Taas kodus. Susan Mallery

Mitte ainult erinevaid tooteid, vaid ka isiklikku teenindust. Sa pead panema nad tahtma tagasi tulla.“ Violet naeratas jälle, silmades tantsisklemas vaimustus. „Ma armastan head väljakutset.“

      „See on hea, sest seda tuleb meil siin küllaga.“

      Violet vaatas talle otsa. „Võib-olla mitte. Kus on võistlus? Ma ei usu, et siin piirkonnas oleks ühtki teist taolist kohta, aga ma ei teinud uurimistööd.“

      Jenna silmitses teda. Uurimistööd? Ta andis endast parima, et mitte võpatada. Täiesti õige. Sest enamikul inimestest oli plaan, kui nad kaupluse avasid. Nad kontrollisid põhjalikult piirkonda, kirjutasid arve, töötasid kasumi ja kahjumi kallal. Asjad, mida Jenna oleks teinud, kui ta oleks avanud restorani.

      „Me kavatseme siin pakkuda midagi ainulaadset,“ ütles Jenna. „Ümbruskonnale see meeldib.“

      „On sul varem mõnd väikemüügikauplust olnud?“ küsis Violet.

      „Ei ole. Ma olin peakoka abi.“

      „Oh, vau. See on suurepärane.“ Violet liikus avatud alale kraanikausi ees ja ajas käed laiali. „Me võiksime siia seada toiduvalmistamise kohad. Inimestele meeldib oma käsi mustaks teha. Selle suure ahju ja kuue põletiga võivad nad kõik koos keeta ja küpsetada. Inimesed oleksid valmis tapma, et saada tõelisi näpunäiteid kelleltki sinutaoliselt.“

      Jenna raputas pead. „Ma ei kavatsenud lasta klientidel toitu valmistada. Ma hakkan tegema demonstratsioone. Näitama tehnikaid erinevate roogade jaoks.“

      Violeti käsivarred vajusid küljele. „Ka see oleks hea,“ ütles ta märgatavalt väiksema entusiasmiga. „Kas sa teed road enne valmis, nii et nad saavad neid maitsta?“

      „Muidugi.“

      „See on tore.“ Violet läks kastide juurde ja luges silte. „Nii et sa ei ole kunagi varem ühtki poodi pidanud?“

      „Ei.“

      Violet hammustas alahuult. „Kas sa palkad juhataja?“

      „Mina olen juhataja. Vähemalt praeguseks.“ Jenna ajas õlad sirgu. Oli aeg intervjuuga pihta hakata. „Ma otsin kedagi, kes töötaks täisajaga minuga koos. Oleme avatud kuus päeva nädalas. Ma eelistaksin, et sa võtaksid oma teise vaba päeva ajavahemikus esmapäevast neljapäevani. Oletan, et reede ja laupäev on kõige kiiremad. Kavatsen pakkuda teist laadi kokanduskursusi. Klassikalised retseptid, lihtne teha, aga toitu saab külmutada ja serveerida päevi või nädalaid hiljem.“

      Asi, mida ta saaks isegi magades teha.

      Osa temast soovis, et ta saaks veidi eksperimenteerida. Lasta klientidel end komponentidega üllatada ja tulla siis millegagi lennult välja. Ta võiks...

      Tahtmatult meenus talle eksperimenteerimine leivapudinguga pigem eelroa kui magustoiduna. Kasutades suhkru asemel vürtsikaid maitseid tšillit ja vürtse. Aaron oli ühe proovidest endale krabanud veel enne, kui ta seda ise maitsta jõudis. Ta oli hammustanud suutäie ja selle kiiresti pihku sülitanud.

      Siis oli ta teda seljale patsutanud ja öelnud: „See on hea, et sa proovid.“

      Otsekui oleks ta laps, kes on teinud mudapiruka. Laps, kel on õppimisega raskusi ja kes vajab palju kiitust.

      Ta ei teadnud, mis oli olnud halvem – kas see, et ülejäänud köögipersonal pealt vaatas, või fakt, et kui ta oma loomingut hiljem maitses, oli see olnud imehea. Kuid ta polnud usaldanud end piisavalt, et anda seda kellelegi teisele proovida.

      Ei. Ta ei hakka enam niipea eksperimenteerima. Selle mõtte reaalsus tegi ta kurvaks. Ei, kurbus polnud õige sõna. See murdis ta südame.

      „Ma tahan kedagi, kes suudab kiiresti juhatajakohale kasvada,“ ütles ta, enne kui end peatada jõudis.

      „Ma oleksin sellest huvitatud,“ lausus Violet, tundudes informatsiooniga rahul olevat.

      Jenna surus huuled kokku. Kui ta kauplust enam ei juhi, on tal käes palju aega. Aega välja nuputada, kuidas leida seda kaotatud osa iseendast.

      Violet vaatas ringi. „Kas sa kavatsed toiduaineid ise müüa? Mitmesuguseid komponente?“

      „Ei, miks?“

      „Sa vajad midagi, mida inimesed saaksid osta. Kas mingit riistapuud või kastrulit. Kööginõud ei lähe katki ega moest välja. Kui sa ei paku klientidele põhjust osta, siis nad ei osta. Nad tulevad sisse, võtavad retseptid ja näpunäited ning lahkuvad. See tähendab, et sulle ei tule mingit raha.“

      „Saan aru.“ Jenna polnud seda osa veel läbi mõelnud. „Ma mõtlen midagi välja. Võib-olla võtan kursuste eest tasu. Miks sa ei võiks mulle oma praegusest tööst rääkida?“

      Viisteist minutit hiljem oli Violet oma töökogemuse läbi võtnud. Tal oli kaks soovituskirja ja tema ümber valitses õdus atmosfäär. Jenna teadis, et tema enda olemus kaldus spektri lõppu kontrollfriigi poole. Violet näis olevat kena tasakaalustaja.

      „Miks sa otsid muutust?“ küsis Jenna.

      „Mulle meeldib see, mida ma teen,“ vastas Violet. „Kuid korporatiivne Ameerika ei ole minu asi. Tahan olla osa kogukonnast. Olen Austinis olnud paar aastat, kuid tunnen ikka veel, nagu koliksin alles sisse.“ Ta viipas riiulite poole. „Sellest tuleb väljakutse ja just seda ma otsin. Kui oled kindel võimaluses, et mind juhatajakoha saamisel arvestatakse, olen ma huvitatud.“

      Jenna tundis kergendust. Ta oli Violeti soovitusi juba vaadanud ja talle avaldas muljet, mida naisest oli räägitud. Praeguses punktis oleks suur abi kellestki, kes teab müügist kõike. „Millal sa saaksid alustada?“

      „Järgmisel nädalal. Teisipäeval.“

      „Suurepärane.“

      Eesuks avanes ja sisse astus blond kahekümnendate aastate lõpus naine.

      „Tere. Ma olen Robyn. Mulle kuulub lõngakauplus siin kõrval. Mõtlesin, et tulen ütlen teile tere ja tere tulemast naabruskonda.“

Violet läks talle naeratades ja kätt sirutades vastu. „Ma olen Violet Green,“ ütles ta. „Ma tean. Hull nimi.¹ Arvan, et mu ema oli sügavalt medikamentide mõju all, kui ta mind sünnitas. Tema on Jenna Stevens. Kaupluse omanik.“

      „Meeldiv tutvuda,“ ütles Jenna, mõeldes, et Robyn tundus kuidagi tuttavana. Georgetown oli piisavalt väike, et nad võisid käia samas koolis, kuigi erinevates astmetes. Robyn paistis mõni aasta noorem olevat.

      Robyn vaatas ringi. „Suurepärane ruum. Nii hele ja särav. Teile hakkab siin meeldima. Loodan, et saame kliente jagada.“ Ta kirtsutas nina. „Kartsin, et kõrvale kolib autoosade kauplus. Mitte seda, et ma oma autot ei armasta, kuid pole just palju mehi, kes oleksid kudumisest huvitatud.“

      Violet naeris. „Olen sinu poes varem käinud. See on ilus. Mulle meeldivad kõik need lõngad.“

      „Kas sa kood?“ küsis Robyn.

      „Ei, kuid tahaksin õppida.“

      „Me alustame paari nädala pärast algajate kursusega. Kui oled huvitatud.“

      „Tänan.“

      Jenna leidis, et ta tunneb end ujeda ja kohmetuna. Ta meenutas endale, et see on lihtsalt vestlus. Ta saaks sellega hakkama. Kuid tõde seisnes selles, et ta oli „tüdrukute maailmast“ aastaid väljas olnud. Enamik inimesi köökides, kus ta oli töötanud, olid olnud mehed. Samal ajal kui Aaronil oli alati kamp sõpru, kellega ringi käia, oli temal isegi raskusi naiste leidmisega, kellega suhelda. Kui ta varem siin elas, oli tal olnud palju sõpru. Ta lubas endale, et otsib nad varsti üles.

      „Ma kavatsen siin teha palju kokkamist,“ sundis ta end ütlema. „Võin proove maitsta tuua.“

      Robyn naeratas. „Sellepärast sinust saabki mu lemmiknaaber. Võin seda juba praegu öelda. Millal sa avad?“

      Jenna ütles talle kuupäeva.

      „Andke