Taas kodus. Susan Mallery

seiklus. Ma ei suuda ära oodata.“

      Jenna mõtles, kuidas ta oli paar viimast kuud veetnud täieliku luhtumistundega. See oli tema jaoks uus algus. Võimalus end tõestada.

      „Ka mina ei suuda ära oodata,“ pomises ta. Seekord läheb kõik teisiti.

      Jenna saabus oma uude üüritud majja veidi pärast kuut. Ajanud auto garaaži, läks ta trepist üles põhikorrusele ja leidis, et ta isa kõõritas vimmakalt elektritrelli poole. Ta kontrollis märki seinal ja ajas siis ettevaatlikult kolm kruvi sisse.

      Jenna ootas, kuni trell vait jäi.

      „Tere, paps.“

      Isa pöördus ja naeratas talle. „Tere, lapsuke. Su riiulid on peaaegu valmis. Anna mulle sekund aega ja sa võid aidata mul kronsteinid paika panna.“

      Need riiulid olid dekoratiivsest metallist, konksudega kõigi tema kastrulite ja kaante jaoks. Kuigi majas oli keskmise koka jaoks küllalt ruumi, reisis Jenna paljude kokaraamatute, märkmete ja varustusega. Lisahoiuruum oli hädavajalik.

      Isa pilgutas talle silma. „Kontrollisin su majaperemehe juures, et veenduda, kas tal riiulite lisamise vastu midagi ei ole.“

      „Võin kihla vedada, et see oli ränk vestlus.“

      „Ta sai minu vaatevinklist aru.“

      Kuna mees, kellele kogu kompleks kuulus, oli isa lähedane sõber, polnud ta üllatunud.

      Marshall pani trelli maha ja sirutas käsivarred välja. „On sinuga kõik korras, Jenna?“

      Jenna astus isa embusse ja lubas endal eksida isa tuttavasse tugevusse. „Varsti saab.“

      „Mul on kahju, et Aaron osutus selliseks jobuks.“

      „Mul ka. Tahtsin seda, mis on sinul ja emal.“ Üles kasvades polnud ta arvanud, et seda on liiga palju palutud. Nüüd, vaadates tagasi oma luhtunud aastatele eksabikaasaga, teadis ta, et õige mehe leidmine pole nii lihtne, nagu välja paistis.

      „Küllap sa saad,“ kinnitas talle isa. „Kuid tee mulle teene, lapsuke. Armu seekord Texase poissi.“

      Jenna naeris. „Arvad sa, et nad on nii palju paremad?“

      „Ma tean, et on.“

      „Aga mis siis, kui ta on Aggie?“ küsis Jenna pilkaval sosinal. Tema isa oli käinud Texase ülikoolis. Aggied – need, kes sai hariduse Texase A&M-is – olid vaenlased.

      „Parem Aggie kui keegi Californiast.“

      Jenna naeris. „Teen mis suudan.“

      „Tubli tüdruk.“ Isa suudles ta lagipead ja laskis ta siis lahti.

      Ta astus tagasi ja jälgis, kuidas isa lõpetas riiulite ülespanekut.

      Võib-olla polnud see täpselt koht, kus ta peaaegu kolmekümne kahe aastaselt oleks võinud enda arvates olla, kuid ta suudab kõik ikka veel joonde ajada. Tema abielu oli ebaõnnestunud. Inimestel oli seda varemgi juhtunud ja nad olid toibunud. Paljud neist olid hästi edasi jõudnud. Ka tema võib jõuda. Ta võiks välja nuputada, kuidas teha uus algus parimaks asjaks, mis temaga iial on juhtunud.

      1 Mõlemad tähendavad värve. Seega Violet Roheline. (Tõlkija)