Eagle Pointi külalismaja. Chesapeake’i kaldad, 1. raamat. Sherryl Woods

eelmisel nädalal seitsmeseks, meenutas Abby, aga Jess oli siiski veel liiga väike, et ilma emata hakkama saada. Abbyl ei olnud aimugi, kuidas seda rolli täita, isegi mitte ajutiselt.

      „Ma ei lähegi ju nii kaugele,“ kinnitas Megan talle. „Kohe, kui olen leidnud töökoha ja kodu, mis meid kõiki mahutaks, tulen teile järele. See ei võta kaua aega.“ Siis lisas ta vaikselt, otsekui endaga rääkides: „Ma ei lase sel kaua aega võtta.“

      Abby tahtnuks karjuda, et mis tahes ajavahemik oleks liiga pikk ja vähimgi distants liiga kauge. Kuidas ta ema seda ei näinud? Aga ema paistis nii kurb. Eksinud ja üksi. Lisaks oli ta nägu pisarais. Kuidas saanuks Abby tema peale karjuda ja asjad veel hullemaks teha? Abby teadis, et ta peab leidma viisi toime tulla, viisi teha olukord teistele mõistetavaks.

      Siis tabas ta end teiselt, hoopis jubedamalt mõttelt. „Mis siis, kui isa peab tööreisile minema? Kes siis meie eest hoolitseb?“

      Megani ilmes väljendus hetkeline kõhklus, ilmselt reaktsioonina hirmule, mis tal Abby häälest kõrva pidi jääma. „Su vanaema kolib teie juurde. Mick juba rääkis temaga. Ta jõuab täna kohale.“

      Abbyt tabas värin, kui ta mõistis, et see oli päriselt – kui nad olid teinud korraldusi, et mamma siia koliks, oli see lahutus püsiv ega olnud mingisugune ajutine lahusolek, mis lõppenuks kohe, kui vanemad uuesti mõistusele tulid. „Ei,“ sosistas ta. „Ema, see on nii vale.“

      Megan tundus Abby ägedast reaktsioonist pahviks löödud. „Aga te kõik ju armastate mammat! See saab olema suurepärane, kui ta on siin teie kõrval.“

      „Asi ei ole selles,“ ütles Abby. „Tema ei ole sina! Sa ei saa seda meile teha.“

      Megan haaras Abby enda käte vahele, ent tüdruk raputas end vabaks. Ta keeldus end lohutada laskmast olukorras, kus ema oli lahkumas ja kavatses lõhkuda nende elukorralduse.

      „Ma ei tee seda teile,“ ütles Megan mõistmist paluval ilmel. „Ma teen seda enda jaoks. Katsu aru saada. Pikas perspektiivis on see meile kõigile parem.“ Ta silitas Abby pisarais põske. „Sulle hakkab New York meeldima. Sulle eriti. Me läheme teatrisse, balletti vaatama, kunstinäitustele.“

      Taas kord šokeerituna jäi Abby oma ema jõllitama. „Sa kolid New Yorki?“ Abby unustas korraks omaenda unistuse kunagi sellesse linna tööle minna ja endale finantsmaailmas nime teha – ainus mõte, mis hetkel ta peas vasardas, oli, et see on nii kaugel nende kodust Marylandis Chesapeake’i kallastel. Väike osa temast oli arvatavasti lootnud, et ema ei lähe kaugemale kui linna teise otsa või siis ehk Baltimore’i või Annapolisesse. Kas ei oleks see olnud piisavalt kauge koht, et põgeneda Mickiga tekkinud probleemide eest ilma oma lapsi hülgamata?

      „Mis me siis teeme, kui meil sind vaja on?“ nõudis Abby.

      „Helistate mulle muidugi,“ märkis Megan.

      „Ja siis ootame tunde, enne kui sa siia jõuad? Ema, see on hullumeelne.“

      „Kallike, ei lähe mööda kaua aega, võib-olla ainult paar nädalat, ja sa oled juba minuga koos. Ma leian meile imetoreda elukoha. Ma leian parimad erakoolid. Leppisime Mickiga selles kokku.“

      Abby soovis meeleheitlikult uskuda, et kõik toimib. Samal ajal tahtis ta pidada ema kinni, lasta tal vastata küsimustele, kuni ta oma hullu plaani unustab, aga just siis sõitis takso ette. Abby jõllitas õudusega taksot ja siis ema. „Kas sa lahkud nüüd kohe, ilma et oleksid isegi head aega öelnud?“ Abby oli küll juba varem nii arvanud, aga nüüd tundus see liiga julm.

      Üle Megani põskede voolasid pisarad. „Usu mind, nii on parem. Nii on lihtsam. Jätsin igaühele tema magamistoa ukse ette kirja ja helistan täna õhtul. Enne kui sa arugi saad, oleme uuesti koos.“

      Samal ajal kui Abby šokist soolasambaks muutununa paigal seisis, võttis Megan esimesed kaks kotti ja kandis need läbi koja trepist alla taksoni. Taksojuht tuli ülejäänud pagasile järele, Megan tema järel.

      Tühjas esikus seistes tõstis ta Abby lõua sõrmedega veidi ülespoole. „Ma armastan sind, kullapai. Ma tean ka, kui tugev sa oled. Sa oled siin oma vendadele ja õdedele toeks. See on ainus asi, mis selle lahutuse veidi talutavamaks muudab.“

      „See ei ole talutav!“ vastas Abby ägedalt, hääletoon kraadi võrra kõrgem. Siiani oli ta suutnud enam-vähem rahulik püsida, aga kui talle jõudis pärale, et ema ei ole siin isegi mitte kõige selle alguses, et pere lagunemist selgitada, siis tahtnuks ta karjuda. Ta ei ole täiskasvanu. Need ei ole tema jamad, mida ta peab lahendama.

      „Ma vihkan sind!“ karjus Abby, kui Megan trepist sirge seljaga alla läks. Ta karjus sama asja uuesti, otsekui tahtes veenduda, et ema kuulis ta hääles viha, aga Megan ei vaadanud kordagi tagasi. Abby oleks röökimist jätkanud, kuni takso silmist kaob, aga nägi silmanurgast liikumist, pööras ringi ja märkas Jessi, kelle pärani silmist paistis segadus ja kohkumus.

      „Emme,“ sosistas Jess, lõug värisemas, kui ta kaugusse kaduvat taksot läbi avatud ukse silmadega saatis. Ta oli paljajalu, maasikablondid juuksed sassis, vanamoodsa šenillist voodikatte jäljed näol. „Kuhu emme läheb?“

      Püüdes esile manada seesmist jõudu, mida kõik arvasid tal olevat, tegi Abby enda hirmu ees südame kõvaks, surus raevu alla ja venitas väikese õe jaoks jõuga oma näole naeratuse. „Emme läks reisile.“

      Jessi silmi valgusid pisarad. „Millal ta tagasi tuleb?“

      Abby võttis õel ümbert kinni. „Ma ei ole kindel,“ ütles ta, lisades tehtud enesekindlusega, mida ta üldse ei tundnud: „Ta lubas, et sellega ei lähe kaua.“

      Loomulikult osutus see valeks.

      1

      15 aastat hiljem

      Üliedukas olla on täielik jama, tõdes Abby O’Brien Winters, kui ta pärast südaööd, hullumeelse Wall Streeti tööpäeva järel vaimselt ja füüsiliselt kurnatuna voodisse puges. Tal oli õnnestunud veeta oma kaksikutest tütardega kakskümmend minutit kvaliteetaega, enne kui nad „Velvetjänku lugude“ avapeatüki ajal magama jäid. Abby sõi kolmandat õhtut järjest Hiina restoranist tellitud soojendatud toitu ja tõmbas välja pool tosinat mahukat turuanalüütikute raportit, mille ta pidi läbi töötama enne, kui börs hommikul avatakse. Tema unejutud olid märksa keerulisemad kui Caitlyni ja Carrie valitud lood.

      Abbyl läks oma töös suure investeerimisfirma portfellihaldurina hästi, aga ta oli selle tõttu jäänud ilma abielust suurepärase mehega, kel oli saanud villand, et ta oli Abby karjääri kõrval alati teisel kohal. Ka oli Abby töö tõttu kaotanud rohkem unetunde, kui ta eal suutnuks kokku lugeda. Ta jagas küll Wesiga kaksikute hooldusõigust, aga sageli tundus Abbyle, et ta vaevalt tundis oma viieaastaseid tütreid. Vahel näis, et nad veetsid rohkem aega koos lapsehoidja ja isegi tema eksmehega kui temaga. Abby oli ammu unustanud, mida ja kellele ta tõestada üritas.

      Telefonihelina peale vaatas naine kella ja oigas. Sel kellaajal sai olla tegemist vaid hädaolukorraga. Süda põksumas, haaras ta telefoni.

      „Abby, see olen mina,“ teatas ta õde Jessica. Jess oli O’Brienite viiest õest-vennast noorim ja nende hulgast kõige öisema eluviisiga. Abby oli kaua üleval, sest see oli ainus viis teha kahekümne nelja tunnise ööpäeva jooksul ära piisav hulk tööd. Jess oli öösiti üleval, sest tema parim tegutsemisaeg algas, kui kuu ja tähed välja tulid. „Helistasin varem, aga lapsehoidja ütles, et sa ei ole veel kodus. Siis tõmbas projekt, mille kallal töötan, mu tähelepanu endale. Loodan, et ei ole veel liiga hilja. Ma tean, et sa oled tavaliselt poole ööni üleval.“

      „Pole midagi,“ kinnitas Abby õele. „Kas kõik on korras? Sa tundud stressis olevat. Kas mammaga on midagi juhtunud? Või isaga?“

      „Mamma on suurepärases vormis. Ta elab veel meist kõigist kauem. Isa on kusagil ära ja ehitab midagi. Ma ei suuda tema tegevuse üle järge pidada.“

      „Ta oli eelmisel nädalal Californias,“ meenutas Abby.