Eagle Pointi külalismaja. Chesapeake’i kaldad, 1. raamat. Sherryl Woods

küsis Trace mõistlikult. „Ma ei suutnud endale ette kujutada, et ta sõitnuks mu Harley Davidsoniga oma aiandusklubi koosolekule.“

      „Tal on tosinajagu erinevaid sõpru, kes oleksid võinud ta peale võtta,“ vastas isa.

      „Tundub, et ühelgi neist ei olnud tahtmist emaga kõiki ta klubi koosoleku järgseid käike kaasa teha,“ vastas Trace.

      „Sul on igale asjale vastus valmis, kas pole nii?“ torises isa. „Asjad ei hakka kunagi toimima, kui sa ei võta mind või seda tööd tõsiselt.“

      „Sind võtan ma alati tõsiselt,“ märkis Trace. „Mis aga töösse puutub, siis ei soovi ma seda üldse vastu võtta. Mul oli täiuslikult toimiv karjäär New Yorgis. Ainult tõsiasi, et ma ei pidanud ülikonda kandma või kalkulaatorit kasutama, ei tähenda, et see ei olnud korralik töökoht.“ Tegelikult tõi Trace’i karjäär vabakutselise disainerina talle hästi sisse, võimaldades elada ja töötada SoHos suures loftis, ja see andis talle võimaluse mitte oma isale millegi üle aru anda. See oli Trace’i arvates asja suur pluss.

      Isa pahameel süvenes. „Ja mis siis saab? Kas peaksin laskma siinse kogukonna panga mõnel suurel pankade konglomeraadil alla neelata?“

      „Võib-olla tõesti,“ vastas Trace, teades, et see mõjub isale kui punane rätik härjale. „Nii need asjad pangandusmaailmas käivad.“

      „No selle pangaga nad nii ei käi, vähemalt mitte nii kaua, kui minul siin mingitki sõnaõigust on,“ tõdes isa kangekaelselt. „Chesapeake’i kallaste kogukonna pank teenib selle linna inimesi viisil, mida üks taoline näotu impersonaalne koletis kunagi ei suudaks.“

      Trace’il ei olnud vastuväiteid. Tal ei olnud lihtsalt tahtmist selle asja juhtimisel kaasa teha, olgu siis tegemist perekonna pärandiga või mitte.

      „Miks sa ei võiks juhtohje Laila kätte anda?“ küsis Trace oma nooremale õele viidates. Ta tahtis selle teema üles soojendada. Kui ta suutnuks veenda isa andma see töökoht Lailale, kes oli seda alati soovinud, saanuks ta ise juba homme hommikul tagasi New Yorgi suunas sõita. Tal tuli ainult panna isa ideega nõustuma. „Isa, mõtle selle üle järele. Laila on arvude maailmas kodus. Tema SAT-testi matemaatikatulemused olid erakordsed. Ta saavutas ülikoolis kõigis ärikorraldust käsitlevates ainetes suurepärased tulemused. Tal on Wharton School of Businessi magistrikraad. Ta saaks selle tööga mängeldes hakkama.“

      „Ma mõtlesin selle peale,“ tunnistas isa. „Ma isegi rääkisin Lailaga sellest, aga su õde saatis mu pikalt.“

      See oli ootamatu, mõtles Trace. „Miks?“

      Isa kehitas õlgu. „Laila ütles, et ta ei kavatse olla kellegi teine valik, isegi mitte minu oma.“

      Trace vaatles isa hämmastunult. „Aga sa rääkisid Lailaga esimesena.“

      „Kas su õde on kunagi loogikast hoolinud? Ta on veendunud, et rääkisin temaga, sest teadsin, et sina sellest tööst keeldud.“

      „Ega sa ei üritanudki ju Lailat veenda, et ta eksib,“ märkis Trace.

      „Kuidas ma oleksin saanud seda teha, kui tal oli õigus?“

      „Arvad sa, et te kunagi omavahel suheldud saate?“ torises Trace. Kui tema ja isa tõrelesid omavahel suurema osa ajast, siis Lawrence Riley ja Laila suutsid jõuda üksmeelele vaevu mõnes üksikus küsimuses, alustades niivõrd banaalse asjaga kui hommikuhelveste valik ja lõpetades vägagi tähtsa küsimusega, kes peaks juhtima panka. Asjad olid nii kulgenud alates hetkest, mil õde oli rääkima õppinud.

      „Sa mõtled, et suheldud niimoodi, nagu meie omavahel suhtleme?“ torkas isa kuivalt vastu.

      „Nojah, vähemalt niisama hästi,“ vastas Trace. „Vaata, ma räägin temaga. Silun teie kahe vahel asju. Laila uhkust on haavatud, sest sa oled teinud aastate jooksul selgeks, et tahad mind siia tagasi, aga õde jääb veel nõusse.“

      Isa virutas rusikaga vastu lauda. „Pagana pihta, sina oled see, kel tuleb nõusse jääda, Trace. Mis sai lojaalsusest perekonna ees? Üks mees töötab terve oma elu, et poja jaoks midagi toimivat üles ehitada, ja sa heidad selle pikemalt mõtlemata kõrvale.“

      „Mul on olnud terve elu aega sellele mõelda. Sa ei ole oma ootustest kunagi saladust teinud. Olen selle üle mõelnud pikalt ja pikemaltki veel, alates hetkest, mil sa helistasid. Isa, ole nüüd, sa tead ju, et see üheksast viieni värk ei hakka minu puhul kunagi tööle. Mulle meeldib loominguline töö – miski, mille pelk mainiminegi muudab pankurid paganama närviliseks.“

      Viimaks tõusis isagi huulile naeratuse vari. „Tõsi ta on,“ märkis viimane. „Kuidas oleks järgmisega. Lepime kokku kuue kuu peale. Kui sa siis ikka veel seda tööd vihkad, võid minema minna ja saad mu õnnistuse kaasa. Kas see pole mitte õiglane?“

      Trace oli nõutud kunstnik, kes töötas vabakutselisena New Yorgis baseeruva mitme tippagentuuri jaoks, ja seega oli ta olukord piisavalt paindlik, et võimaldada tal isa soovi järgi toimida. Ta saanuks isegi paari asjaga edasi tegelda, et hoida end Chesapeake’i kallastel täielikult mõistust kaotamast. Ta saab kuus kuud järjest ülikonna kandmisega hakkama, kui see ta igaveseks vabadusse päästab. Tal tuli isa soovi vähemalt niipaljugi austada. Pikas perspektiivis oli lühiajaline lojaalsuse näitamine arukam otsus, kui perekonda kiil lüüa.

      Lisaks sai ta selle aja jooksul veenda oma õde uhkust alla neelama ja unustama, et too oli olnud teine valik. Laila oli soovinud seda tööd alates ajast, mil ta arvutama õppis. Tal tuleks võimalusest kinni haarata, mitte raisata aega paari kohaliku ettevõtte raamatupidamisega tegelemisele. Kahjuks oli õde pärinud isa kangekaelsuse. Trace’il kulub nende kahe vahel rahu tegemise peale arvatavasti iga viimne kui päev talle antud kuuest kuust.

      „Okei, kuus kuud,“ nõustus Trace. „Mitte päevagi rohkem.“

      Isa nägu säras teda vaadates. „Seda me veel vaatame. Äkki avastad, et sul on panganduse peale annetki.“

      „Või avastad sina, et ma olen matemaatikas andetu.“

      „Mulle on teada su ülikooli eksamitulemused ja hinded, mis kinnitavad vastupidist.“ Isa tõusis ja sirutas käe välja. „Tere tulemast meeskonda, poeg.“

      Trace surus isa kätt ja silmitses teda seejärel tähelepanelikult. Isa silmis vilksatas säde, millest võis arvata, et läbirääkimispunkte oli rohkem, kui Trace oli arvanud. „Mis sul kavas on?“ küsis ta ettevaatlikult.

      „Kavas on?“ Pokkerinägu Lawrence Rileyl hästi välja ei tulnud. Pooled tema klubikaaslased võinuks seda kinnitada. Nad olid viimase kolmekümne aasta jooksul Lawrence’i kaotuste arvelt hästi teeninud.

      „Isa, sa ära isegi püüa teadmatust teeselda. Sul on midagi kavas ja sel ei ole miskit tegemist sellega, et minust saab siin kandis su protežee.“

      „Me oleme sõlminud ärikokkuleppe, muud midagi,“ kinnitas Lawrence. „Las ma näitan sulle nüüd su kabinetti. See on hetkel küllalt spartalik, aga kui otsustad siia jääda, võid kujundada selle niisuguseks, nagu soovid. Vahepeal las Raymond selgitab sulle mõningaid laenutoimikuid. Meil on teisipäeva hommikul esimese asjana laenukomitee koosolek. Selleks ajaks tuleb sul omapoolsed soovitused valmis mõelda.“

      Trace tõstis käe püsti. „Oota nüüd hetk. Mul ei ole küllaldaselt teadmisi, et anda soovitusi selle kohta, kas laenutaotlused tuleks heaks kiita.“

      „Raymond näitab sulle otsa kätte. Ta on olnud aastaid mu parem käsi. Ja tegemist ei ole ainult laenutaotlustega. Toimikute hulgas on ka võimalik laenutagatise mahamüümine laenu katteks.“

      See võttis Trace’il südame alt õõnsaks. „Sa tahad, et ma otsustaksin, kas kelleltki tuleks kodu ära võtta ja see oksjonile panna?“

      „Tegemist on äri, mitte koduga. Ja sa ei tee otsust muidugi mõista üksi. Juhtkond langetab lõpliku otsuse, aga väga tõenäoliselt tegutseme sinu soovituse alusel.“

      „Mitte