Nurjatu Šoti metslane. Esimene raamat. Julia London

Читать онлайн.
Название Nurjatu Šoti metslane. Esimene raamat
Автор произведения Julia London
Жанр Контркультура
Серия
Издательство Контркультура
Год выпуска 0
isbn 9789916111567



Скачать книгу

riietel, nagu ta oleks varem teinud, vaid järgnes kuulekalt. Peaaegu nagu oodates, et teda niimoodi koheldakse. Nagu ta oleks selleks valmis olnud.

      Arran oli teadlik saginast ja sosinatest tema ümber, kui inimesed püüdsid vilksamisi näha salapärast leedi Mackenziet ja kaht buldogi, kes olid tal tihedalt kannul.

      „Sul poleks oln’d vaja siia relvastatud vahtidega tulla,“ nähvas Arran naist poodiumile juhatades ja üle õla kahe inglase poole vaadates. „Sa hirmutasid Sweeney poolsurnuks.“

      „Mu isa nõudis seda. Kunagi ei või teada, millal maanteeröövleid võib kohata.“ Margot heitis talle silmanurgast pilgu.

      Arran oli teda alati ebatavaliselt kauniks pidanud ja kuidagi oli ta nüüd isegi veel ilusam. Aga ta ei igatsenud enam Margot’ järele samamoodi nagu kunagi – ta tundis vaid põlgust. Oli aeg, kui Margot’ naeratus oleks teda veennud naise halba käitumist andestama. Nüüd oli ta selle suhtes tuim. Ta peaks Margot’le toidu andmisest keelduma, ta tuppa viskama ja laskma teda seal hoida selle eest, et naine ta niimoodi maha oli jätnud.

      Seda võimalust ei olnud ta veel kõrvale lükanud.

      Margot võttis keebi ära ja istus ettevaatlikult istmele, mille Arran tema jaoks poodiumil välja tõmbas, võttes koha sisse tooliserval. Jaheda pealispinna all hiilis endiselt tema ontlik loomus.

      „Sinu mehed võivad siia istuda,“ ütles Arran, osutades all olevale lauale.

      Vahid kõhklesid, kuid Margot noogutas neile kergelt, andes märku, et nad peaksid kuuletuma.

      Arran surus alla tungi talle meelde tuletada, et ta ei ole siin kuninganna, eriti mitte nüüd, kuid istus naise kõrvale ja hoidis suu kinni. Praegusel hetkel.

      „Sul on seltsilisi olnud, nagu ma näen,“ lausus Margot sõbralikult, kui ta pilk langes piigale, kes oli mehe süles istunud, aga mossitades nüüd poodiumist eemal seisis.

      „Jah, olen oma klanni seltsis olnud.“

      „Nii meeste kui naiste?“

      Arran pani veel kord käe ta randmele ja pigistas seda õrnalt. „Mis sa arvasid, Margot, et ma hakkan mungaelu elama? Et kui sa mu maha jätsid, siis ma andsin vande ja lömitasin õhtupalve ajal sulle püstitatud altari ees?“

      Margot naeratas, tõmmates käe ta haardest ära. „Mul pole kahtlust, et kellegi altari ees sa lömitasid.“ Ta viis pilgu kõrvale ja keerutas lokki sõrme ümber.

      „Ja sina oled siis vooruslik printsessike olnud?“ turtsatas mees.

      „Noh,“ lausus naine muretult, „ma ei saa öelda, et olen täiesti vooruslik olnud. Aga kes meist seda ikka olnud on?“ Ta pööras pead ja vaatas Arranile otse silma, rahulik naeratus huulil, põsed tugevasti õhetamas.

      Mis mäng see selline nüüd on? Margot flirdib temaga, vihjab halvale käitumisele? See on täiesti arusaamatu ja lehkab ninapidi vedamise järele. Kes see naine on? See naine, kes ta maha jättis, oleks tundnud õudu pelgalt selle peale, kui oleks vihjatud, et ta pole peaaegu neitsilikult vooruslik. Kuid see naine mängib temaga, loobib vihjeid ja naeratab nii, et see võib mehe põlvist nõrgaks võtta.

      Arran pööras pilgu sellelt naeratuselt ära, andmaks poisile märku, et ta veini valaks, ning märkas, et pooled tema mehed vaatavad Margot’t endiselt ammuli sui. „Hea küll, hea küll,“ lausus ta ärritunult, andes neile käega märku, et nad teeksid midagi muud peale passimise. „Kas sa’i võiks midagi veidi krapsakamat mängida, Geordie?“ nõudis ta oma muusikult.

      Geordie pani flöödi käest, võttis vilepilli ja hakkas uuesti mängima.

      Kui Margot pokaali huultele tõstis, ütles mees: „Nüüd, kui sa oled oma suurejoonelise sisenemise ära teinud, tahan ma teada, mis on sind Balhaire’i toon’d. Kas keegi on siis surnud? Kas su isa on oma varanduse kaotan’d? Kas sa peidad end kuninganna eest?“

      Margot naeris. „Mu pere on hea tervise juures, tänan väga. Meie varandus on täiesti alles ja kuninganna ei ole minust üldiselt üldse teadlik.“

      Arran viskas end toolis lösakile ja uuris naist.

      Margot naeratas kenasti. „Sa tundud skeptiline olevat. Olin unustanud, kui umbusklik loomus sul on, aga tuleb öelda, et see mulle sinu juures täitsa meeldis.“

      „Kas ma ei tohiks sinusse umbusklikult suhtuda? Kui sa niimoodi ühegi sõnata välja ilmud, pagan võtaks?“

      „Kas sa oskad öelda, kuidas sinu juurde oleks parem olnud tagasi tulla?“ küsis Margot. „Kui ma oleksin teate ette saatnud, ei oleks sa mind vastu võtnud. Kas pole nii? Mõtlesin, et võib-olla, kui sa mind näed, enne kui mu nime kuuled …“ Ta kehitas õlgu.

      „Mida sa mõtlesid?“

      „Mõtlesin, et võib-olla sa mõistad, et igatsesid minu järele ka.“ Margot naeratas leebelt. Lootusrikkalt.

      Jälle see pulbitsemine tema veres, millega kaasnesid järjekordsed kujutluspildid sellest, kuidas tema abikaasa pikad jalad on teine teisel pool teda ja naise siidised juuksed ta rinnale langevad. Arran neelas selle kujutluspildi alla. Tõde oli see, et ta ei suutnud Margot’t vaadata. „Ma ei igatse su järele, Margot. Ma põlastan sind.“

      Naise põsed läksid tulipunaseks ja ta heitis pilgu sülle.

      „Sa oled vägagi helde olnud, mu lord.“

      „Jah, seda küll,“ lausus mees innukalt noogutades.

      „Mis puutub sellesse, millal ma sinu järele nii tuliselt igatsema hakkasin?“ Ta teeskles, et mõtleb selle üle, näppides samal ajal keed oma kõril. „Ma ei oska täpselt öelda. Aga see tunne on juured sügavale ajanud ja kasvab üha.“

      „Nagu mingi pagana vähkkasvaja,“ pilkas mees.

      „Midagi sinnakanti. Arvasin alati, et sa tuled ise minu heaolus veenduma, mitte ei saada Dermidit.“

      „Sa arvasid, et sõidan Inglismaale, ajan sind taga nagu rebane kana?“

      „„Taga ajama“ on karmilt öeldud. Ma eelistaksin sõna „külastama“.“

      „Ma ei saanud ju kutset külla tulla, ega?“

      „Sa ei vajanud kutset! Sa oled mu abikaasa! Sa oleksid võinud minu juurde tulla, millal iganes soovisid. Varem sa ju tegid seda?“ lausus naine liiderliku pilguga. „Kas sa ei igatse mu järele, Arran? Võib-olla õige pisut?“

      „Ma olen sind oma voodisse igatsenud,“ ütles mees talle silma vaadates. „Sellest on pagana palju aega möödas.“

      Margot’ põskedesse hiilis taas puna, aga ta vaatas kindlalt mehele silma. „Kas sellest on tõesti nii kaua möödas?“

      Arrani pilk liikus tema suule. Terve igavik. Ta ajas end sirgu ja kummardus ettepoole. „Väiga kaua, tüdruk. Kolm aastat, kolm kuud ja käputäis päevi.“

      Margot’ naeratus kustus. Tema huuled paotusid veidi ja ripsmed võbelesid, kui ta meest üllatunult vaatas.

      „Jah, leannan, ma tean, kui kaua ma olen sinu koormast vaba olnud. Kas see üllatab sind?“

      Miski Margot’ silmis tuhmus. „Pisut,“ tunnistas ta vaikselt.

      Arran naeratas kiskjalikult. Tema süda peksles nüüd, tagus tuttavas tungile viitavas rütmis. Ta lükkas naise oimukohalt juuksed ära ja ütles: „Kahju, et ma ei taha meie tutvust uuendada.“

      Jälle vilksas Margot’ silmis mingi emotsioon. Kas ta oli hella kohta riivanud? Arranil oli ükskõik – see hoop ei oleks iialgi nii valus kui see, mille Margot oli talle andnud.

      1 Armsam (gaeli). Tlk