Nurjatu Šoti metslane. Esimene raamat. Julia London

mehe lähemale. „Mis sind siis endast välja viinud on?“

      Sweeney tõttas ligi. „Ta on t-t-t-tagasi,“ õnnestus tal hingetuna välja öelda.

      Arran kortsutas segadust tundes kulmu. „Kuidas palun?“

      „L-L-L …“ Näis, et Sweeney huuled ja keel on kokku kleepunud. Ta neelatas ja püüdis sõna suust saada.

      „Hinga sisse, mees,“ ütles Arran püsti tõustes. „Rahulikult. Kes tuli?“

      „L-L-L-Leedi M-M-Mackenzie,“ õnnestus Sweeneyl öelda.

      See nimi jäi nagu Arrani ja Sweeney vahele õhku rippuma. Kas Arran kujutas seda ette või jäi kogu saal äkitselt vaikseks? See oli ometi mingi eksimus – ta vahetas pilke Jockiga, kes tundus olevat niisama jahmunud kui Arran.

      Ta pöördus taas Sweeney poole ja küsis rahulikult: „Hinga veel kord sisse, mees. Sa eksid …“

      „Ta ei eksi.“

      Arran pööras kiiresti pea tuttava, selge inglise aktsendiga naisehääle suunas. Ta vaatas silmi kissitades saali tagumisse otsa, aga tõrvikud tossasid ja heitsid varje. Ta ei näinud seal selgelt kedagi – kuid ühine ahhetus umbes kahe tosina hinge suust, kes olid sinna kogunenud, oli talle kinnituseks: tema kõlvatu naine on Balhaire’i naasnud. Pärast enam kui kolme aastat eemal oli ta seletamatul põhjusel tagasi tulnud.

      Pool tema klannist peaks seda kahtlemata suurepäraseks sündmuseks, teine pool suureks hädaks. Arranile endale tuli pähe vaid kolm võimalikku põhjust, miks tema abikaasa praegu seal seisab. Esiteks: tema isa oli surnud ja tal polnud minna kuhugi mujale kui oma seadusliku abikaasa juurde. Teiseks: tal oli Arrani raha otsa saanud. Või kolmandaks … naine tahtis temast lahutada.

      Isa surma heitis Arran põhjusena kõrvale. Kui see mees oleks surnud, oleks ta sellest kuulnud – tal oli Inglismaal mees, kes tema truudusetul naisel teraselt silma peal hoidis.

      Inimesed tõmbusid kahte lehte, kui punakaspruunide juustega kaunitar nagu voolujooneline galeoon saali liugles, kaks peenest villast kuue ja puuderdatud parukaga inglast kannul.

      Raha ei saanud tal ometi otsa saada. Arran oli naise vastu üsna helde olnud. Jocki sõnul liiga helde. Võib-olla oli see tõsi, aga Arran ei tahtnud, et keegi ütleks, et ta ei hoolitse oma abikaasa eest.

      Tema naise suurejoonelise sisenemise katkestas äkitselt üks Arrani vanadest jahikoertest, kes oli peaaegu täielikult silmanägemise kaotanud. Roy valis just selle hetke, et üle vabastatud põranda lonkida, jahedale kivipõrandale räntsatada ja koonu käppadele asetada, panemata end ümbritsevate inimeste tegevust üldse tähele. Ta ohkas valjusti, valmistudes magama jääma.

      Tema naine kergitas peenelt keepi ja astus elukast üle. Tema kaks saatjat kõndisid koerast mööda.

      Kui naine jätkas teekonda tema poole, pidi Arran nentima, et kolmas võimalus on ehk kõige usutavam. Ta on tulnud küsima lahutust, abielu tühistamist – mis annaks talle vabaduse. Aga samas ei olnud usutav, et ta sõitis maha nii pika maa, et seda temalt küsida. Kas ta poleks esindajat saatnud? Või äkki, mõtles mees, kui ta abikaasa poodiumi poole sammus, tahab naine teda veel kord alandada.

      Margot Armstrong Mackenzie seisis, käed enda ees koos, ning naeratas ebalevalt kõikidele rabatud ja sõnatutele hingedele tema ümber. Tema kaks saatjat võtsid koha sisse otse tema taga, nad hindasid ettevaatliku pilguga saali, hoides kätt väikese mõõga käepidemel. Kas nad arvavad, et nad on väljapääsemiseks võitlema sunnitud? See oli võimalik, sest mõne Arrani mehe näol oli ootusärevus – ükski šotlane ei taganenud millestki, mis andis veidikenegi lootust kakluseks.

      Surm siis mitte. Rahapuudus ka mitte. Arran ei olnud lahutust välistanud, aga ükskõik mis põhjus naisel on, oli Arran äkitselt maruvihane. Kuidas ta julges tagasi tulla?

      Ta kargas poodiumilt alla ja astus edasi. „Kas põrgus on lund sadama hakanud?“ küsis ta rahulikult, kui ta naisele lähenes.

      Margot vaatas saalis ringi. „Ma ei näe siin lund,“ lausus ta kindaid käest võttes.

      „Kas sa tulid laevaga? Või luuaga?“

      Keegi naeris poodiumil. „Laeva ja tõllaga,“ ütles naine sõbralikult, eirates torget. Ta kallutas pea küljele ja silmitses Arranit. „Te näete väga hea välja, mu abikaasa.“

      Arran ei öelnud midagi. Ta ei teadnud, mida talle pärast kolme aastat öelda, ja kartis, et kõik, mis ta teeb, võib valla päästa tundetulva, mida ta ei taha kogu maailmaga jagada.

      Samal ajal kui Arran vaikis, liikus Margot’ pilk ringi ümbritseval, tõrvikutel, rauast lühtritel, peasaalis jalutavatel koertel. Norwood Park ei olnud üldse selline. Talle ei olnud kunagi meeldinud see hiiglaslik ruum, mis oli nüüdseks sajandeid Balhaire’i süda olnud. Ta oli alati tahtnud midagi kenamat, peent ruumi, Londoni või Pariisi ballisaali. Aga Arrani jaoks oli see ruum äärmiselt funktsionaalne. Seal oli kaks pikka lauda, mille taga istus tema klann, mõlemas saali otsas olid tohutud kolded, mis seda kütsid. Mõned vaibad summutasid saabaste sammud kivil ja mehele oli tõrvikute hubisev valgus alati meeldinud.

      „Siin on kõik endiselt võluvalt vanamoeline,“ lausus Margot tema mõtteid lugedes. „Kõik on täpselt samasugune.“

      „Kõik mitte,“ tuletas Arran talle meelde. „Ma ei oodan’d teid.“

      „Ma tean,“ ütles Margot veidi nägu krimpsutades. „Ja ma tõepoolest vabandan selle pärast.“

      Arran ootas. Selgitust. Andestuse palumist. Aga nähtavasti oli see kõik, mida Margot öelda kavatses, sest ta vaatas nüüd mehe selja taha poodiumile. „Oi kui armas,“ ütles ta. „Te olete tõesti siia midagi uut lisanud.“

      Arran vaatas silmi kissitades üle õla. Poodium oli ainuke asi, mis oli peale põranda ja seinte algsest peasaalist järele jäänud. See oli platvorm, kus pealik ja tema nõunikud olid aastaid einestanud. Nüüd ei kasutatud seda enam nii ametlikult, kuid Arranile meeldis ikka seal istuda – sealt avanes talle vaade tervele saalile.

      Arranil kulus hetk aega, mõistmaks, et naine imetleb nikerdatud lauda ja polsterdatud toole, mis ta oli hiljutiselt kaubareisilt kaasa toonud, ning kaht hõbedast küünlajalga, mis kaunistasid pealauda. Ta oli need saanud tasuks mehelt, keda saatis ebaõnn ja kes oli vajanud hobuseid, et meeleheitlikult võimude eest pageda.

      „See on Prantsusmaalt, kas pole?“ küsis Margot. „See näeb väga prantslaslik välja.“

      Mis asi on Prantsusmaalt? Ja miks see hetkel oluline on, arvestades, milline suurepärane sündmus nende silme all aset leiab? Härra ja proua Mackenzie Balhaire’ist seisid ühes ruumis ning mitte keegi ei olnudki nuga haaranud! Kutsuge kuulutajad! Hõigake sõnumit! Mis kuradi pärast tema naine pärast kolme aastat vaikust siin tema söögilaua teemal lõugu lõksutab? Miks ta on siin ilma igasuguse hoiatuseta, ühegi sõnata, eriti pärast seda, kuidas ta Arrani maha jätnud oli?

      Margot’ jultumus tegi ta vihaseks; tema süda tagus ebamugavalt. „Ma ei oodan’d teid ja sooviksin teada, mis teid Balhaire’i on toonud, proua.“

      „Jah!“ ütles keegi saali tagumisest otsast.

      „Heldeke, ma tõesti vabandan.“ Naine tegi otsemaid väga sügava kniksu. „Tuttav ümbrus haaras mind sedavõrd, et mul jäi teatamata, et tulin koju.“ Ta naeratas õndsalt ja sirutas käe välja, et mees ta üles aitaks.

      „Koju?“ Arran turtsatas selle absurdse jutu peale.

      „Jah. Koju. Te olete mu abikaasa. Seega on siin mu kodu.“ Margot liigutas oma sõrmi, nagu oleks Arran unustanud, et ta oli käe mehele välja sirutanud.

      Oi, Arran oli sellest käest vägagi teadlik, ja mis veel tähtsam, ka sellest naeratusest, sest see pani tema rinnas kõik põlema. Naeratusega kaasnesid põselohud ja naise hiilgavad rohelised silmad särasid saali hämaruses. Arran nägi tema punakaspruune juuksesalke keebi kapuutsi alt välja paistmas, tumedaid lokke tema sileda heleda naha vastas.