ta lillepoes töötab? Ta võiks igalt poolt tööd leida.”

      „Ta kaotas äsja oma abikaasa,” pomisesin ma.

      „Aasta tagasi. Hea küll, see on traagiline ja mul on kahju, aga see ei tähenda, et ta peitu peaks pugema, või mis?”

      „Ta ei ole peidus.” Ma ei teadnud seda kindlalt. Aga ma vaidlesin Margaretiga, sest Colette meeldis mulle väga; Margaret reageeris üle ja mulle tegi muret see, et ta läks läbi elu, nähes kõigis kahtlusaluseid.

      „Aga miks ta siis kõrvalpoes miinimumpalga eest töötab?” pressis Margaret edasi. „Tema juures on midagi enamat, kui pealtnäha paistab, ja kuni me ei ole välja uurinud, mis see on, ei usu ma, et on arukas nii sõbralik olla.”

      „Igaüks tuleb leinaga toime erineval moel,” jätkasin ma selgitamist, ehkki mul ei olnud vastuseid, mida Margaret tahtis. Oli tõsi, et Colette oli teinud lühikese aja jooksul palju suuri muutusi. Samamoodi oli tõsi ka see, et ma ei teadnud tema olukorrast kuigi palju.

      „Kuid ma kahtlen, kas sellel kõigel tema abikaasaga üldse pistmist on,” ütles Margaret trepi poole vaadates. „Pane mu sõnu tähele, Colette varjab midagi.”

      Mõnikord rabab mu õde mind oma väljaütlemistega. „Oh, taeva pärast, see on naeruväärne!”

      Margaret kehitas õlga. „Võib-olla, aga ma kahtlen selles. Miski tema juures ei istu mulle. Ma tean, et ta meeldib sulle ja ilmselt ka Susannah’le, aga mina ei avalda oma arvamust enne, kuni tema kohta rohkem teada saame.”

      Raputasin kangekaelselt pead. Minu vaist ütles mulle, et Colette on hea inimene.

      Margaret kortsutas mu sõnatu vastuse peale kulmu. „Luba mulle lihtsalt, et oled ettevaatlik.”

      Ettevaatlik? Tema sõnadest jäi mulje, nagu oleks Colette põgenik. „Sa oled liiga palju kriminulle lugenud,” tögasin ma, teades, kui väga õde põnevusromaanide lugemist naudib. Ta hoiab üht pehmekaanelist käekotis ning talle meeldib väga minuga nende sisu üle arutada. Mina kaldun kuulama audioraamatuid; sel moel saan ma samaaegselt „lugeda” ja kududa. See on minu arusaam sellest, kuidas teha mitut asja korraga.

      „Kas Colette on kunagi maininud, kus ta enne Susannah’s Gardenit töötas?” küsis Margaret.

      „Ei... aga miks ta peaks seda tegema?”

      Margaret heitis mulle ühe neist pilkudest, mis vihjas, et ma olen liiga usaldav.

      Margaretil on ilmselgelt palju elavam kujutlusvõime kui minul. „Ma ei arva, et ta on tunnistajakaitse programmis, kui sa sellele vihjad.” Läksin poe eesukse juurde, kerisin ukseakna katte üles ja keerasin sildil Suletud asemel ette Avatud. Nägin, et vihmasadu oli hoogu kogunud. Whiskers hüppas kohe aknale ja tõmbas end vaikselt nurrudes kerra.

      „Tahtsin sinuga arutada järgmist kudumiskursust,” ütlesin ma, meenutades hommikul mõlgutatud mõtteid. Klõpsasin lambilülitit ja nägin läbi teisel pool tänavat asuva French Café uduste akende oma sõbrannat Alix Townsendi, kes seal pagarina töötas. Vihma kallas nii kõvasti, et piisad pritsisid kõnniteelt üles ning vesi voolas rentslitesse. Sellest oli möödas peaaegu kaks nädalat, kui me Alixiga viimati juttu ajasime, ning ma tundsin tema järele puudust. Teadsin, et tal oli neil päevil vähem vaba aega, sest ta oli oma pulmade planeerimisega hõivatud.

      Sellest ajast saadik, kui ma Blossom Streetile tulin, oli toimunud palju muutusi. French Café, muidugi, ja Savannah’s Garden. Minu poest kolm ust edasi oli nüüd uus raamatupood ja otse selle vastas vana pangahoone, mis ehitati ümber ülikalliteks korteriteks. Need osteti nii kiiresti ära, et isegi kinnisvaramaaklerid olid rabatud. Mõned maja asukatest olid mu kursustel käinud ja nad hakkasid mulle tuttavaks saama.

      „Võib-olla ma lähen käin täna hommikul korra Alixi juures,” ütlesin mõtiskledes. Söön väga harva hommikust, aga nüüd oli mul isu millegi magusa järele. Kui ma käigu õigesti ajastan, saab Alix ehk koos minuga maha istuda ja muffinit ning kohvi nautida.

      „Sa vahetad taas teemat,” ütles Margaret minu selja taga.

      „Tõesti?” Üritasin meenutada, millest me olime rääkinud.

      „Ma ei teinud seda meelega. Mõtlesin lihtsalt kõigest, mis Blossom Streetil juhtunud on.”

      Margaret vaatas mulle otsa. „See kõik sai alguse sinust ja A Good Yarn’ist,” ütles ta. „Sina andsid sellele ümbruskonnale tooni. Inimestele meeldib siin.”

      Kiitus Margareti suust on haruldane asi ja ma tundsin tema sõnu kuuldes rõõmusööstu.

      Hoolimata vihmast ja hoolimata meie lahkarvamusest Colette’i osas, teadsin ma, et meid ootab ees hea päev.

      Kaks

      Alix Townsend

      Väljas sadas – taas. Alix Townsend sööstis üle tänava, juba läbimärg vihmast, mida oli pidevalt kallanud eelmisest neljapäevast saati. Ta vajas sigaretti. Kohe väga. Pärast rohkem kui kaht aastat ühtegi tõmbamata suutis ta vaevu uskuda, kui tugev see himu oli. See üllatas teda. Neetud pulm – selles oli kogu probleem. Alixi mõtteist tormas läbi terve vandesõnade tagavara. Vähem kui nelja kuu pärast,